tag:blogger.com,1999:blog-8548813467220225392012-01-27T12:11:36.360+02:00Jah, okei, siin on küll jääkarudMannhttp://www.blogger.com/profile/18139656732419283338noreply@blogger.comBlogger771100tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-2653877185301010802008-12-10T17:09:00.005+02:002008-12-10T17:19:31.010+02:00Mõtlesin, et võtan end nüüd korraks kokku ja kirjutan ka. Kuidagi kipitab südamel, juba tükk aega kipitab. <br /><br />"Minu Alaska" lugu algas kaugelt enne seda, kui ma olin võimeline sõrme mingile hetkele peale panema ja ütlema: "Näed, siit ta algab." Ma tean, et ühel hetkel ta lihtsalt oli juba olemas, aga millal oli viimane hetk, kui teda veel ei olnud... Tont seda teab.<br /><br />Esimesed märgid võisid olla ehk kusagil 2004 paiku, kui ma elasin ikka veel oma esimeses Tartu-kodus, põrandal olid kaltsuvaibad, ja lubasin Andresele, et kui ma kunagi raamatu kirjutan, siis ma pühendan selle talle.<br /><br />Ja teate, tegelikult ma ütlesin vist isegi vängemalt: "Oma esimese raamatu ma pühendan ma sulle." Justkui ma oleks arvanud, et neid tuleb mitu. (Andres seda vestlust millegipärast ei mäleta, nii et tema objektiivsele seisukohale toetuda ei õnnestu.) <br /><br />Oli mul üldse, millest kirjutada? Ei. Oli mul, mida öelda? Ei. Aga miks ma siis lubasin? Hea küsimus. See mõte oli lihtsalt alati olemas olnud ja kuigi mul polnud õrna aimugi, miks ja millal ma kirjutan, ma lihtsalt teadsin: "Ühel heal päeval ma kirjutan oma raamatu."<br /><br />***<br /><br />Kui Epp saatis mulle sel kevadel e-kirja stiilis "Mann, kuule, paneks äkki su blogilood raamatuks kokku?", siis see ei olnud päris see, kuidas ma oma pühalikku raamatuideed ette olin kujutanud.<br /><br />Mul oli olnud silme ees pilt sellest, kuidas vana ja hall Mann paneb kõik oma kogemused ja meisterlikkuse raamatusse, mis lööb hinge kinni umbes samamoodi, nagu mõned raamatud minul löövad, ja see pilt ei klappinud kohe kuidagi ettepanekuga kirjutada see Nüüd Ja Praegu.<br /><br />"Tere talv, millest ma kirjutaks? Mida mul öelda on? Ma olin lihtsalt kelgukoerte talitaja. Ma olen 23. Mida mina elust tean, et hakata raamatut kirjutama?" Umbes sellised need mõtted võisid olla. Ma keeldusin Epu ettepanekust, tuues vabanduseks midagi stiilis "ma ei ole veel valmis" või "asi tahab käärimist", ning sinnapaika see jäigi.<br /><br />Paar kuud hiljem kirjutas Epp mulle uuesti. "Noh, Mann, äkki nüüd ikkagi võtaks kätte ja teeks? Ei pea üldse korraga tegema, võime rahulikult ühest otsast alata ja vaatame, kuhu välja jõuame..."<br /><br />(Jajaa, võin ma tagantjärele elukogenult parastada, on ta jee nii, et võtad kätte ja rahulikult teed :P)<br /><br />Mind puresid küll täpselt needsamad kahtlused, mis ennegi, kuid millegipärast võttis Epu vabadus "rahulikult ühest otsast alustame ja vaatame, kuhu välja jõuame" mind õnge. Nõustusin.<br /><br />***<br /><br />Esimesed paar nädalat olid paljulubavad: kui tundsin, et miski on sisemiselt paigas, võtsin arvuti ette, istusin maha ja panin mõtted paberile. Päris hää tundus.<br /><br />Edasi läks raskemaks. Kõik "paigas" teemad said järjest välja kirjutatud ja need, mis alles jäid, ei tahtnud üldse mitte välja tulla. Ma ei tahtnud liustikuteemasid poole sõnagagi puutuda ja koertelaagri süsteemi lahtiseletamisega olin täiesti lootusetult jännis kuni hetkeni, kui Liis ühel õhtul mu köögilaua taga istet võttis ja ma talle kogu selle kaadervärgi paberile välja joonistasin. "Aaaa! Nüüd ma saan aru!"<br /><br />Nojah, sinna ma üritasingi saada, et asi selgemaks läheks =P<br /><br />Toimetajal tuli mu mõtteid mingite nähtamatute tangidega peast välja kiskuda ja mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Lisaks oli kuskilt ei-tea-kust tekkinud kokkulepe, et oktoobri keskpaigaks on käsikiri valmis, ning alates kuupäeva paikapanemisest oli käsikirja edenemine täielik surm.<br /><br />Enne kuupäeva ma olin kirjutanud iseendale. Pärast kuupäeva ma pidin kirjutama seepärast... et ma olin lubanud. Ja see ei olnud hea mõte!<br /><br />Ma ootasin oktoobrikuu keskpaika nagu mingit pühalikku ilmutust ja olin veendunud, et mõtted, mis raamatusse minema peavad, tulevad ise, kui ma annan neile aega tulla, aga tegelikult polnud mingi üllatus see, et oktoobri keskpaigaks ei olnud käsikirjal lõpetamise maiku ka mitte.<br /><br />Epp tuli raamatule lisatoimetajaks. "Kuule, kirjuta siin natuke pikemalt lahti. Miks te seda niimoodi tegite? Ja siit ma ei saa eriti hästi aru. Kuidas see täpselt käis? Mida tema selle peale ütles? Mis sa siis tegid?"<br /><br />Epp ja Liis, nad pommitasid mind kahekesi aina uute ja uute parandustega ning me töötasime mingis põrgulikus rütmis: mina ja Liis põhitöökoha kõrvalt õhtuti, Epp USAst. Vere maik oli suus, aga asi liikus.<br /><br />Lõpuks oli asi nii kaugel, et mul oli tekkimas okserefleks iga kord, kui ma nägin oma postkastis Epu või Liisu kirja või avasin Wordis järgmist "Minu Alaska" versiooni. "Never, ever again!" teatasin ma Liisule ühes õhtuses gtalki kõnes ja ta ainult muigas: "Ma tean seda tunnet, aga oota, kuni raamat käes on. Siis vaatad asja teistsuguse pilguga ;)"<br /><br />***<br /><br />Kui raamat lõpuks trükiks valmis oli, meeldisid mulle selles täpselt kolm peatükki - need olid ainsad, mille puhul ma tundsin, et mul oli õnnestunud oma hing sinna sisse kirjutada. Ülejäänule olin ma... käega löönud.<br /><br />Jah, tekst oli küll tore ja Epp oli asjast üsna sillas, aga mingit šedöövri-emotsiooni ma temas küll ei näinud. See kohe kindlasti ei olnud parim, millega ma hakkama oleksin saanud (kui ma oleksin tahtnud), ning ma vaatasin kogu oma raamatutesse suhtumise filosoofiat ümber.<br /><br />Mingil kummalisel kombel oli see täitsa... magus, see suhtumine.<br /><br />Ma hakkasin nimelt esimest korda aru saama, et tegelikult, TEGELIKULT, ei ole teps mitte kõik raamatud elutööd. Jah, mõned on (näiteks "Sõrmuste isand" on elutöö ja "Meister ja Margarita" oli elutöö, sest nad on peaaegu haigettegeva täpsuseni viimistletud lood), kuid muus osas on raamatud täpselt samasugune looming, nagu kõik muu. On halvad, on natuke vähem halvad, on keskmised, on natuke head, on väga head ja siis on mõned eriti, ERITI tugevad kirjatükid - sellised, kus laused voolavad nii sujuvalt, et mul ei teki lugejana kordagi seda eneseteadlikku "Hmm" tunnet, vaid ma lihtsalt liigungi looga kaasa. Tundidekaupa.<br /><br />Ja siis tekkis mul järgmine tunne: "Minu Alaska" ei ole elutöö, ei olegi mõeldud olema elutöö, vaid on üks õppetund. Üks õppetund teekonnal, kus on väga palju samme.<br /><br />Jon Krakauerit olete lugenud? Ma olen.<br /><br />Kraukauer, nimelt, ei ole ka mingi Hemingway või Tolkien, ka tema tekstides on mingeid kivikuhilaid, millele ma otsa komistan ja mõtlen "No tore-tore, oli nüüd seda vaja või...", aga ometi on Kraukauer üks väga andekas kirjutaja. Isegi Krakaueril, kes ei ole Tolkien, on sellised juppe, kus ma pean hämmeldusega tõdema, et mul ei ole mitte midagi lisada. Näiteks see:<br /><br /><span style="font-style:italic;">"It is easy, when you are young, to believe that what you desire is no less than what you deserve, to assume that if you want somehing badly enough it is your God-given right to have it." </span><br /><br />Sellest mõttest kasvas edasi see, et tegelikult... tegelikult on hea, et "Minu Alaskas" on vähemalt paar sellist kohta, kus ma midagi ei muudaks, sest juba see näitab, et tegelikult läks ta asja ette.<br /><br />***<br /><br />Kogu selle raamatutralli juures on juhtunud üks asi, mis mind natuke piinlikkust tundma on pannud. <br /><br />Nimelt on juhtunud see, et raamatuga kaasneva turunduse raames olen ma vastanud päris paljude inimeste... eeee, vabandust, ajakirjanike, küsimustele ja vaadanud pealt, kuidas raamatut ja mind natuke isegi ärateenimatult kõrgustesse tõstetakse.<br /><br />Täna, kui me EPLi Mariga elutoa põrandal istusime ja asjast rääkisime, lõi see mind kuidagi eriti teravalt.<br /><br />Mul on väga hea meel, et on olnud nii palju toetavaid sõnu inimestelt, kellele see raamat korda on läinud. Aitäh! Ja mul on väga hea meel, et see raamat on meeldinud. Aga samas, ärge saage valesti aru: see raamat või mina ei ole midagi erilist, üle jõu käivat.<br /><br />Kui ma läksin esimesel korral Alaskale, siis mulle endale ka tundus, et vohh, nüüd ma teen midagi eriliselt vinget, ja eks ta oligi vinge. Aga! See ei olnud midagi sellist, millega keegi teine hakkama poleks saanud. "Nojaa, aga tavalise kontoriinimese jaoks tundub see peaaegu et võimatuna," ütles Mari kusagil intervjuu lõpus, kui võttis kätte minu autorieksemplari ja kaanepilti vaatas.<br /><br />Aga kas ikka on?<br /><br />Kui me kõndisime Chadi ja Andrew'ga Tombstone'i mäeharjal, siis seni, kuni ma vaatasin kaugelt paistvat järve ja kujutasin ette, kuidas meil tuleb veel kõva 3-4 tundi rühkida, enne kui me asjad seljast saame ja telgi püsti paneme, siis mulle tundus see ka võimatuna. "Selleks ajaks, kui me sinna jõuame, olen ma surnud!" <br /><br />Ometi, ei olnud ju. <br /><br />Kõndida tuli jupphaaval, "järgmise harjani". Kui järgmise harjani jõutud oli, siis tuli kõndida veel ühe harjani. Siis veel ühe. Ja veel. Paarisaja meetri kaupa. Niimoodi, paarisaja meetri kaupa, see ära tehtud saigi. Elusana.<br /><br />Kui võtta see Alaska-Teravmäed-whatever tükkideks lahti, on ju samamoodi. <br /><br />Leida töökuulutus, mis meeldib. Tehtav? Tehtav. <br />Saata neile kiri. Tehtav? Tehtav.<br />Leida veel mõni töökuulutus. Tehtav? Tehtav.<br />Helistada mõnda agentuuri, kes tegeleb USA töölubadega. Tehtav? Tehtav.<br />Leida pool lennupiletitele kuluvast rahast. Tehtav? Tehtav.<br />Leida teine pool rahast. Tehtav.<br />Käia USA saatkonnas vestlusel. Tehtav? Tehtav.<br />Sõita kohale. Tehtav.<br />Pakkida asjad lahti. Tehtav.<br />Öelda inimestele tere. Tehtav.<br />Minna esimesele tööpäevale.<br />Elada esimene tööpäev üle.<br />Minna teisele tööpäevale...<br /><br />Ja niimoodi, päev-päeva haaval, lõpuni. Väikeste sammude haaval, lõpuni.<br /><br />Ma ei taha, et keegi vaataks raamatut või mind mingi pühaliku austusega (millega mina mõndasid asju vaatan) ja mõtleks: "Vaata, mida Mann tegi. Mina küll ei suudaks." See on vale!<br /><br />Ma saan aru, et lähiajal on nii minust kui raamatust tulemas päris mitu intervjuud ja omajagu meediakaja, aga see ei tähenda, et ma olen kuidagipidi erilisem - must lihtsalt räägitakse hetkel palju. <br /><br />Ma olen ikkagi täpselt seesama Mann. <br /><br />Kuna ma tean, et mul tuleb autorina panustada Epu kirjastuse ja raamatu turundusse, siis ma ütlen intervjuudele järjest "Jah!", kuigi vahel tahaks öelda: "No ma ei tea, mis te ikka must nii palju räägite..." <br /><br />Jah, kogu see kära on mõnes mõttes tore ja minu edevus saab oi-kui-põhjalikult pai ja mul jääb iga kord süda peaaegu et seisma, kui ma kuulen, et raamat meeldis, aga... piinlik on, ikkagi. Sest ma ei taha mitte kusagilt otsast, et kellelegi tunduks, et ma olen teinud midagi, mis kellelgi teisel ei õnnestuks.<br /><br />***<br /><br />Mulle oli Teravmägedel tulnud üks mõte, mida edasi teha. Natuke nagu isegi hakkasin pihta, et seda saada, aga praegu tundub, et ma vist võtsin asja liiga suure hooga ette: ma olin vaadanud lõpptulemust ja kui ma seda kohe ei saanud, siis ma vajusin lörri. <br /><br />Praegu ma ajan seda rida uuesti ja tundub, et asi on hakanud liikuma. Ja miks? Sest ma võtan uuesti sammhaaval. Karl innustas.<br /><br />Anda sisse taotlused. Tehtav.<br />Mõelda välja, mis ülikoolist saab. Tehtav.<br />Oodata ära taotluste vastused. Tehtav.<br />Leida lennupiletid. Tehtav.<br />Osta lennupiletid. Tehtav.<br />Teha vajalikud vaktsiinid. <br />Lahendada auto-asi.<br />Teha volitused.<br />Pakkida asjad.<br />Istuda lennukisse.<br />Jõuda kohale.<br /><br />Ma võtan sammhaaval, täpselt nii palju, kui ma korraga jõuan, ja asi liigub. Ja just selle sammhaaval liikumise pärast ma ütlen ikka veel, et kui ma tahan, siis ma saan Antarktikale ka - lihtsalt enne on vaja natuke muid asju teha.<br /><br />Ja kõige imelikum on see, et alates hetkest, kui ma otsustasin iseenda jaoks, et ma lähen, on hakanud avanema võimalused ja ideed, kuidas seda teoks teha. Sammhaaval.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-265387718530101080?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannhttp://www.blogger.com/profile/18139656732419283338noreply@blogger.com27tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-4291057707833463092008-07-15T00:48:00.002+03:002008-07-15T00:51:58.158+03:00Mäletate veel, kuidas kunagi tükk aega tagasi püsside laadimisest/poollaadimisest pikalt jahutud sai? <a href="http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/2008/02/okei-rgime-siis-pssist-ja-sellest-tsikk.html">Siin</a> ja <a href="http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/2008/02/natuke-longyearbyenist.html">siin</a>?<br /><br />Uurisin nüüd Tarmolt, kes meil sõjakoolis usinasti sõdureid koolitab, et on siis eesti keeles selline termin nagu "poollaetud" või ei ole. Ja teate mis? Tarmo ütles, et on küll =D.<br /><br />Ja et ongi nii, et kui relval käivad kuulid sisse, aga laskmiseks tuleb veel mingit tsirkust teha, ongi asja nimi "poollaetud". Et, noh, ta on küll laetud, aga veel mitte täienisti.<br /><br />Voh!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-429105770783346309?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannhttp://www.blogger.com/profile/18139656732419283338noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-82605906065846568022008-04-12T01:52:00.000+03:002008-04-12T01:53:07.071+03:00<a href="http://www.epl.ee/laupaev/425501">Pisike artikkel tänases EPLi Laupäevas</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8260590606584656802?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-3344023420611467382008-04-04T10:05:00.003+03:002008-04-04T10:45:13.827+03:00Ma olen nüüd juba kolmandat nädalat Tartus ning kui välja arvata kapuutsiga fliis, millest võiks vist veel 3 kilo koertekarvu välja surkida, on muud jäljed äraolemisest kadunud - või, noh, peaaegu kadunud.<br /><br />* Mu säärtel ei ole enam paarkümmend sinikat, vaid kõigest 2-3. Väikest.<br />* Mu vasaku jala varvaste vahelised lõhed on peaaegu täielikult paranenud, vist ainult viimane nahakiht on koorida jäänud - enne oli neid 3-4 kindlasti, vereni välja.<br />* Pragunenud nahk mu sõrmeotstel hakkab tagasi kasvama, ärakülmetud küünealused (kust surnud nahk maha koorus) on ka juba täitsa tipp-topp. <br />* Vasaku käe selg ei ole enam nii valus, et ei saaks rattaga sõita, muljuda saanud lihast võib rahumeeles mudida, nii et silm ka ei pilgu.<br />* Kõhu ümber hakkab vaikselt päästerõngas kasvama, kõhulihased on laisaks jäänud.<br />* Riidekapis on ka viisakamat sorti riideid, mitte ainult fliisid, pikad pesud ja toekad püksid.<br /><br />Ära olen harjunud - peaaegu.<br /><br />Kui Katrinka küsis eile, kas ma olen mõelnud mingit "päris tööd" ka tegema hakata, mõistsin ma äkki, et... see tundub mulle päris normaalne. See pendeldamine, noh. Et see ei tundu mulle enam nii väga vahepaus muule elule, korraks välja hüppamine, vaid et ma olengi seda "päris tööna" vaatama hakanud. Päris eluna.<br /><br />Ma ei ole kordagi "Kauaks ma Uus-Meremaale jään?" mõtet mõelnud, ma mõtlen ainult: "Millal ma lähen?" Pilet ühes suunas, palun. Ja kui ma isegi ei peaks minema, sest mingi muu asi tuleb vahele - kes seda elu teab =) - siis ei ole ka suurem probleem. Ükski asi ei ole vist enam väga suur probleem.<br /><br />Need tagasitulekud on alati nii huvitavad, just need esimesed hetked, esimesed paar-kolm päeva, kui kogu elu mingisse teise perspektiivi asetub. Kuidas ma vaatan säravail silmil, mis mu ümber toimub, ja märkan lõhnasid. Kuidas ma flirdin kelneriga mitte mingi kaugeleulatuva tulemuse, vaid protsessi pärast. Kuidas mu keha ütleb mulle: "Ei, ma ei taha seda kummikommide pakki, see on liiga kunstlik, ma tahan sinna apelsiniriiuli juurde. Või veel parem, Mann, mine võta see porgandipakk, palun." (Läheb mööda 2-3 nädalat ja ma saan võtta kummikommid, sest mu keha on tuimaks muutunud ega lükka igasugu jura automaatselt eemale.)<br /><br />Mis mulle kõige rohkem meeldib - meeldis juba Alaska2006 järel ja meeldib nüüd, pärast Teravmägesid, eriti - on see, et mis varem ahistava üksiolemisena tundus, ei ole enam nii ahistav ega nii "üksi", sest tegelikult ei ole me mitte kunagi üksi. Päris ametlikult vaba ja vallaline olemine ei ole enam märk "mittetäielik" olemisest, vaid... noh, juhtus nii =P. Kui hoogudena käivad muremõtted välja arvata, tundub kogu see ma-saan-ise-hakkama kontsept töötavat, sest ma olen iseennast usaldama õppinud.<br /><br />Ma saan hakkama, ükskõik kus, ükskõik millal.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8H7YMiI/AAAAAAAABF8/LX5A9ptv8qs/s1600-h/IMG_1056.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8H7YMiI/AAAAAAAABF8/LX5A9ptv8qs/s400/IMG_1056.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5185292371953725986" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8X7YMjI/AAAAAAAABGE/roxgiBmN9HM/s1600-h/IMG_1036.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8X7YMjI/AAAAAAAABGE/roxgiBmN9HM/s400/IMG_1036.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5185292376248693298" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8X7YMkI/AAAAAAAABGM/XlDwCtLNZiY/s1600-h/IMG_1031.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R_Xb8X7YMkI/AAAAAAAABGM/XlDwCtLNZiY/s400/IMG_1031.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5185292376248693314" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-334402342061146738?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-40667522553343335952008-03-20T14:21:00.001+02:002008-03-20T14:21:55.430+02:00See oli nädal-kaks tagasi, kui mulle tuli Londoni pildiga postkaart. "London? Kes mul Londonis on? Nagu ei meenu, et keegi oleks... Aga noh, loeme," mõtlesin kaarti teistpidi pöörates. <br /><br />Mõnikümmend sekundit hiljem vajus mul lõug peaaegu et põrandani, pidin vist ikka VÄGA lolli näoga keset tuba seisma - aga tühja sellest. <br /><br />See tekst seal kaardil... No ma ei tea. Ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. See võõras kirjutas nii, nagu keegi võiks kirjutada, eeeee, no ma ei tea, Mahatma Gandhile või Jaan Künnapile või Lennart Merile - suuuuuurele inimesele igatahes. Kirjutas inspireerimisest ja väikestest sammudest. <br /><br />Mulle? Ma olen lihtsalt gaddämet kelgukoerte kantseldaja =).<br /><br />Ma oleks tagasi kirjutanud, käsitsi ja sulepeaga, aga ma ei teadnud, kuhu. Või kellele - postkaardil ei ole ju saatja aadressi...<br /><br />Võõras, aitäh sulle! Ma hoidsin seda kirja mitu-mitu päeva salajas, enne kui Troelsile näitasin. Eesti omadele ei ole vist siiamaani ei näidanud ega rääkinud - nii, kuidas nüüd öeldagi, kohatu tundub, justkui ma läheks mingite võõraste paabulinnusulgedega vehkima, sest see tekst seal postkaardil on NIIIIIIIIII suur.<br /><br />Pahviks lõi.<br /><br />***<br /><br />Istusin väsinu ja lõhnavana Oslo lennujaamas oodates mitme tunni pärast "randuvat" Estonian Airi lennukit. Olin magamata ja natuke tüdinud, kojujõudmisest ärevil. Triinu rongi peale saatmisest oli möödas üle tunni, Lonyearbyenist väljalennust 12 tundi, viimasest öisest unest 32 tundi.<br /><br />Minu kõrvale maandus mingi kergemat sorti joobeastmes Indrek, kes hakkas suhteliselt seosetult juttu aretama, võttis vahepeal purgiõlust kosutust ja seletas edasi. Kadusin koos kõigi kodinatega WC-sse puhkepausi võtma.<br /><br />Väljudes seisin äkki silmitsi noore mehega - tumedad sasised juuksed, sinakas pusa, heledad silmad - kes mulle otse silma vaatas, naeratas ja hästi kodu-tuttavlikult muheledes ütles: "Tere. Sa oled Mann, eks?"<br /><br />"Tere. Kas me tunneme?"<br /><br />Selgus, et tegemist oli Erikuga, kellega me umbes poolteist kuud tagasi paar e-kirja vahetasime, sest Teravmägede suusamaratonil osalev tegelane otsis Longyearbyenis peatuspaika - hotellid on tolleks nädalavahetuseks viimase narini ülereserveeritud. Ta oli nähtavasti suhteliselt regulaarselt mu blogil silma peal hoidnud ning oskas fotode najal välimust ära tunda. Vot säh sulle!<br /><br />Ma ei tea, miks ta mulle NII tuttav tundus ja miks tema otse-suusamäelt-välimus nii hubane oli, aga Erikust sai minu kojusõidu tähthetki, siiani naeratama panev mälestus.<br /><br />***<br /><br />Esimene Eesti-päev veeres õhtusse pisikeste harjumise-apsude tähe all, suurem osa liiklusega seotuid.<br /><br />Näiteks oli esimene suurem shokk see, et autost ei pidanudki üle karjuma, vaid võis täitsa tavaliselt rääkida, kõike ja kõiki kuuldes. Heh! Proovinuks te Patrolis või Hiaces häält kõrgendamata rääkida - tühjagi. Grrrrrn, grrrrn, grrrrn!<br /><br />Teine probleem oli autovõtmete autosse jätmine. Süüteluku sisse. Korra jõudsin ma isegi Pirita pangahoones järjekorranumbri võtta, kui meenus, et ahjaa, õigus, Kärts seisab siiamaani, võtmed süütelukus, maja ees - Longyearbyenis ei lukusta ju keegi ei autosid ega majasid, võtmed ripuvad igal pool ees. (Vahel oli see muideks eriti tähtis: näiteks siis, kui keegi oma auto valesse teeperve parkinud oli ja suur lumevaal tee peale kuhjuma hakkas. Siis sai võõra auto rahulikult tööle panna ja ümber parkida.)<br /><br />Kõrgete kortermajade vahel autost välja astudes hämmastas mind inimeste puudumine: suured majad, palju teid, palju autosid, aga, khm-khm, kus on inimesed? Majadevahe oli tühi. Kõik olid kuskil... mujal. Longyearbyeni ühe-kahe korruseliste puitmajakeste juures oli alati kuskil keegi. Naeratamas ja teretamas.<br /><br />Ilmselget ohoo-muljet temperatuuri üle (näpistava külma puudumine) ei tasu vist mainidagi.<br /><br />Linnalikult pidev infovool aga (inimesed, helid, liiklus, reklaamid, värvid) tõmbas mu kolmapäeval Tartusse jõudes mõne tunniga piniseva õhupalli moodi tühjaks. Õhk välja ja kõik.<br /><br />Uimerdasin ringi nagu keedetud kala ja tundsin, et ei suuda tähelepanu suunata - aju püüdis justkui kõike korraga haarata ja tulemuseks oli lihtsalt see, et ma ei haaranud mitte kui midagi. Komistasin hajameelselt vastutulijatele otsa, kortsutasin poes orienteerudes kulmu, ajasin tiba seosetut juttu. Ka praegu, võlaõiguse loengut kuulates, hakkab tähelepanu aina enam ja enam hajuma, aga täna toimub see õnneks juba mõni tund hiljem, kui eile.<br /><br />Blogi lõpetamisega on umbes sama lugu: no ei tule, noh. Õhtuks olen ma liiga kööga, et midagi produtseerida.<br /><br />***<br /><br />Mida laps esimese asjana poest ostis? Musta leiba, võid ja heeringat. Ja veel tähtsam: tegi endale juba autos, koduni jõudmata, võileiva. Mmmm!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4066752255334333595?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-48336363770754643512008-03-17T16:22:00.000+02:002008-03-18T16:23:54.266+02:00Kell kolm öösel, Longyearbyeni lennujaam, hiiglaslik singivõileib ja tass kuuma kakaod. Väljalennuni on natuke alla 2 tunni.<br /><br />Veider. Veider. Veider. Veider. Veider!<br /><br />Mulle tundus, et täna ei tulegi, et need kaks kuud on lõputult pikk aeg, et aega on rohkem, kui ma ära kasutada jõuan - ja ometi on see kõik nüüd läbi. Ma istun lennujaama ootesaalis, ca 15-kilone seljakott pagasisse ära antud ja teine, väiksem, käe otsas kaasas, ning ma olen lahkumas. Korter, kus ma elasin, on pime, tuled kustutatud, tolmust puhas, nõud ära koristatud ja uue händleri Emilie asjad juba sees.<br /><br />Ma istun siin lennujaama ootesaalis ja näen välja nagu täitsa tavaline lennureisija täitsa tavalises lennujaamas: mul on mugavad riided ja natuke sagris värskeltpestud juuksed. Ainult punetav ninaots reedab, et ma olen viimased kaks kuud ühes maailma põhjapoolsematest asulatest elanud, sest see punetus ei ole ei nohust ega korraks õue lippamisest, ega tõmba mõne minutiga tagasi - mu ninaots on lihtsalt külmavõetud. Pikemaajaliselt külmavõetud =).<br /><br />Tunded on aga... segased.<br /><br />Kui ma täna koos Troelsiga õhtusel kelgusõidul käisin, ei uskunud ma, et üldse nutma hakkangi, sest olemine oli täitsa korras ja lahkumine loogiline - mis sest ikka pillida? Sülelesin-sügasin koeri, püherdasin lumes, sõin Karolina-Emiliega sokolaadikooki, ajasin üürimaja rahvaga juttu.<br /><br />Ent piisas mul vaid Land Roveri juurde jõudes viimane pilk kennelisse heita, kui tundsin, kuidas kurk paksu sügelust täis valgus. "I just, I was, I..." viipasin Troelsile selgitavalt koerte ja auto vahet ning pigistasin silmad pisaraid tagasi hoides kõvasti kokku. Aga juba oli hilja, sealt nad tulidki, tahtsin ma või ei tahtnud. <br /><br />Tihkusin autos aknast välja vaadates vaikselt, omaette nutta ja kontoriruumi kaitsvate seinte vahele jõudes võtsin juba mõnusa abitu joruga. Ja tead, need ei olnud ei inimesed ega loodus, mida ma nutsin, vaid koerad. Koerad!<br /><br />See on hämmastav, kuidas loomad niiiiii sügavale naha alla poevad, kui nendega päevast-päeva koos olla, kuidas nendest lahkumine meenutab päris-päris lapsepõlves kodust/vanematest eemal olemist, seda hirmuga segatud üksildust, kui ei oska veel omaette olla. Nad on ju nii usaldavad, nii truud, võtavad su hommikul ilmast ja tujust olenemata valju klähvimise ja sabaliputusega vastu, rõõmustavad igal korral, kui aedikuuksest sisse astud, olgu sul käes toidukauss või mitte, on valmis kasvõi päevadläbi pead põlvedele toetades sinu kõrval lamama - lihtsalt ole seal ja sa meeldid neile. Mul tikuvad praegugi, kui kirjutades Putsjakit või Froyat või kedagi teist ette kujutan, mingid ähmased pisarapoisid silma.<br /><br />Viimane nädal on olnud meeletu: mingi kirjude emotsioonide virr-varr, taevatähtede või jumal-teab-mille seisu tõttu kaklema minevad koerad, juhita laagrisse naasvad kelgud, trepil valusaks kukutud selg, koertekakluses vigaseks löödud käsi, käik haiglasse, ülisuured retkerühmad, koera hambajäljed parema käe sõrmedel, hilisõhtused vestlused. Ei teagi, kust otsast kirjeldamist alustada ja kas üldse alustada.<br /><br />Ja ega praegu ei tule kirjutamine eriti hästi välja niikuinii, sest kell on 4 hommikul ja ma pole pärast kaht kuud elutervet unegraafikut täna veel magama minna jõudnud, kuigi selja taga on pikk päev. Pea on paks, silmad teralised ja sõrmeotsad rasked.<br /><br /><span style="font-style:italic;">(Postitus on lisatud tagantjärele, netiühendusse jõudes.)</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4833636377075464351?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-81014183813739279022008-03-14T23:28:00.002+02:002008-03-14T23:32:53.852+02:00Ma tean, et ma pole kirjutanud. Õigemini: et olen kirjutanud, aga vähe ja kesiselt.<br /><br />Viimased päevad siin. Igal õhtul on inimesed, kellega veel olla, kohad, kus käia, muusikad, mille järele tantsida, sinav taevas, mida ööhakul jälgida. Varsti, varsti on see kõik läbi.<br /><br /><span style="font-style:italic;">"Aitäh, Maria! Mul on väga hea meel, et sa tulid ja meid aitasid - ma arvan, et sa tegid väga head tööd. Kui sa tahad kunagi tagasi tulla, kas tööle või lihtsalt puhkama - anna mulle teada, sul on mu kontaktid. Aitäh sulle."</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8101418381373927902?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-30007893267891510062008-03-12T22:36:00.000+02:002008-03-12T22:37:00.330+02:00Noh, mis seal's ikka pikalt keerutada, räägime lühidalt ja otse ära: ma sadasin üleeile kolinal trepist alla.<br /><br />Ei, trepp ei olnud libe. Ja ei, kukkumiseks ei olnud tegelikult eriti põhjust: mind ei lükatud, ma ei komistanud millegi peale, astmetel ei vedelenud midagi. Ma lihtsalt... kukkusin, noh =). Manniliku elegantsiga, teate küll. <br /><br />See on umbes samasugune elegants, millega ma kaks päeva tagasi autoust kinni panin, kui auto seisis kallakul, juhipool madalamal, turvavöö uksest välja turritamas, nii et kohe, kui ma ukse pauguga kinni lõin (no et ikka läheks kinni, sest auto oli ju kallaku peal) ja asjade tõstmiseks kummardusin, sain ma sellesama uksega obaduse vastu pead, sest kuna auto oli kallakul, siis ei lasknud uksest välja turritav turvavöö uksel kinni minna. Siiamaani otsmik valutab =P.<br /><br />Aga trepist rääkides. Keksisin rõõmsalt toas ringi, ümisesin viisijuppi, olin mingis üleüldises hollalaa-tujus, kõik oli imehea, hakkasin trepist alla minema (saapad olid jalas, kuna olin tulnud tuppa ainult hetkeks, mingit asja võtma), kergel ja "õhulisel" sammul, kui... jalgealune kadus äkki, maandusin kolm-neli korda järgmist trepiastet lootes sirgetele jalgadele ja siis lõpuks, põmmdi!, taguotsale, sabakondi peale. Oi kui "hea" oli!<br /><br />Kogu asja saatis muljetavaldav kolin. Jens ruttas arvutilaua tagant trepikotta, jäi minu taha seisma, võttis õlgade ümbert kinni: "Oled sa korras?" Vaikisin hetke, äginat tagasi hoides, ja kõlasin vastu midagi umbes selles vaimus, et: "Ära mu sõrmedele astu," sest hoidsin end parajasti kätega trepiastmest kõrgemal, ei tahtnud sabakondi peale üldse mingit raskust panna.<br /><br />Õhtuks oli selg - ja noh, kui aus olla, siis peaasjalikult ikkagi taguots =D - juba päris märkimisväärselt valus, ei saanud enam ilma nututa istuda, nii et olin lihtsalt pikali või seisin, kui vaja oli. Konsulteerisin telefoni teel arstiga, järgmisel hommikul käisin ka röntgenpilti tegemas. Murdu ega midagi muud mainimisväärset pole, aga arst lubas, et see hakkab veel päris kaua valutama, kui ma sirge seljaga sirgetele jalgadele maandusin (pinge kandus selgroole) ning kõige tagatipuks veel sabakondile matsu sain. Noh, jah, eks ta valutab jah =P.<br /><br />Muidu aga läheb kõik aina paremaks ja paremaks: ilm on selge(tsorti), tuul keskpärane, värsket lund pole tulnud, nii et kõndida on lihtne ja autoga saab igale poole läbi, tasapidi kogunevad lähedasemad suhted, koertega on päev-päevalt kergem hakkama saada (tean, kellelt mida oodata ja kuidas käituda), kõik muutub selgemaks ja nõuab vähem vaeva.<br /><br />Täna olin natuke isegi vesistamise äärel, kui autoga Bolterdalenist linna poole tulin: silmapiir punetas mõni tund varem loojunud päikesest, raadiost tuli mingi ballaad, seljataga oli hea päev.. Keeruline oli heldimust tagasi hoida, keeruline.<br /><br />Kuigi vahepeal tundus, et ma jäängi samaks Manniks, kes jaanuarikuus Tallinn-Oslo lennuki peale astus, olen ma ikkagi omajagu muutunud. Ja ma ei tea, millal see juhtuda on jõudnud, sest paar nädalat tagasi oli mul tunne, et ma pole mitte kuhugi jõudnud, täna on aga tunne, et ma olen juba tükk aega teistsugune, uutmoodi olnud.<br /><br />Ma arvasin, et kui ma muutun, siis ma muutun kangemaks, karusemaks, niimoodi jõuliselt ja pealetükkivalt iseseisvamaks, tegelikult aga olen ma hoopis - vähemalt mulle endale tundub nii - õrnem. Vaiksem. Tagasihoidlikum.<br /><br />Ma olen õppinud oma kaaslaste moodi olema (ma ei saa öelda "kohalike", sest mu kaaslaste seas on ka võõramaalasi). <br /><br />Nad on rahulikud, peaasjalikult ja kõige tähtsamalt rahulikud. Nad ei kiirusta, kui räägivad, ega kõnni, pea kuklasse visatud, ühest punktist kõige otsemat teed pidi teise. Nad kulgevad omas tempos, endale mugaval moel, ja see paistab välja mitte ainult nende elulugudest, vaid ka aegadest, millal nad kokkulepitud kohtumisele jõuavad - alati vähemalt 10 minutit hiljaks jäädes.<br /><br />Nad ei sega vahele, kui räägid, ega püüa igal vaikusehetkel sõna haarata. Nad ei pressi end peale, ei püüa kogu aeg midagi tõestada, midagi näidata - nagu mina. Nad käivad vanades pehmeks kulutatud pusades ning kannavad villast pesu ega tee numbrit sellest, kui kellegi sokikannas auk paistab.<br /><br />Nad elavad üks päev, üks hetk korraga ja vaatavad pidevate tulevikuplaanide asemel hoopis seda, mis praegu toimub - küll see, mis tuleb, ka kohale jõub, kuhu ta jääb.<br /><br />Nad on... rahulikud. Mitte vaoshoitud, vaid rahulikud. Seestpoolt. Rahul-ikud.<br /><br />Ma ei tea, kas te üldse märkate, et ma teistmoodi olen. Võib-olla ma Eestis enam ei olegi, sest ma olen teistmoodi eelkõige SIIN, nende inimeste seltskonnas, ega tea, kas muutused on settinud piisavalt sügavale, et ka vanas keskkonnas välja paista - aga vahet tegelikult ei ole. Ma olen näinud ja tundnud seda, mida olen näinud ja tundnud, ja sellest piisab.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3000789326789151006?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-79892246850945294592008-03-09T20:13:00.016+02:002008-03-09T21:40:32.912+02:00Longyearbyenis on 8. märts ullult suur püha: inimesed kogunevad, mängitakse muusikat, esinevad bändid, peetakse kõnesid. Ainult et... asi pole teps mitte naistepäevas, sest 8. märts on siin hoopis päikesepüha. Päikesepüha - see on päev, kui päike üle mägede linnamajadeni jõuab, enne seda hoiavad kõrged mäed linna sinaka varju sees. <br /><br />Oleksin ehk juba eile pilte näidanud, ainult et eile polnud päikesest lõhna ka mitte, sadas ainult paksu lund ja taevas oli täiesti läbitungimatult pilves. Natuke naljakaski tundus kogu see "päikese" tähistamine keset korralikku jõuluilma =).<br /><br />Aga see-eest täna, teisel "päikesepäeval", oli ilm imeilus, ja nii ma jalutamas käisingi.<br /><br />Teisel pool kodukallast.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q5XEMvI5I/AAAAAAAABBo/rt_r2zZh8xM/s1600-h/IMG_0998.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q5XEMvI5I/AAAAAAAABBo/rt_r2zZh8xM/s400/IMG_0998.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175824940182479762" /></a><br />Niipalju siis jääst.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q5JEMvI4I/AAAAAAAABBg/7cqAiEIIYyc/s1600-h/IMG_0999.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q5JEMvI4I/AAAAAAAABBg/7cqAiEIIYyc/s400/IMG_0999.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175824699664311170" /></a><br />Kodukallas.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q4QkMvI2I/AAAAAAAABBU/QsbQfwl2b5Q/s1600-h/IMG_1001.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q4QkMvI2I/AAAAAAAABBU/QsbQfwl2b5Q/s400/IMG_1001.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175823729001702242" /></a><br />Üle kodukatuste päikese suunas.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q3vUMvI1I/AAAAAAAABBM/yEks2uIhH3M/s1600-h/IMG_1002.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q3vUMvI1I/AAAAAAAABBM/yEks2uIhH3M/s400/IMG_1002.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175823157771051858" /></a><br />Mari-Anni hotellil on suitsutuba niimoodi ära lahendatud: kelmikas buss otse majaseina külge tagurdatud ja kes suitsetada tahab, astub majast bussi. Pole ventilatsiooniga probleeme ega midagi, ainult külm on, ütlevad suitsumehed ;).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q2tUMvI0I/AAAAAAAABBE/THOz-kkSw1g/s1600-h/IMG_1005.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q2tUMvI0I/AAAAAAAABBE/THOz-kkSw1g/s400/IMG_1005.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175822023899685698" /></a><br />Tähelepanuks autojuhtidele.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q2WEMvIzI/AAAAAAAABA8/AkOf_5_HAMI/s1600-h/IMG_1006.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q2WEMvIzI/AAAAAAAABA8/AkOf_5_HAMI/s400/IMG_1006.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175821624467727154" /></a><br />Too linnapool on ikka veel varjus.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q190MvIyI/AAAAAAAABA0/6VEwfeONVQY/s1600-h/IMG_1008.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q190MvIyI/AAAAAAAABA0/6VEwfeONVQY/s400/IMG_1008.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175821207855899426" /></a><br />Vana köistee konstruktsioon, mis nüüd vaataja lõbuks tühjalt seisab.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q0nEMvIxI/AAAAAAAABAs/pWMN0M2BLLQ/s1600-h/IMG_1009.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q0nEMvIxI/AAAAAAAABAs/pWMN0M2BLLQ/s400/IMG_1009.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175819717502247698" /></a><br />Seesama ehitis ülaltmäge.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q0Q0MvIwI/AAAAAAAABAk/ISjiCz4-uJY/s1600-h/IMG_1013.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Q0Q0MvIwI/AAAAAAAABAk/ISjiCz4-uJY/s400/IMG_1013.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175819335250158338" /></a><br />Longyearbyeni kirik. Kirikutagune nõlv ongi, muide, see koht, kus inimene jääkaru poolt viimati ära söödi. Või mis "ära söödi" - ma ju tegelikult ei tea, palju teda siis õigupoolest söödi, aga surma ta igatahes sai. Sest püssi tal, loomulikult, polnud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qz4UMvIvI/AAAAAAAABAc/8Oz02KDya8o/s1600-h/IMG_1014.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qz4UMvIvI/AAAAAAAABAc/8Oz02KDya8o/s400/IMG_1014.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175818914343363314" /></a><br />Kirik seestpoolt. Kutsub külastama, kas pole?<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QtuEMvIuI/AAAAAAAABAU/HIExRbNiSJQ/s1600-h/IMG_1015.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QtuEMvIuI/AAAAAAAABAU/HIExRbNiSJQ/s400/IMG_1015.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175812141179937506" /></a><br />Kiriku raamaturiiulil on nii fotoalbumeid, National Geographicut kui ka piibleid.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QtLEMvItI/AAAAAAAABAM/QOTuaQRSxQQ/s1600-h/IMG_1016.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QtLEMvItI/AAAAAAAABAM/QOTuaQRSxQQ/s400/IMG_1016.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175811539884516050" /></a><br />Piibliriiul palveruumi ees: võta see, mille keelt sa tunned.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QqhUMvIrI/AAAAAAAABAA/CsKch6wiybU/s1600-h/IMG_1017.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9QqhUMvIrI/AAAAAAAABAA/CsKch6wiybU/s400/IMG_1017.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175808623601722034" /></a><br />Linn läbi kirikuakende.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qp70MvIpI/AAAAAAAAA_w/QblfGllC4YI/s1600-h/IMG_1019.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qp70MvIpI/AAAAAAAAA_w/QblfGllC4YI/s400/IMG_1019.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175807979356627602" /></a><br />Põhjapõdralaps pühapäevasel jalutuskäigul.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qo-0MvIkI/AAAAAAAAA_I/0KXq3OjYH4s/s1600-h/IMG_1021.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Qo-0MvIkI/AAAAAAAAA_I/0KXq3OjYH4s/s400/IMG_1021.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175806931384607298" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-7989224685094529459?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-60577524254682559262008-03-09T12:14:00.004+02:002008-03-09T12:36:27.351+02:00Kuigi ma olen näinud Teravmägede virmalisi ka ilma, et mulle keegi nendest teatama on pidanud - pimedamal ajal tuli lihtsalt pilk taevasse tõsta, kui Bolterdalenis askeldasin - pean ma tunnistama, et osad VÄGA värvikad virmalised oleks ma lihtsalt maha maganud, kui Andre poleks mind harjutanud ühte lehte vaatama: <a href="http://www.swpc.noaa.gov/pmap/pmapN.html">http://www.swpc.noaa.gov/pmap/pmapN.html</a><br /><br />Põhimõtteliselt näitab see ära, kui aktiivsed virmapoisid on, ja pärast pooleteise kuu pikkust praktikat võin ma kätt südamele pannes kinnitada: töötab. Praegu näiteks näeb see tabel välja vot niimoodi:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O6hEMvIKI/AAAAAAAAA74/tv3kPsyvqGU/s1600-h/virmalised.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O6hEMvIKI/AAAAAAAAA74/tv3kPsyvqGU/s400/virmalised.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175685474004443298" /></a><br />Tuginedes oma Teravmägede kogemusele võin ma näiteks öelda, et kui Kanada Northwest territories põhjakaldal praegu vähegi selget ilma on, tantsivad neil üle taeva võrdlemisi kopsakad värvilained, suuremalt osalt rohelised, aga ehk ka natuke kollast ja sõrmeotsaga punast. Hudsoni lahe ümbruses samuti, aga neil vist hakkab praegu juba valgeks minema?<br /><br />Isegi Troels, kes sellesse veebilehte skepsisega suhtus, on nüüd aktiivselt kasutama hakanud, sest pärast seda, kui ma tema isa külaskäigu ajal väga täpselt öelda sain (mitu päeva järjest), mis aktiivsuse tase teeb, on ka tema "sellesse teadusevärki" uskuma hakanud =).<br /><br />Ahjaa: kvaliteeti ära isegi püüa kommenteerida. Mul võttis tükk aega, enne kui ma õppisin inimesekombel säri ja ISO ja ava määrama. Ja viimasel korral pildistasin ma vobsjee niimoodi, et alles koju jõudes märkasin: doup, ISO oli jälle 800 peale jäänud...<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9U0MvILI/AAAAAAAAA8A/6pO-apV7LEE/s1600-h/IMG_0810.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9U0MvILI/AAAAAAAAA8A/6pO-apV7LEE/s400/IMG_0810.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175688562085929138" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9VEMvIMI/AAAAAAAAA8I/lXxzVgLiQo8/s1600-h/IMG_0427.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9VEMvIMI/AAAAAAAAA8I/lXxzVgLiQo8/s400/IMG_0427.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175688566380896450" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9VUMvINI/AAAAAAAAA8Q/oEU-k8WczpU/s1600-h/IMG_0819.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9VUMvINI/AAAAAAAAA8Q/oEU-k8WczpU/s400/IMG_0819.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175688570675863762" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9WkMvIOI/AAAAAAAAA8Y/rJVVPM-3jug/s1600-h/IMG_0426.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9WkMvIOI/AAAAAAAAA8Y/rJVVPM-3jug/s400/IMG_0426.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175688592150700258" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9YUMvIPI/AAAAAAAAA8g/W_8AH4vOr3A/s1600-h/IMG_0850.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9O9YUMvIPI/AAAAAAAAA8g/W_8AH4vOr3A/s400/IMG_0850.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175688622215471346" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6057752425468255926?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-79634004437501260492008-03-08T13:44:00.001+02:002008-03-08T13:44:41.565+02:00Kraadiklaasil on ühekohaline number! ÜHEkohaline!<br /><br />*tuiskab õue<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-7963400443750126049?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-36070009901955418452008-03-08T12:51:00.003+02:002008-03-08T13:04:05.065+02:00Troels, minu taanlasest giid ehk inimkeeli öeldes töökaaslane, on väga värvikas persoon.<br /><br />Ta on karismaatiline, humoorikas, vaheda mõistuse ja avatud meelega, inimene, kelle läheduses on teistel - vanusest, soost või tutvusastmest olenemata - lihtne olla, sest ka Troels ise on lihtne.<br /><br />Ta on 32-aastane ning ametilt kooliõpetaja ühes Taani, nii, kuidas ma seda nüüd nimetangi, vabaaja koolis: õppeasutuses, kuhu gümnaasiumiealised Taani noored tulevad aastaks-kaheks, et keskkooliprogrammi läbimise kõrvalt ka ohtralt vabas looduses liikuda (matkata, suusatada, parvetada, telkida).<br /><br />Tal on komme iga paari aasta tagant "aeg maha võtta" ja pooleks või terveks aastaks kuhugi mujale suunduda: töötada giidina Uus-Meremaal, sõita kelgukoertega Teravmägedel, viia läbi süstamatku Norra lõunaosas. Ta ütleb, et see võimaldab tal "kastist välja mõelda", iseenda ja maailma kohta õppida, olla ägedam õpetaja oma noortele, kellesse ta, tundub, viimase kui südamesopini kiindunud on.<br /><br />Ka koolidirektoriga, oma otsese ja kõige kõrgema ülemusega on tal vedanud, sest kohe, kui Troels Jacobi jutule tulevat: "Tere, Jay. Kuule, kas ma..." vastavat direktor naerdes: "Jajaa, mine kuhu iganes tahad - lihtsalt tule tagasi. Sa tood meile iga kord, kui ära käid, midagi uut kooli juurde."<br /><br />Ja nii Troels käibki, iga paari aasta tagant, pikemalt ära. Praegu on ta aastasel puhkusel ja läheb pärast Teravmägedelt lahkumist otsejoones süstagiidiks kuhugi Lõuna-Norrasse.<br /><br />Tema otsatult vaba jutuvadina juures pole mingi ime, et ta müügimeeste müügimees, õpetaja, on, kuid samal ajal, õpetajaameti kõrvalt, on ta ka väikestviisi "tavaline" müügimees, tegutseb Nike'i golfivarustuse esindajana - töö, mis tema enda sõnutsi ära toidab, sest õpetajaamet teatavasti väga ei toida.<br /><br />Kirju kompott, kas pole?<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9UMvIGI/AAAAAAAAA7Y/s1z---WG4yY/s1600-h/IMG_0462.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9UMvIGI/AAAAAAAAA7Y/s1z---WG4yY/s400/IMG_0462.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175324220010209378" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9kMvIHI/AAAAAAAAA7g/ZRBythZ1hps/s1600-h/IMG_0693.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9kMvIHI/AAAAAAAAA7g/ZRBythZ1hps/s400/IMG_0693.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175324224305176690" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9kMvIII/AAAAAAAAA7o/Lx9Ddj8_Y0k/s1600-h/IMG_0750.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9kMvIII/AAAAAAAAA7o/Lx9Ddj8_Y0k/s400/IMG_0750.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175324224305176706" border="0" /></a><br />Minu jaoks on ta ehe "vaba hinge" näide, sest kuigi tal on taskus ülikoolidiplom ning kestas terve hunnik neid omadusi, millega maailmas väga edukalt läbi lüüa (suhtlemisjulgus, atraktiivne välimus, ausus, otsekohesus, humoorikus ja kõik need, mis ma seal eespool ära mainida olin jõudnud), on ta valinud elamuste maailma: liikuda, kogeda, õppida, näha ja kuulda.<br /><br />Olime paar päeva tagasi - mina, Troels ja Hans - allkorrusel, meie laoruumis, kui Troels mingi jututeema pealt tulevikuplaanideni jõudis: "Jaa, mingil hetkel peaks normaalse elu hankima..."<br /><br />"Misasi see sinu jaoks on, normaalne elu?" küsisin kiiresti.<br />"No tead küll, paigale settima."<br />"Ei, ei tea - räägi mulle."<br />"No vaata mind praegu: ma ei oma mitte midagi. Jah, mul on mu auto ja terve hunnik varustust selle sees, aga kui see välja arvata, siis mul ei ole eriti midagi."<br /><br />Hans vaatas meid matkatoitude kuhila juurest: "Sul ei ole kirstus taskuid, kuhu oma asjad kaasa võtta. Sa võid need ainult järgmisele põlvkonnale edasi anda. See, mille läbi sa edasi elad, on su elamused ja kogemused - need ei kao kuhugi, juhtugu su kehaga, mis tahes."<br /><br />Aaaah, tüüpiline Hans - keset eimidagit äkki viloshooviline PRAUH! =)<br /><br />Millest me edasi rääkisime, ma enam eriti ei mäleta. Mäletan, et Troelsi jutust käisid läbi ka sellised sõnad nagu "pere" ja "lapsed", aga mis Hans nende peale kostis, mu pea enam ei registreerinud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9UMvIFI/AAAAAAAAA7Q/GrBFdtc-zcE/s1600-h/IMG_0264.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx9UMvIFI/AAAAAAAAA7Q/GrBFdtc-zcE/s400/IMG_0264.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175324220010209362" border="0" /></a><br />Troels meenutab mulle hästi palju Andret. Nad on mõlemad hästi iseseisvad ja omaette hoidvad, väärtustades - ma isegi ei saa aru, kas hirmust selle kaotamise ees või niisama poolehoiust - oma jõudu ja mida nad oma jõuga saavutada suudavad, kui keegi ega miski neid kinni ei hoia. Neile mõlemale meeldib see tunne, kui saab värsket õhku täis pumbatud kopsudega kaugusse vaadata ja teha kõike, mida hing ihaldab, arvestades eelkõige enda, enda ja veelkord endaga. Nad ei leia sidemetes eriti suurt väärtust.<br /><br />Kuid samal ajal Troels teistmoodi: temas on vähem traagikat ja tema omaette olemine ei tundu olevat mingi puine põhimõte, millest iga hinnaga kinni hoida, vaid lihtsalt... "A mulle praegu meeldib nii." Selline natuke pealiskaudne isegi.<br /><br />Kui Andre jõud käib kõrvuti ÄÄRMISELT väheraamitud mõtlemisega, kus ei ole ruumi sellistele arusaamadele, nagu "ühiskonnas on nii kombeks" või "kõik teevad nii" või muu taoline, siis Troelsi jõu kõrval on, nii üllatav kui see ka poleks, tugevad peresidemed, ohtrad Skype'i kõned, laadungites e-kirju. Troels võib ilma suuremate probleemideta öelda: "Noh, sest vaata, mehed teevad nii." Andre käest ma sellist lauset naljalt ei kuuleks :P<br /><br />Mida rohkem ma teda tundma õpin, mida inimlikum ta mulle tundub (alguses vaatasin teda natuke nagu muuseumieksponaati, sest temas on nii vähe inimlikku rabedust ja nii palju justkui Hollywoody filmilinalt maha astunud tegelase loovust, soojust, rahulikku närvi ja täpselt õigetel hetkedel öeldud nalju - nagu super-inimene), seda sügavamat muljet ta mulle jätab. Lisab kindlust, et need väärtused, mis viimastel aastatel settima on hakanud, on väärt väärtustamist. Väärt värk.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx90MvIJI/AAAAAAAAA7w/m0JFDN1LsPw/s1600-h/IMG_0755.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9Jx90MvIJI/AAAAAAAAA7w/m0JFDN1LsPw/s400/IMG_0755.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5175324228600144018" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3607000990195541845?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-27003873074923834402008-03-08T09:45:00.004+02:002008-03-08T09:52:39.056+02:00Olin magamistoast välja ronides veel nii Eesti lainetel (nägin unes Tallinna eluolu), et imestasin aknast valgeid katuseid nähes: "Oi, öösel on lumi maha tulnud!"<br /><br />Mann, tohman, sa oled arktikas, siin ongi lumi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2700387307492383440?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-36215907892532062932008-03-07T18:53:00.001+02:002008-03-07T19:31:58.041+02:00Jaanuaris oli asi lihtne: ärkasin kellahelina peale olenemata sellest, mis "sisemine kell" ütles, sest õue vaadates polnud niikuinii vahet, kas seinakell näitas kell 12 päeval või 3 öösel, ühtmoodi pime oli kogu aeg. <br /><br />See oli aeg, kui ma võisin hommikuti iga poole tunni tagant mobiili krahmata: "Äkki ma olen sisse maganud? Äkki on kell juba 11 päeval? Äkki mul on äratus peale panemata?" (Üldjuhul näitas kell ikkagi kusagil 6 või 7 paiku...)<br /><br />Veebruari keskpaigas hakkas asi juba natuke nurmaalsemaks minema: 7 paiku ÄRATUSKELLA PEALE ärgates võis kardinate vahelt juba kergelt sinakat valgust märgata. Sinakas valgus oli ilmne tunnistus sellest, et tõesti, kell ei valeta, ongi aeg ärgata (kuigi tahaks edasi magada).<br /><br />Nüüd aga... Oeh. Madalama laiuskraadi inimese rõõmud. Kusjuures, ma pole ainuke, Troelsil on sama häda.<br /><br />Nimelt tähendab päikese madalalt käimine seda, et kui Eestis venib iga järgmine päev paari-kolme minuti võrra pikemaks, siis siin käivad hüpped kaks korda kiiremini: eile tõusis päike kell 7.40, täna aga juba 7.32 ja homme 7.24. Ja mis eriti tähtis: hommikune hahetav valgus, kui päikesetõusuni on tehniliselt võttes veel tükk aega, hüppab mitmekümne minuti kaupa.<br /><br />Ja mida teeb minu ja Troelsi keha? Üritab end valguse järgi sättida, vist, et "kui õues läheb valgeks, siis tähendab, on aeg ärgata". Muffi. <br /><br />Nädal aega tagasi ärkasin ma (vabal, puhkamiseks ja sissemagamiseks mõeldud päeval) iseenesest kell 8 hommikul - okei, ei ole veel väga vara, elame üle. Siis juhtus ärkamine kella 7.30 paiku. Siis 7. Siis 6.30.<br /><br />Täna hommikul olin ma kell 6.14 üleval nagu adrenaliinilatakas muiste ja mingist edasimagamisest polnud juttugi. Troelsil juhtus sama. Ja iga päevaga ärkame umbes 20 minutit varem, kui eelmisel.<br /><br />Tekib küsimus, et kas me hakkamegi nüüd nii kaua varem ärkama, kuni keha loobub ja kurnatuse tõttu valgusreziimile keskmist näppu näitab? Ahjaa, ma peaaegu unustasin: ma sõidan enne Eestisse, kui see juhtub. <span style="font-style:italic;">Bugger</span>.<br /><br />Huvitav on kusjuures see, et Eestis ei ole mul magamisega, olgu väljas jaanipäev või mitte, ABSOLUUTSELT mitte mingeid probleeme: pea puudub patja ja läinud ma olengi, 9-10-11 tundi järjest. Siin aga...<br /><br />Ei oskagi muud põhjust tuua, kui see, et mu keha ei oska nii kiiresti muutuva valgusega kohaneda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3621590789253206293?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-58486706196854718512008-03-06T19:37:00.001+02:002008-03-06T20:29:19.234+02:00Teen oma hommikusi asjatoimetusi, talitan koeri, kui näen äkki: mäest jooksevad alla viis lumepalli, viis valget kera, jalgadega. Teritan silmi: "Mis asjad need on?"<br /><br />Ja selgub, et... lumepüüd! Terve pere! Ma ei teadnudki, et Teravmägedel ka püüd elavad =).<br /><br />Siis saan oma tegemistega ühele poole, kõnnin peahoone suunas ja... "Oi, tere, sina siin!" - ukse juures seisab põhjapõder, see, kes meil viimastel päevadel muud ei teegi, kui majade vahel jõlgub ja koerakuutide heina sisse püüab snifferdada. Tüüp vaatab mulle pahuralt otsa, prõhistab läbi sõõrmete, kõnnib pikaldasel sammul ümber auto, Jeppe kuudi juurde, mis nüüd tühjana seisab, ja hakkab sama pikaldaselt heina nosima.<br /><br />Pärast näen, kuidas kogu majadevahe põdra ja lindude jälgi täis on. Nutikad sellid.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2f0-RhrI/AAAAAAAAA64/bjN_xfLVXDk/s1600-h/IMG_0995.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2f0-RhrI/AAAAAAAAA64/bjN_xfLVXDk/s400/IMG_0995.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174695892272383666" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2gE-RhsI/AAAAAAAAA7A/LgVZae4CaCU/s1600-h/IMG_0996.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2gE-RhsI/AAAAAAAAA7A/LgVZae4CaCU/s400/IMG_0996.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174695896567350978" /></a><br />Ahjaa: miks meile meeldivad lumepuhastusautod. Enne:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gdo9YhI/AAAAAAAAAqI/avPkB9kVTyk/s1600-h/IMG_0457.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gdo9YhI/AAAAAAAAAqI/avPkB9kVTyk/s400/IMG_0457.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174695896567350978" /></a><br />Nüüd:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2gU-RhtI/AAAAAAAAA7I/wdO3GwZsI8o/s1600-h/IMG_0997.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R9A2gU-RhtI/AAAAAAAAA7I/wdO3GwZsI8o/s400/IMG_0997.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174695900862318290" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5848670619685471851?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-90134191847025615362008-03-05T17:47:00.003+02:002008-03-05T17:49:13.229+02:00Kui kunagi Longyearbyeni satud, käi ära: õpilasele 30 NOKi, täiskasvanule 75 NOKi. Ülikoolihoones. Väärt värk.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A1k-RhmI/AAAAAAAAA6Q/BPoF86ACkzk/s1600-h/IMG_0947.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A1k-RhmI/AAAAAAAAA6Q/BPoF86ACkzk/s400/IMG_0947.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174285048585750114" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A2E-RhnI/AAAAAAAAA6Y/0f_o0L9xdbo/s1600-h/IMG_0948.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A2E-RhnI/AAAAAAAAA6Y/0f_o0L9xdbo/s400/IMG_0948.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174285057175684722" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A2k-RhoI/AAAAAAAAA6g/T9yrrTj0K4k/s1600-h/IMG_0971.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A2k-RhoI/AAAAAAAAA6g/T9yrrTj0K4k/s400/IMG_0971.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174285065765619330" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A20-RhpI/AAAAAAAAA6o/nDxDMwcgilU/s1600-h/IMG_0973.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A20-RhpI/AAAAAAAAA6o/nDxDMwcgilU/s400/IMG_0973.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174285070060586642" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A3E-RhqI/AAAAAAAAA6w/BqRD7Cy-1NA/s1600-h/IMG_0974.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R87A3E-RhqI/AAAAAAAAA6w/BqRD7Cy-1NA/s400/IMG_0974.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174285074355553954" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-9013419184702561536?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-80199367650377041422008-03-05T16:57:00.004+02:002008-03-05T17:14:54.907+02:00Kui keegi annaks välja matkatarvete Nobeli preemiaid ja minu valida oleks võitja, siis... vabandust, kuivtoitude, Gore- ja muude texide, Thermarestide ja kõigi teiste geniaalsete asjanduste loojad, aga minu poolehoid kuulub sellele pisikesele lusikasarnasele jullale, mille tootmishind on, ma pakun, umbes 10 krooni.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R862XU-RhlI/AAAAAAAAA6I/oCnzYC9zG98/s1600-h/IMG_0987.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R862XU-RhlI/AAAAAAAAA6I/oCnzYC9zG98/s400/IMG_0987.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174273533778429522" /></a><br />Miks? Sest see on geniaalne.<br /><br />Kui õues on miinuskraadid ja mul on seljas kombinesoon, ei pea täis põis teps mitte õudusunenägu olema, mida viimse kui hetkeni edasi lükata. Ja see ei pea olema ainult meeste eelisõigus: keerata selg ja asi püstijalu ära ajada. Naised võivad ka.<br /><br />Ja kui ma kunagi kajakindusega tegelema peaksin hakkama, siis... ma kujutan, et ta võiks umbes sama kasulik tunduda kui siin, külmal ja puudetul maastikul.<br /><br />Ge-ni-aal-ne.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8019936765037704142?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-75721819208872930622008-03-04T22:38:00.014+02:002008-03-05T09:35:46.819+02:00Tänase päeva kõige ehedamad emotsioonid olid need, kui näomask niimoodi näo külge külmus, et tundsin seda huuli liigutades lahti krõbisevat, ja kui minu ees sõitev mootorsaan, plauhdi!, läbi jää vette vajus - käisime mootorsaanidega Barentsburgis.<br /><br />Mul vedas, sest kui turistina tuleks mul säärase retke eest suurusjärgus 2000 Norra krooni (ca 3600 Eesti krooni) välja käia, siis Arctic Adventures'i töötajana sain kaasa lihtsalt bensuhinnaga - see on meie enda firma retk. Ja emotsioone, nagu natuke mainida jõudsin, oli kõrimulguni.<br /><br />Rühm oli mõnusalt pisike, neli inimest: Hans giidikelguga ees, norrakad Soren/Heidi keskel ja mina kolmandada taga, saba üles korjamas. Põhimõtteliselt 2 "oma" inimest ja 2 turisti. Sweet!<br /><br />Vastupidiselt sellele, mida ma enne väljasõitu arvasin ja ootasin, ei olnud see mitte sõit Barentsburgi ja tagasi, vaid pikem retk, kus Barentsburg oli vaid üks põgus sissepõige: Hans sõitis rohkem väljaspool mootorsaanide radu, kui nende peal. Me vurasime mägedele vaateid nautima, kõrvalistesse orgudesse detour'e tegema, rannajoonele vaalaluusid uudistama, tegime ridamisi pause, et Hans saaks GPS-i koordinaate märkida (kus on ohtlikud kohad, kuhu minna ei tohi jmt), lõunatasime fjordikaldal - on üllatav, kui palju mahtus 8 tunni sisse.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85DkU-RhEI/AAAAAAAAA2A/6AOzjVamE4E/s1600-h/kulturminneTopoArbeidskart_1.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85DkU-RhEI/AAAAAAAAA2A/6AOzjVamE4E/s400/kulturminneTopoArbeidskart_1.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174147313279534146" border="0" /></a><br />Ilm oli imeline: siniselge taevas, -15 kraadi.<br /><br />Minu esimene ahh-ja-ohh tuli huulilt vaevalt 20 minutit pärast linnast lahkumist, kui me Scott Turneri liustiku lõpus üle mäekuru vajusime ja varjulisest orust hommikupäikesesse sattusime. Nagu... vaata!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GTE-RhjI/AAAAAAAAA54/i9hnS-Eutz4/s1600-h/IMG_0875.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GTE-RhjI/AAAAAAAAA54/i9hnS-Eutz4/s400/IMG_0875.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150315461674546" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GTE-RhkI/AAAAAAAAA6A/fWhXIMcncdE/s1600-h/IMG_0877.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GTE-RhkI/AAAAAAAAA6A/fWhXIMcncdE/s400/IMG_0877.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150315461674562" border="0" /></a><br />Vaadata Teravmägesid altpoolt üles on ikka hoopis teine asi, kui ülevalt alla, sellest sain ma nende paari minuti jooksul aru.<br /><br />Sealsamas kohtusime ka ühe kobaka masinaga, mis käis mootorsaanide radu trimmimas: pärast suuri gruppe muutub rada (ja umbes 10 kilomeetri jooksul ei saa sellelt maha ka tulla, kuna see jookseb max 10 meetri laiuses kanjonilaadses orus) ehtsaks pesulauaks.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJE-RheI/AAAAAAAAA5Q/076Vwr3dnjk/s1600-h/IMG_0880.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJE-RheI/AAAAAAAAA5Q/076Vwr3dnjk/s400/IMG_0880.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150143662982626" border="0" /></a><br />Järgmine peatus oli mahajäetud vene asula Colesbukta lahe ääres, kummituslinn, kunagine söekaevurite kodu.<br /><br />Tänasel päeval seisavad katkiste aknaruutudega sovjeetlikud majad keset eimidagit, paksudest raudlattidest jalgpallivärav seisab keset eimidagit, nimeplaatideta hauad seisavad keset eimidagit. Kõik laguneb vaikselt ja tolmub.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJU-RhfI/AAAAAAAAA5Y/wexgeFBtn_o/s1600-h/IMG_0882.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJU-RhfI/AAAAAAAAA5Y/wexgeFBtn_o/s400/IMG_0882.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150147957949938" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJ0-RhgI/AAAAAAAAA5g/EeI9OjHF0HU/s1600-h/IMG_0883.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GJ0-RhgI/AAAAAAAAA5g/EeI9OjHF0HU/s400/IMG_0883.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150156547884546" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GKE-RhhI/AAAAAAAAA5o/wSF-eKpKFbc/s1600-h/IMG_0885.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GKE-RhhI/AAAAAAAAA5o/wSF-eKpKFbc/s400/IMG_0885.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150160842851858" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GKU-RhiI/AAAAAAAAA5w/POm8N2IC8nA/s1600-h/IMG_0886.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85GKU-RhiI/AAAAAAAAA5w/POm8N2IC8nA/s400/IMG_0886.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174150165137819170" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FwU-RhXI/AAAAAAAAA4Y/145etsCj0QM/s1600-h/IMG_0897.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FwU-RhXI/AAAAAAAAA4Y/145etsCj0QM/s400/IMG_0897.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149718461220210" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FwU-RhYI/AAAAAAAAA4g/kopXB-zkrD8/s1600-h/IMG_0898.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FwU-RhYI/AAAAAAAAA4g/kopXB-zkrD8/s400/IMG_0898.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149718461220226" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Ffk-RhPI/AAAAAAAAA3Y/j-y9TOMGDgk/s1600-h/IMG_0899.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Ffk-RhPI/AAAAAAAAA3Y/j-y9TOMGDgk/s400/IMG_0899.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149430698411250" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Ff0-RhQI/AAAAAAAAA3g/MNi8qR3w-04/s1600-h/IMG_0900.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Ff0-RhQI/AAAAAAAAA3g/MNi8qR3w-04/s400/IMG_0900.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149434993378562" border="0" /></a><br />Määrdunudsinine värv koorub ebatasastelt seintelt, müüri pealt pudeneb krohvi, toanurkades on tuisulumi, avaras saalis on upakil kõverate jalgadega koolipingid - sellised, nagu olid meilgi kuni üheksakümnendate lõpuni.<br /><br />See paik näeb välja peaaegu et LIIGA kõle, et keegi siin kunagi elada oleks tahtnud, kuid meenutades meie endi kodusid nõukogudelikus Eestis, Siberi sugulaste elu-olu või Sankt-Peterburi vanu majalogusid... tean ma, et siin elati veel nii, et vähe pole. Venelased on alati elada osanud kasinate võimaluste kiuste. Eestlased vist kah, aga natuke teistmoodi.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F6k-RhZI/AAAAAAAAA4o/4oxeubO5SIM/s1600-h/IMG_0887.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F6k-RhZI/AAAAAAAAA4o/4oxeubO5SIM/s400/IMG_0887.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149894554879378" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F60-RhaI/AAAAAAAAA4w/vce0V5Hbov8/s1600-h/IMG_0888.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F60-RhaI/AAAAAAAAA4w/vce0V5Hbov8/s400/IMG_0888.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149898849846690" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7E-RhbI/AAAAAAAAA44/5QRUri6i_V8/s1600-h/IMG_0889.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7E-RhbI/AAAAAAAAA44/5QRUri6i_V8/s400/IMG_0889.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149903144814002" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7k-RhcI/AAAAAAAAA5A/m6a72pzJlDw/s1600-h/IMG_0890.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7k-RhcI/AAAAAAAAA5A/m6a72pzJlDw/s400/IMG_0890.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149911734748610" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7k-RhdI/AAAAAAAAA5I/3IbGjir8mwA/s1600-h/IMG_0891.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85F7k-RhdI/AAAAAAAAA5I/3IbGjir8mwA/s400/IMG_0891.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149911734748626" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fvk-RhUI/AAAAAAAAA4A/_r8XmRZF90I/s1600-h/IMG_0893.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fvk-RhUI/AAAAAAAAA4A/_r8XmRZF90I/s400/IMG_0893.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149705576318274" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fv0-RhWI/AAAAAAAAA4Q/Lj-2feE_HtA/s1600-h/IMG_0896.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fv0-RhWI/AAAAAAAAA4Q/Lj-2feE_HtA/s400/IMG_0896.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149709871285602" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fv0-RhVI/AAAAAAAAA4I/AQDosRNT9Xk/s1600-h/IMG_0895.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fv0-RhVI/AAAAAAAAA4I/AQDosRNT9Xk/s400/IMG_0895.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149709871285586" border="0" /></a><br />Enne Barentsburgi suundumist ronisime kiunuvate mootorite mürinal kõrgele mäele otse Barentsburgi külje all, sinna, kust avaneb avar vaade linnale ja merelahele selle taga. Oi, kui kiiresti ma fotosid klõpsisin! Minu augulised sõrmikud (no ei viitsi neid õhukesi sisekindaid kogu aeg lappida, noh, ja uusi ka nähtavasti osta ei viitsi =P) lasid paljastel sõrmeotstel kaamerakorpust puutuda ja nahale tekkisid imekiiresti valged külmakõrvetused - tuul võttis mõnuga. Mootorsaani käesoojendajad olid minu tänase päeva sõbrad.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FgU-RhRI/AAAAAAAAA3o/xNFc7eNSbbo/s1600-h/IMG_0909.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FgU-RhRI/AAAAAAAAA3o/xNFc7eNSbbo/s400/IMG_0909.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149443583313170" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fgk-RhSI/AAAAAAAAA3w/QQZBWT5GvjY/s1600-h/IMG_0915.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Fgk-RhSI/AAAAAAAAA3w/QQZBWT5GvjY/s400/IMG_0915.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149447878280482" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FhU-RhTI/AAAAAAAAA34/PMbYnUMht_g/s1600-h/IMG_0916.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FhU-RhTI/AAAAAAAAA34/PMbYnUMht_g/s400/IMG_0916.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149460763182386" border="0" /></a><br />Barentsburg oli aga... nagu astumine Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemajja 15 aastat tagasi: nõukogudelik, kulunud ja võileivalõhnaline, seintel kõikvõimalikud sildid asjadest, mida ei tohi teha (ei tohi tuld põlema jätta, kui toast lahkud, ei tohi lisaradiaatorit tööle panna, ei tohi vetsupaberit potti visata, ei tohi tervet hulka asju teha mingilt komiteelt luba küsimata jne), majadel ehitamise aastad uhkelt peaukse kohal, naised paksudes kasukates, villased rätikud peas, köögitädidel väljaveninud lillelised põlled ees.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FQU-RhKI/AAAAAAAAA2w/6hlz9w9Vn2Q/s1600-h/IMG_0917.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FQU-RhKI/AAAAAAAAA2w/6hlz9w9Vn2Q/s400/IMG_0917.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149168705406114" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FQ0-RhLI/AAAAAAAAA24/gIc3KoDIhu8/s1600-h/IMG_0918.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FQ0-RhLI/AAAAAAAAA24/gIc3KoDIhu8/s400/IMG_0918.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149177295340722" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FRU-RhMI/AAAAAAAAA3A/AHhiwL8LTRA/s1600-h/IMG_0919.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FRU-RhMI/AAAAAAAAA3A/AHhiwL8LTRA/s400/IMG_0919.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149185885275330" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FR0-RhNI/AAAAAAAAA3I/iwroYOjPe5M/s1600-h/IMG_0920.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FR0-RhNI/AAAAAAAAA3I/iwroYOjPe5M/s400/IMG_0920.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149194475209938" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FR0-RhOI/AAAAAAAAA3Q/g5Pd1saV-ag/s1600-h/IMG_0921.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FR0-RhOI/AAAAAAAAA3Q/g5Pd1saV-ag/s400/IMG_0921.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174149194475209954" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBE-RhFI/AAAAAAAAA2I/TWmMC1XLmYE/s1600-h/IMG_0922.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBE-RhFI/AAAAAAAAA2I/TWmMC1XLmYE/s400/IMG_0922.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174148906712400978" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBU-RhGI/AAAAAAAAA2Q/JDClwiB5_cw/s1600-h/IMG_0923.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBU-RhGI/AAAAAAAAA2Q/JDClwiB5_cw/s400/IMG_0923.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174148911007368290" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBk-RhHI/AAAAAAAAA2Y/LRjwSA9VxM0/s1600-h/IMG_0924.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FBk-RhHI/AAAAAAAAA2Y/LRjwSA9VxM0/s400/IMG_0924.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174148915302335602" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FB0-RhII/AAAAAAAAA2g/E8vFcIgtcUs/s1600-h/IMG_0927.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FB0-RhII/AAAAAAAAA2g/E8vFcIgtcUs/s400/IMG_0927.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174148919597302914" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FCE-RhJI/AAAAAAAAA2o/mD97g8l3WTQ/s1600-h/IMG_0928.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85FCE-RhJI/AAAAAAAAA2o/mD97g8l3WTQ/s400/IMG_0928.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174148923892270226" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85DjE-RhAI/AAAAAAAAA1g/WxJfpMKP1Mc/s1600-h/IMG_0929.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85DjE-RhAI/AAAAAAAAA1g/WxJfpMKP1Mc/s400/IMG_0929.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174147291804697602" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Djk-RhBI/AAAAAAAAA1o/8ThKnrFGbC4/s1600-h/IMG_0930.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Djk-RhBI/AAAAAAAAA1o/8ThKnrFGbC4/s400/IMG_0930.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174147300394632210" border="0" /></a><br />Ma olin küll lugenud ja kuulnud, et Barentsburg on "vene", aga ma vist ei olnud uskunud, et ta võib Longyearbyeni läheduses niiiiiiiiiii vene olla. Nagu... päris vene. Päris-päris vene.<br /><br />Isegi autod-bussid on nagu nõukaajast: tead neid masinaid, millel munajas nina ees ja mootor juhi kõrval hiiglasuure kasti sees? Sellised, millel uksed voldikuna lahti käivad ja mis mürisevad nii, et vähe pole? Ma sõitsin sellisega viimati... aasta oli siis vist 1995. Tjah.<br /><br />Pärast Barentsburgi lähedal peetud lõunapausi sõitsime edasi piki Grondaleni orupõhja. Vot see oli esimene kord, kui ma täitsa südamest ja tõsiselt mõtlesin: "Huvitav, kaua meil veel koduni on?"<br /><br />50-kilomeetrise sõidukiiruse juures (lisame sellele siis umbkaudu mingi tuulenäitaja, no näiteks 30 km/h, puhumas meie sõidusuunale VASTASsuunas) muutus 15-kraadine pakane ikka räigelt-räigelt-räigelt pakaseks: mu näomask, mis väljahingatava õhu tõttu seestpoolt niiske oli, külmus näonaha külge, ja ninast tilkuv löga (ka kondenseerunud õhuniiskus, palun mitte segi ajada :P) moodustas siukse mõnusa minijääpurika, nina ja huulte vahele.<br /><br />Kui ma huuli liigutades jääpurika tekkimist takistada püüdsin, nihverdasin ma näomaski natuke paigast ära ja soe väljahingatav õhk läks otsejoones prillide sisse. Moodustades kileja jääkihi. Mmmmm, mõnus =).<br /><br />Aga iga asi pidi ühel hetkel otsa saama ja nii ka Grondalen. Kui me liustiku lähedal tuulevarju jõudsime, tundsin ma jälle, kuidas elu suumulgu ümbrusse tagasi voolas.<br /><br /><span style="font-style: italic;">PS. see ring on tõmmatud selleks, et proovida natuke suuruse mõõdet edasi anda: üks täpp, mida vaat et nähagi pole, seal ringi keskel on üksik maja. Ja meri, mis kauguses paistab, on umbes 20 km kaugusel.</span><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Dj0-RhDI/AAAAAAAAA14/3v5t8rxXNBk/s1600-h/IMG_0936.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Dj0-RhDI/AAAAAAAAA14/3v5t8rxXNBk/s400/IMG_0936.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174147304689599538" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Dj0-RhCI/AAAAAAAAA1w/00-Xoul6KWY/s1600-h/IMG_0935.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R85Dj0-RhCI/AAAAAAAAA1w/00-Xoul6KWY/s400/IMG_0935.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5174147304689599522" border="0" /></a><br />Manööverdanud ümber Spitsbergen Traveli hiiglasuure rühma, kes kahe mootorsaani kokkupõrke tõttu (kellelgi õnnestus mootorsaani suusaga teise mootorsaani roomikusse kinni jääda) kobaras seisid, tegime me järgmise detour'i: mööda külmunud jõge.<br /><br />Vot see oli see järgmine hetk, kui ma tõeliselt suure elamuse sain, sest kui Yukoni sarnaste jõehiiglaste puhul ma veel mõistan, kui veevool jää peale pressib (jää all ei ole piisavalt ruumi ja jõgi jookseb jääkaane peale), siis pisikesel Teravmägede liustikujõel, keset gaddämet TALVE, kui temperatuurid ligi pool aastat miinuskraadides on olnud, ei saa ma voolavast VEEST (vesi nagu H20, vedel aine temperatuurivahemikus 0 kuni 100, see, mida me pudelist joome) kohe üldse aru.<br /><br />Nagu... A) KUST see vesi tuleb? Märtsikuus? Mis pagana asi SULAB keset märtsikuud? B) Miks ta ära jäätunud pole, kui ta isegi kusagilt tuleb?<br /><br />Minek oli üsna vaevaline ja aeglane, sest trepisarnasel jääplaadil ei olnud mootorsaanidel ei pidamist ega juhitavust. Mingil hetkel nägin, kuidas minu ees olev saan taguotsaga, plauhdi!, läbi järgmise trepiastme vajus ja vesi kahte lehte laiali lõi. Manööverdasin end meetrijagu vasemale, et mitte samast paigast läbi minna.<br /><br />Pean homme Osipi jutule minema, ta on üks venelasest glatsioloog UNISes, et ta seletaks, mis pagana veemüsteerium see on. Voolav vesi keset märtsikuud, 10 meetri laiusel ja 2 km pikkusel liustikuojal. Minu pea ei võta, andke andeks.<br /><br />Ja edasi... edasi nagu ei olegi suurt midagi. Pikk ja tuuline tee koju. Ja oi kui hästi ma magasin! =) Ja... oi kui paistes mu sõrmed ja nägu olid. Aga pole hullu: teistel olid ka.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-7572181920887293062?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-81323122439696688792008-03-04T09:03:00.004+02:002008-03-04T09:14:45.768+02:00Ja ongi 4. märts. Kui kummaline! Mäletan, kuidas Jens mulle veebruari keskpaigas ütles, et ma võiks 4. märtsil koos mootorsaanide rühmaga Barentsburgi minna (mul on siis vaba päev), kui elevil ma selle üle olin ja kui kaugel see kuupäev tundus...<br /><br />Ja nüüd ongi juba. 4. märts. Ma sõidan kahe nädala pärast koju. Ma olen siin juba poolteist kuud olnud. Veider!<br /><br />Kahest kuust, kui "mul on aega tegeleda igasuguste asjadega" on saanud märkamatult kaks kuud, kui "mul ikka ei ole eriti aega igasuguste asjadega tegelda": kommenteeritud võlaõigusseadus lebab puutumatuna riiulil, sotsiaalturunduse teooriad on läbi töötamata, poolik kiri on nüüd juba kaks nädalat laua ääre peal...<br /><br />Põhikoormus läheb lumele, puhkamisele ja kõigile neile väikestele asjadele, mis Teravmägede aega venivaks ja lainetavaks muudavad. Ajal ei ole siin sellist tähendust, kui linnas, sest aega ei saa eriti planeerida: kord ei lähe mootorsaan tööle, kord jääb auto hange kinni, kord on vaja keegi teine hangest välja aidata, kord on vaja kinnikülmunud püssi vahetama minna...<br /><br />Eriti lõbus on siin linnalaps Mannil, kellel need väikesed asjad eriti palju aega võtavad.<br /><br />Hakkasin eile töölt koju sõitma. Läksin mootorsaani juurde, mille Hans viimasena ära parkis, tõmbasin masinat tööle - ei lähe.<br /><br />Avasin bensu juurdevoolu poole peale - ei lähe.<br /><br />Avasin bensu juurdevoolu täie peale - ei lähe.<br /><br />Panin juurdevoolu kinni ja tõmbasin kümme korda "kuivalt", juhuks, kui mootor vahepeal liiga suurest bensust hapuks on läinud, kuid ikka ei midagi.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1c-6MzGI/AAAAAAAAA1I/L9dZC8g-IsU/s1600-h/IMG_0868.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1c-6MzGI/AAAAAAAAA1I/L9dZC8g-IsU/s400/IMG_0868.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173779950214106210" border="0" /></a><br />Läksin tuppa, keetsin kaks kannutäit vett, valasin vee karburaatorile (vahel külmub see ära ega lase kütust mootorisse), proovisin uuesti - ei midagi. Helistasin Hansile, et ta mulle autoga järele tuleks, viskasin istmele pikali.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1d-6MzHI/AAAAAAAAA1Q/cl_WT4hQrXM/s1600-h/IMG_0864.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1d-6MzHI/AAAAAAAAA1Q/cl_WT4hQrXM/s400/IMG_0864.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173779967393975410" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1d-6MzII/AAAAAAAAA1Y/C4IBPtGF18k/s1600-h/IMG_0862.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8z1d-6MzII/AAAAAAAAA1Y/C4IBPtGF18k/s400/IMG_0862.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173779967393975426" border="0" /></a><br />5 minuti pärast tõusin ja vaatasin mootorsaani värske pilguga. Ja mis ma näen! Viimane parkija oli süütevõtme tagasi keeranud - säh sulle, miks saan häält sisse ei võtnud.<br /><br />(<span style="font-style:italic;">Hans on meil vist ainuke, kes süütevõtit puutub, kõik ülejääänud kasutavad ainult seda punast nuppu, mis iganes selle nimi ka ei ole - ja no tõesti ei tulnud selle peale, et süütevõtit vaadata.</span>)<br /><br />Või siis see, kuidas ma ühel õhtul üliaeglaselt Bolterdalenisse pidin sõitma, ja tagasi, oma vabast ajast, sest ma olin paari Soreli saapaid kuskil tee peal ära kaotanud - kui ise kogu varustust kelkudel eeskujulikult kinnitada, siis ei tule ka selle peale, et keegi teine võib saapad niisama korvi sisse panna, nööriga kinni tõmbamata. Ime siis, et nad ära kadusid.<br /><br />Aga ma läksin nüüd hoopis mujale sellest, millest ma tegelikult kirjutada tahtsin: kuidas kirjutamine raskemaks muutub.<br /><br />Kui ma alguses tulin, olid inimesed natuke võõrad, ja kuna ma olen latatara, kes kõik emotsioonid kohe kellegagi ära jagama peab, elasin ma end välja blogis. Nüüd, soojade suhete tekkides ja uute inimestega tutvudes saavad need emotsioonid välja elatud enne, kui ma arvuti taha jõuan. Või siis olen ma õhtul liiga väsinud, et kirjutada. Tunnen, kuidas blogi muutub... sunnitumaks.<br /><br />Ja teine asi veel: see on hämmastav, kuidas inimeseloom kõigega harjuda võib. Mul on päikese saabudes olnud i-me-li-si vaateid - ja ma ei ole fotikat taskust välja koukinud. Ma olen mootorsaaniga upakile käimise äärel olnud - ja ma pole sellest kirjutanud. Ja asi polegi niivõrd kirjutamises ja jagamises, kuivõrd selles, et ma olen ise kõike seda tuhmimalt vaatama hakanud: "Ah, jah, ilus."<br /><br />Kahju, et inimene harjub. Aga samas... see ongi vist elu. See, mis laseb teisi asju "Ohoo!" pilguga vaadata.<br /><br />Sõidan täna mootorsaaniga Barentsburgi. Kahe nädala pärast olen Eestis.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8132312243969668879?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-3316634754467465782008-03-03T10:55:00.000+02:002008-03-03T10:57:23.135+02:00Täna on vaja kantseldada: 46 kelgukoera ja üks põhjapõder.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9PULV3oI/AAAAAAAAA0g/8A42DHm_eVw/s1600-h/IMG_0854.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9PULV3oI/AAAAAAAAA0g/8A42DHm_eVw/s400/IMG_0854.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173436667777113730" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9PkLV3pI/AAAAAAAAA0o/0oiSCgn2iXg/s1600-h/IMG_0856.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9PkLV3pI/AAAAAAAAA0o/0oiSCgn2iXg/s400/IMG_0856.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173436672072081042" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9P0LV3qI/AAAAAAAAA0w/ld6yh03vb9c/s1600-h/IMG_0859.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9P0LV3qI/AAAAAAAAA0w/ld6yh03vb9c/s400/IMG_0859.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173436676367048354" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9QELV3rI/AAAAAAAAA04/o45lHoeKwD0/s1600-h/IMG_0860.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8u9QELV3rI/AAAAAAAAA04/o45lHoeKwD0/s400/IMG_0860.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5173436680662015666" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-331663475446746578?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-7442503575210389752008-03-03T10:24:00.004+02:002008-03-03T10:36:59.962+02:00Mul juba siis sees kripeldas, kui ma neid sõnu: "Ma luban, et ma kirjutan täna õhtul," kirja panin, sest... kui sina oled aus ja mina olen aus, siis me tegelikult mõlemad teadsime, eksju?, et niikuinii ma õhtul ei kirjuta. Et niikuinii ma olen õhtuks täiesti kööga (mille pagana päralt see külm ilm niimoodi läbi võtab?) ja et niikuinii venib mu õhtu mingi x juhtumi pärast pikemaks, kui peaks - ja et siis ma olen veel eriti kööga.<br /><br />Nojah, mis ma's oskan öelda: sain, mis tahtsin.<br /><br />Aga lähme korraks ajas tagasi, sinna... eee... kolme päeva taguse aja juurde, kui Troels ahastas ja mina naersin. Mis siis juhtus? Well =), alustame algusest.<br /><br />Alustame näiteks sellest, et kui Jens tahab oma firma konkurentsivõimet vähegi pinnal hoida, tuleb mind autodest (ja üldse kõigist mootoriga asjadest) eemal hoida, sest nad lihtsalt lähevad katki, kui mina roolis olen. Ja ma, kusjuures, ei tee nendega midagi! Nad lihtsalt... lähevad.<br /><br />Jens ütleb küll selle kohta: "Ah sa ei ole süüdi, eks masinad ikka kunagi lähevad," (teate küll, jaada-jaada-jaada) aga no kas nad ei võiks minna katki siis, kui ma EI OLE roolis, ah? See on juba mingi kohustuslik jutuaine meil, et:"Ah teate see oli enne seda, kui Maria Patroli neliveo katki tegi," või: "Jaa, Patroliga oleks sinna saanud, aga kuna meil on Maria, siis enam ei saa..." või: "Aga siis tegi SEE seal Patroli katki" jne.<br /><br />Nüüd on sellele igatahes lisa.<br /><br />Pargin mina oma Toyota Hiace'i (Nissan Patroli asendusauto) rahulikult Bolterdaleni parkimisplatsile, jälgin veel, et tuled ja raadio kustu oleks - kõik, nagu tavaliselt, bueno. Kõmbin kutsade juurde, õues on -20 ringis, tulen 7 tundi hiljem tagasi auto juurde, et koju sõita...<br /><br />Aga mida ei juhtu, on auto käimapanek. "Iiik, iiiiik, iiik!" teeb auto süütevõtme keeramise peale. Iga järgmise keeramisega aina hädisemalt.<br /><br />Kuna mootorisoojenduse juhe ulatub meil ainult ühe autoni (me ei leidnud kaabli mahakaevamise ajal piisavalt palju pikendusjuhet), siis säästan ma seda alati giidi auto jaoks - tal on vahel kiire parkimisplatsilt minema saada - ning jätan enda auto "pistikusse" panemata. Nagu seegi kord.<br /><br />"Doup! Ei taha, ei taha, ei taha jälle meestele helistada, et ahoi, tulge appi. Nii, mida ma ise teha saan, vaatame: hmm... huvitav, kui ma saaks mootorisoojenduse autoni veetud, kas siis läheks käima?"<br /><br />Mõeldud, tehtud: marsin majja, snifferdan mingi köögimasina tagant pikendusjuhtme, lõikan kaabli ühenduskohtade kiled katki, panen lisajupi vahele, mässin ühenduskohad uude kilesse, ühendan auto "stepslisse"...<br /><br />"Nii, nüüd on tal vaja natuke aega mõjuda. Huvitav, kas tunnist piisab?"<br /><br />Lähen tunniks ajaks tagasi laagrisse, koristan laoruumi ja teen muidu kasulikku jura, joon teed. Veedan aega, ühesõnaga. Tunni aja pärast olen tagasi auto juures.<br /><br />"Iiik, iiiik, iiiiikk!" toob süüteluku keeramine tuttava reaktsiooni. Käima ei lähe. Muffi.<br /><br />Teen alandliku näo pähe ja valin meeste numbri. Esiteks Troelsi - välja lülitatud. Siis Hansi - ei võta vastu. Siis Jensi - ei võta vastu. "Nojah. Ega's midagi. Homme ka päev."<br /><br />Marsin tagasi laagrisse, võtan mootorsaani, laon veepaagid järelkelgule ja uhan saaniga linna. Edasine on aga ajalugu.<br /><br />Troels ilmub vaevalt pool tundi hiljem kontoriuksele: "Tsau! Kuidas su päev läks?"<br />- "Normaalselt. Tulin mootorsaaniga linna."<br />- "Miks?"<br />- "Ma ei saanud autot käima."<br />- "Miks?"<br />- "Ta tegi siukest iiiik-iiik-iiik häält, ei tea."<br />- "Ahsoo... Kõlab, nagu oleks aku tühi. Sul tuled ei jäänd sisse?"<br />- "Ei, tal ei saa ju jätta, nad lähevad ise kustu."<br />- "Jajah... Viitsid sa praegu sinna välja sõita minuga? Saame äkki tööle."<br />- "Okei, anna mulle 5 minutit."<br /><br />Sõidame Land Roveriga Bolterdalenisse. Troels katsub Toyota tööle panna (ei õnnestu), lööb siis Defenderi kapotikaane lahti, et Toyota aku Defenderi akuga ühendada - aga mida Defenderi kapoti all ei ole, on aku. No ei ole, nui neljaks!<br /><br />"Kuule, Defenderi manuaal on meil linnas, onju?"<br />- "Jep."<br />- "Lähme toome ära - ma ei tea, kus sel imemasinal akut hoitakse. Sul kaablid <span style="font-style: italic;">(inglise keeles: "jumper cables")</span> on Toyotas?"<br />- "On küll." (väike mõttehetk) "Oota, ma nüüd kontrollin, kas me ikka räägime samast kaablist: mul on see lai köis <span style="font-style: italic;">(inglise keeles: "sling")</span>..." (näitan sõrmedega kämblalaiust köit)<br />- "...millel on otstes need metallist konksud <span style="font-style: italic;">(inglise keeles: clippers)</span>? Jep, seesama."<br />- "Jah, on küll."<br /><br />Khm.<br /><br />Khm-khm. Halleluuja inglise keel kui võõrkeel kahe võõramaalase vestluses.<br /><br />Targemad võivad vist juba aimata, millisest kaablist Troels rääkis ja millisest mina. Ja ma veel, kusjuures, mõtlesin, et huvitav, kui ta teab, et mul auto väljavedamise kaablid autos on, siis miks me autot kohe praegu sleppi ei pane, vaid enne linna sõidame. Aga see selleks.<br /><br />Sõidame linna, võtame kontorist Defenderi manuaali, tuleme tagasi Bolterdalenisse (<span style="font-weight:bold;">teine kord</span>), leiame üles aku (juhiistme all), paneme autod kohakuti, et akud ühendada, Troels ronib Toyota taguotsast sisse ja hüüab siis mulle: "Noh, kus sul need kaablid on?"<br /><br />"Eeeeee..."<br /><br />Troelsi pea ilmub ukse tagant välja, ta vaatab mulle küsivalt altkulmu otsa, mina löön omale peopesa valju laksuga vastu laupa: "Ah sa rääkisid NEEEEENDEST kaablitest! Ei, neid mul Toyotas ei ole."<br /><br />Sõidame uuesti linna, akujuhtmeid tooma: Troels püha viha täis, mina kõrvalistmel vaevu naeru tagasi hoidmas.<br /><br />"Troels?"<br />- "Jah, ma'am."<br />- "Tead, mis mind praegu imestama paneb?"<br />- "Ei, aga sa kohe ütled mulle."<br />- "Et sa sõidad praegu parema meelega uuesti linna, kui oled nõus Tommy käest (kes elab meie laagrist 300 meetrit allpool) juhtmeid küsima."<br />- "Ma ei küsi Tommy käest mingeid juhtmeid."<br />- "Miks?"<br />- "Sest ta on kaabakas."<br />- "Miks??" (ma olen täitsa üllatunud, sest Tommy on üks väga vahva mees - kaabakas on üks teine koerajuht, Anton)<br />- "Sest Tommy on oma maja sinna ilma loata pannud ja ta tegelt ei tohiks üldse äriliselt oma kelgukoeri pidada ja tema lumevaalud ei lase meil autoga üles sõita ja..."<br />- "Troels, oota nüüd, kas sa räägid Tommyst või Antonist?"<br />- "Eeeee... Aaa, sa ütlesid Tommy? Ei, ma rääkisin Antonist."<br />- "Sa ütlesid ka Tommy."<br />- "Aa, nojah. Ma pidasin silmas Antonit. Okei. Ei, Tommy käest võib juhtmeid küsida küll - aga, kurat, nüüd me oleme juba all maanteel. Nüüd pole enam vahet, võime linnani sõita."<br /><br />"Troels?"<br />- "Jah, ma'am."<br />- "Tead, mis mind veel üllatab?"<br />- "Ei, aga sa kohe ütled mulle seda ka."<br />- "Et sul üldse naljakas ei ole."<br />- "Ei ole tõesti. Mind ajab praegu keema see, et see sulle nii naljakas tundub. Et kuidas noor neiu, kes ei jaga tuhkagi autodest, ütleb mulle, et tal on kaablid <span style="font-style: italic;">(inglise keeles: jumper cables)</span> autos olemas - kui ta ei tea, misasjad need on."<br />- (naerdes) "A sul siis ükski tuluke põlema ei läinud, kui ma kirjeldasin sinu kaablit kui kämblalaiust asja? :D"<br /><br />(PS. ette rutates: kui Troelsil see esimene püha viha üle läks (talle ei meeldi, kui ta kulutab millegi peale aega nii, et sellest kasu pole) ja ta maha rahunes, siis hakkas tema ka tegelikult muigama.)<br /><br />Sõidame linna, võtame kontorist juhtmed, tuleme tagasi Bolterdalenisse (<span style="font-weight: bold;">kolmas kord</span>), ühendame akud - aga Toyota on ikkagi kangekaelselt vait. Rabele mis rabeled, aga häält sisse ei võta. Troels pomiseb omaette: "Kõlab, nagu oleks aku kokku kukkunud... <span style="font-style: italic;">(inglise keeles: collapsed)</span>"<br /><br />Tuleme tühjade kätega linna. Helistame Jensile, kes kuulab meie jutu ära ja küsib: "Nojah, a kas te tõite nüüd vähemalt Toyota linna? Defenderi slepis?"<br /><br />=D<br /><br />"See on üks väga hea küsimus, Jens."<br />- (telefoni otsas naerdes) "Ma arvasin jah, et see on üks väga hea küsimus."<br />- "Ei, ei toonud. Sest ma ei mõelnud ja Troels, tundub, ka ei mõelnud..."<br /><br />Nii et 2,5 tundi sebisime. Tühjalt.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-744250357521038975?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-24316324290946772052008-03-01T08:20:00.003+02:002008-03-01T08:29:53.964+02:00Nojah, mis sel merel viga jäätuda, kui õues -25 on. Uhh! Ma juba nii lootsin, et täna tuleb soojem, kui eile taanlaste ilmaprognoose vaatasin... <br /><br />Päeva-kaks -20 kandis olla ei ole veel vigagi, saab hakkama - tundub isegi omamoodi vaheldusena, annab sellise ehtsa polaartunde kätte. Aga kui juba kolmas, neljas päev nii krõbe on, siis ei jõua enam öiste unetundidega välja puhata, sest millegipärast läheb võhm külma käes tegutsedes imekiiresti välja. <br /><br />Koos tuule jahutusfaktoriga oli meil eile Bolterdalenis -35 ringis ja täna tuleb siis arvatavasti alla -40 - sest algnäit ehk temperatuur ilma tuult arvesse võtmata on minu akna taga -24,9.<br /><br />Täna algas märts: Teravmägede külmim kuu üldse.<br /><br />PS. ma luban, et ma kirjutan täna õhtul, mis eile juhtus. Sest see oli ma-olen-loodusõnnetus temaatikas huumori tipp ja sel korral puudus Troelsil ka otseühendus mingite väga vajalike ajuosade vahel :P.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2431632429094677205?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-39549922009802680152008-02-28T21:49:00.011+02:002008-02-28T22:09:21.283+02:00Selge. Külm. Tuuline. Nauditav. Pildistamise järjekorras.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTsdo9ZuI/AAAAAAAAAzw/PUucWnVgqMo/s1600-h/IMG_0686.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTsdo9ZuI/AAAAAAAAAzw/PUucWnVgqMo/s400/IMG_0686.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172124351649900258" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTsto9ZvI/AAAAAAAAAz4/9ay0V-5XJmg/s1600-h/IMG_0689.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTsto9ZvI/AAAAAAAAAz4/9ay0V-5XJmg/s400/IMG_0689.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172124355944867570" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cUFNo9ZyI/AAAAAAAAA0Q/RwPfg5yZVAE/s1600-h/IMG_0694.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cUFNo9ZyI/AAAAAAAAA0Q/RwPfg5yZVAE/s400/IMG_0694.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172124776851662626" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cUFdo9ZzI/AAAAAAAAA0Y/YmCYqYlGwLE/s1600-h/IMG_0697.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cUFdo9ZzI/AAAAAAAAA0Y/YmCYqYlGwLE/s400/IMG_0697.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172124781146629938" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQNo9ZoI/AAAAAAAAAzA/E_rpNyvYqgQ/s1600-h/IMG_0695.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQNo9ZoI/AAAAAAAAAzA/E_rpNyvYqgQ/s400/IMG_0695.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123866318595714" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQ9o9ZqI/AAAAAAAAAzQ/IYlZ9lWxvpA/s1600-h/IMG_0698.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQ9o9ZqI/AAAAAAAAAzQ/IYlZ9lWxvpA/s400/IMG_0698.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123879203497634" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQ9o9ZrI/AAAAAAAAAzY/Qhk3_By-Mso/s1600-h/IMG_0704.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTQ9o9ZrI/AAAAAAAAAzY/Qhk3_By-Mso/s400/IMG_0704.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123879203497650" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTRNo9ZsI/AAAAAAAAAzg/Dx0HT4J4vuA/s1600-h/IMG_0706.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cTRNo9ZsI/AAAAAAAAAzg/Dx0HT4J4vuA/s400/IMG_0706.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123883498464962" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSgto9ZjI/AAAAAAAAAyY/360xe-9WGYA/s1600-h/IMG_0710.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSgto9ZjI/AAAAAAAAAyY/360xe-9WGYA/s400/IMG_0710.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123050274809394" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSg9o9ZkI/AAAAAAAAAyg/r-f0wrXse0Q/s1600-h/IMG_0711.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSg9o9ZkI/AAAAAAAAAyg/r-f0wrXse0Q/s400/IMG_0711.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123054569776706" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cShNo9ZlI/AAAAAAAAAyo/d2BkuO6HKJg/s1600-h/IMG_0716.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cShNo9ZlI/AAAAAAAAAyo/d2BkuO6HKJg/s400/IMG_0716.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123058864744018" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cShto9ZmI/AAAAAAAAAyw/Wc44V8sZp3Q/s1600-h/IMG_0721.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cShto9ZmI/AAAAAAAAAyw/Wc44V8sZp3Q/s400/IMG_0721.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123067454678626" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSh9o9ZnI/AAAAAAAAAy4/1_4skoBt6xI/s1600-h/IMG_0722.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cSh9o9ZnI/AAAAAAAAAy4/1_4skoBt6xI/s400/IMG_0722.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172123071749645938" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRt9o9ZeI/AAAAAAAAAxw/O43XK6PafKw/s1600-h/IMG_0741.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRt9o9ZeI/AAAAAAAAAxw/O43XK6PafKw/s400/IMG_0741.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172122178396448226" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRuNo9ZfI/AAAAAAAAAx4/6pEV_fOVK98/s1600-h/IMG_0748.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRuNo9ZfI/AAAAAAAAAx4/6pEV_fOVK98/s400/IMG_0748.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172122182691415538" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRudo9ZgI/AAAAAAAAAyA/84puwPT3dDo/s1600-h/IMG_0750.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRudo9ZgI/AAAAAAAAAyA/84puwPT3dDo/s400/IMG_0750.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172122186986382850" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRudo9ZhI/AAAAAAAAAyI/08mnxoTIwTI/s1600-h/IMG_0751.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRudo9ZhI/AAAAAAAAAyI/08mnxoTIwTI/s400/IMG_0751.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172122186986382866" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRuto9ZiI/AAAAAAAAAyQ/PZhSqUcQqYg/s1600-h/IMG_0757.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRuto9ZiI/AAAAAAAAAyQ/PZhSqUcQqYg/s400/IMG_0757.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172122191281350178" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRado9ZZI/AAAAAAAAAxI/8IHUSHRE_wY/s1600-h/IMG_0760.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRado9ZZI/AAAAAAAAAxI/8IHUSHRE_wY/s400/IMG_0760.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121843388999058" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRdNo9ZaI/AAAAAAAAAxQ/doD3yQCaEMU/s1600-h/IMG_0761.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRdNo9ZaI/AAAAAAAAAxQ/doD3yQCaEMU/s400/IMG_0761.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121890633639330" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRd9o9ZbI/AAAAAAAAAxY/bHPXeGRsJRk/s1600-h/IMG_0775.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRd9o9ZbI/AAAAAAAAAxY/bHPXeGRsJRk/s400/IMG_0775.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121903518541234" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRedo9ZcI/AAAAAAAAAxg/c2uHlN-49-c/s1600-h/IMG_0776.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRedo9ZcI/AAAAAAAAAxg/c2uHlN-49-c/s400/IMG_0776.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121912108475842" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cReto9ZdI/AAAAAAAAAxo/lzXKM_IMJGI/s1600-h/IMG_0780.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cReto9ZdI/AAAAAAAAAxo/lzXKM_IMJGI/s400/IMG_0780.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121916403443154" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRCto9ZUI/AAAAAAAAAwg/9xhrQe8hCFQ/s1600-h/IMG_0787.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRCto9ZUI/AAAAAAAAAwg/9xhrQe8hCFQ/s400/IMG_0787.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121435367105858" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDNo9ZVI/AAAAAAAAAwo/LglEovKyq7g/s1600-h/IMG_0792.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDNo9ZVI/AAAAAAAAAwo/LglEovKyq7g/s400/IMG_0792.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121443957040466" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDto9ZWI/AAAAAAAAAww/-7xgh8GBElg/s1600-h/IMG_0795.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDto9ZWI/AAAAAAAAAww/-7xgh8GBElg/s400/IMG_0795.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121452546975074" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDto9ZXI/AAAAAAAAAw4/DVbMNIPtb-E/s1600-h/IMG_0808.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRDto9ZXI/AAAAAAAAAw4/DVbMNIPtb-E/s400/IMG_0808.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121452546975090" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRD9o9ZYI/AAAAAAAAAxA/33QtdOJ6w0U/s1600-h/IMG_0852.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8cRD9o9ZYI/AAAAAAAAAxA/33QtdOJ6w0U/s400/IMG_0852.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5172121456841942402" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3954992200980268015?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-33958541699475070792008-02-27T23:30:00.003+02:002008-02-27T23:33:03.689+02:00Enne magamaminekut tuli veel üks mõte, mida kindlasti jagada tahtsin =P (täna mingi postituste sadu): foto kuivkäimlast enne...<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HSNdo9YoI/AAAAAAAAArA/ZluV13M-VyM/s1600-h/IMG_0499.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HSNdo9YoI/AAAAAAAAArA/ZluV13M-VyM/s400/IMG_0499.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5166141376307225218" /></a><br />...ja nüüd.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XWl9o9ZTI/AAAAAAAAAwY/RLYhkF5tirg/s1600-h/IMG_0654.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XWl9o9ZTI/AAAAAAAAAwY/RLYhkF5tirg/s400/IMG_0654.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171775694794745138" /></a><br />Mis siis omakorda tähendab, et kui enne toimis meil "kes vetsu tahab, kaevaku" põhimõte, siis nüüd on käibel "sirtsuta nurga taga" =D.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3395854169947507079?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-55248608102217484692008-02-27T23:00:00.004+02:002008-02-27T23:16:49.877+02:00<span style="font-weight:bold;">Troels:</span> "Kuidas ilm on? Kas tuul on kõva?"<br /><span style="font-weight:bold;">mina:</span> "Mitte eriti..."<br /><span style="font-weight:bold;">Troels:</span> "Ohoo, nii et ilm on ka ilus ja rahulik? Super!"<br /><span style="font-weight:bold;">mina:</span> "Oota, ma ei öelnud, et ilus ja rahulik: ma ütlesin, et tuul ei ole ERITI kõva. Nii et ta puhub küll, aga see on selline tavaline tuul, ei midagi väga hullu."<br /><span style="font-weight:bold;">Troels:</span> "Aa... Tead, kas sa mäletad, kuidas siis, kui me alles tulime, ma mõtlesin: "Oh jumal, kas ta hakkabki nüüd kogu aeg nii puhuma!?" ja ennast nii paksult riidesse panin, et mul palav hakkas? Vaata nüüd, kuidas me ei pane tuult tähelegi ja ainult naerame."<br /><br /><span style="font-style:italic;">PS. tuul oli ühtlane 15 meetrit sekundis, ehket käest võetud käpik lendas rahulikus kaares eemale ja koerte toidukausid võtsid tühjaks saades tiivad alla.</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5524860810221748469?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-25055583800031781102008-02-27T22:46:00.002+02:002008-02-27T22:53:59.150+02:00Eile surus päike peaaaaaaaaaaaegu üle mäekuru: olekski võib-olla surunud, aga mingi pilv oli ees, kui ta kõige kõrgemasse punkti ronis.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XMe9o9ZRI/AAAAAAAAAwI/y2fkZnygWF0/s1600-h/IMG_0652.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XMe9o9ZRI/AAAAAAAAAwI/y2fkZnygWF0/s400/IMG_0652.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171764579419383058" /></a><br />Täna aga... tuli üle! <br /><br />Nii et täna oli esimene päev, kui me nautisime päikeseVALGUST - just valgust, mitte kuma! - oma nägudel. Sooja ta muidugi ei andnud ja tuul ulus niigi 18-kraadise pakase veelgi käredamaks, aga emotsioone pumpas see kollane kera meisse kõigisse küll. See oli nii tavatu kõigi nägusid teravate varjudega näha... =)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XMf9o9ZSI/AAAAAAAAAwQ/2-rpD0MgtSo/s1600-h/IMG_0659.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8XMf9o9ZSI/AAAAAAAAAwQ/2-rpD0MgtSo/s400/IMG_0659.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171764596599252258" /></a><br />PS. see üksik inimene sel viimasel fotol, kes viimasest kelgust veel tagapool kõnnib, on tõesti üksik kõndiv inimene. Ja kelk tema ees on kummuli. Ja hetk pärast selle foto tegemist lippasin ma tuppa kaamerat ära panema ja tuiskasin mootorsaani tööle tõmbama, et neile järele minna - sest see kummulikäinud kelk jõudis parajal kombel pahandust tekitada. Ainult et... ma ei viitsi sellest kirjutada :P<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2505558380003178110?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-17695242607369572072008-02-27T20:46:00.003+02:002008-02-27T21:38:21.479+02:00Vaadates kommentaare, mis <a href="http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/2008/02/natuke-longyearbyenist.html">eelmise postituse</a> taha kuhjusid, tundub, et maailmas on oluliselt rohkem püsse, kui ma arvatagi oskan, ja mul on justnimelt selline, millise peale keegi ei tule. Ja ma ei oska seletada ka, milline. Ja kuidas seda käsitsetakse. Samas oleks mul aga ikkagi huvitav, kuidas seda "poollaetud" seisundit kutsutakse.<br /><br />Nii et ma tegin parem fotod, et selle laadimata / laetud / poollaetud / tsikk-tsikk asja ära seletada.<br /><br />Kui alguses anti mulle üks vana mauser, millele Jyrkagi oma kommentaaris viitas, siis nüüd on minu käsutuses uus püss, sest mauser oli retsilt raske ja tülikas seljas kaasas tassida.<br /><br />See on on üks täiesti anonüümne must püss, millele ma mingisugust nime anda ei oska ega ka huvi pole tundnud. Keda huvitab, mis marki ja aastat, vaadaku fotot ja püüdku ise aru saada, sest mina siin kahjuks aidata ei oska =). Igatahes mõnusalt kerge masin on.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwZ9o9ZPI/AAAAAAAAAv4/oZMLc4K1wEs/s1600-h/IMG_0673.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwZ9o9ZPI/AAAAAAAAAv4/oZMLc4K1wEs/s400/IMG_0673.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733707194459378" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8Wyqto9ZQI/AAAAAAAAAwA/LMu_vvzcA84/s1600-h/IMG_0682.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8Wyqto9ZQI/AAAAAAAAAwA/LMu_vvzcA84/s400/IMG_0682.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171736193980523778" /></a><br />Ja kui ma saan õigesti aru saan, misasi on salv, siis ei, sellel püssil ei käi salv külge - padrunid käivad sisse ükshaaval. Suletud lukuga näeb ta igatahes välja nii:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwPdo9ZKI/AAAAAAAAAvQ/dDq2vVk0MP4/s1600-h/IMG_0677.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwPdo9ZKI/AAAAAAAAAvQ/dDq2vVk0MP4/s400/IMG_0677.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733526805832866" /></a><br />...ja avatud lukuga nii:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQNo9ZLI/AAAAAAAAAvY/vC-YqQM2nvw/s1600-h/IMG_0678.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQNo9ZLI/AAAAAAAAAvY/vC-YqQM2nvw/s400/IMG_0678.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733539690734770" /></a><br />Kui nüüd padrunid sisse lükata ja lukk "tsikk-tsikk" (sellise siksakilise käeliigutusega) kinni lükata, tõstavad padrunite all olevad vedrud kõige pealmise padruni lukule ette ja lukku lõpuni kinni lükates saabki relv laetud, sest üks padrun on "torus" (ehk siis rauas, nagu üks kommenteerija õpetas).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQNo9ZMI/AAAAAAAAAvg/XVrLxtkDBCU/s1600-h/IMG_0679.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQNo9ZMI/AAAAAAAAAvg/XVrLxtkDBCU/s400/IMG_0679.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733539690734786" /></a><br />Lasta saab temaga ainult üks kord - sest kui rauas olnud padrun lendu läheb, tuleb järgmise padruni "torusse" saamiseks lukk uuesti lahti tõmmata ja kinni lükata, et vedru järgmise padruni üles tõstaks. Nii et: <br /><br />1) tsikk-tsikk<br />2) pauk<br />3) tsikk-tsikk<br />4) pauk<br />5) tsikk-tsikk<br />6) pauk<br /><br />Olenemata sellest, kas relv on laetud või laadimata, peame me seda käsitsema nii, nagu ta OLEKS laetud - sellised on sõnad, mis meile kõigile peale on loetud, ja õige kah. Igaks juhuks, relv ikkagi. <br /><br />Samas oleme me aga välja treenitud ka selleks, et püssi ei tohi laetuna hoida ilma, et oleks kavatsus seda lasta - et kogemata päästikule vajutades õnnetust ei juhtuks. Nii et seljas kandes tuleb teda "poollaetuna" hoida, mis tähendab, et padrunid on sees küll, aga need ei ole "torus", rauas, ja lasta temaga ilma "tsikk-tsikk" liigutuseta ei saa.<br /><br />"Poollaetuks" tegemine käib nii, et lukku kinni lükates tuleb padrunid teise käega alla vajutada, et lukunina ei saaks ülemist padrunit nö "kaasa haarata" ja "torusse" lükata. Vot nii:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQdo9ZNI/AAAAAAAAAvo/MNF-UGJOZX0/s1600-h/IMG_0680.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQdo9ZNI/AAAAAAAAAvo/MNF-UGJOZX0/s400/IMG_0680.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733543985702098" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQto9ZOI/AAAAAAAAAvw/X2Z--dlfP2E/s1600-h/IMG_0681.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8WwQto9ZOI/AAAAAAAAAvw/X2Z--dlfP2E/s400/IMG_0681.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171733548280669410" /></a><br />Nii et selline "poollaetus".<br /><br />Kas oskate mulle nüüd öelda, kuidas õige eestikeelne sõna on? ;)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1769524260736957207?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-4425012130991696002008-02-26T23:02:00.008+02:002008-02-26T23:13:54.127+02:00Kuigi mitmed allikad nimetavad Longyearbyeni Teravmägede pealinnaks, ei ole see minu arust päris õige sõna. Jah, linn on Teravmägede suurim ja toimib nö administratiivse keskusena, kuid... "pealinn" kõlab, nagu oleks Teravmäed mingi omaette riik. Aga ei ole ju: Teravmäed kuuluvad Norra Kuningriigile, siin käibib Norra kroon, räägitakse norra keelt (kaevanduslinnas Barentsburgis ka vene keelt). Ainult seadusandlus on omaette.<br /><br />Olgugi et Longyearbyen on Teravmägede suurim, on ta maailma mõistes ikkagi tilluke: Wikipedia andmeil elab siin 1800 inimest. Aga ta siiski päris elutruu linn, mitte suur küla. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tdo9ZDI/AAAAAAAAAuY/FYH2025YC9k/s1600-h/IMG_0577.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tdo9ZDI/AAAAAAAAAuY/FYH2025YC9k/s400/IMG_0577.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397591643808818" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-ito9ZCI/AAAAAAAAAuQ/imDbsSCloXo/s1600-h/IMG_0576.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-ito9ZCI/AAAAAAAAAuQ/imDbsSCloXo/s400/IMG_0576.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397406960215074" /></a><br />Siin on peatänav, mille ümber on koondunud poed, pank, haigla, lasteaed, on olemas suur spordikeskus nii basseini kui ka suure saaliga, kool, ülikool (siiski mitte täies mahus haridust andev, vaid ainult semester või kaks kestva täiendõppe keskus), kirik, omajagu hotelle ja söögikohti, sadam, kaevandused, lennujaam. Peaaegu kõik eluks vajalik. Ta on eksimatult skandinaavialik: siin on madalad püstlaudisega hooned, tänapäevane infrastuktuur ja röögatud hinnad.<br /><br />Arvestades asjaolu, et linn asub 78-ndal laiuskraadil - kaugemal põhjas kui ükski osa Alaskast või suurem osa Kanada arktikast - on Longyearbyen ikkagi üllatavalt... normaalne. Linn nagu linn ikka: autod sõidavad, inimesed kõnnivad, pubides mängib muusika, poeriiulitel on odavat turistinänni.<br /><br />Üks esimesi asju, mis linnas ringi liikudes silma kargab, on see, et kõik Longyearbyeni hooned, alustades pisikeste onnide ja lõpetades kolmekorruseliste hotellidega, on ehitatud maasse löödud tugipostidele (nagu kanajalgadega tare ühes vene muinasjutus) ja ripuvad õhus. Põhjuseks ei ole stiil ega traditsioon, vaid väga praktiline vajadus: kui panna need vundamendiga otse igikeltsale, sulataks hoonete soojus maapinna ja... majad hakkaksid vajuma.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-1No9ZII/AAAAAAAAAvA/ETcMNGebcBc/s1600-h/IMG_0604.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-1No9ZII/AAAAAAAAAvA/ETcMNGebcBc/s400/IMG_0604.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397724787795074" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-1No9ZJI/AAAAAAAAAvI/wQZZ6bVOe48/s1600-h/IMG_0605.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-1No9ZJI/AAAAAAAAAvI/wQZZ6bVOe48/s400/IMG_0605.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397724787795090" /></a><br />Kui pisikeste palkmajade puhul ei ole see postisüsteem veel eriti muljetavaldav, siis suurte betoonehitiste, nagu näiteks ülikooli peahoone, juures hakkan mina küll tahes-tahtmata juurdlema, kui tark see arhitekt või insener olema peab, kes nii suure kolaka postide otsa upitab ja see aastatekaupa püsti ka seisab. Müstika.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-hto9Y-I/AAAAAAAAAtw/2xRTMtP07lQ/s1600-h/IMG_0571.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-hto9Y-I/AAAAAAAAAtw/2xRTMtP07lQ/s400/IMG_0571.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397389780345826" /></a><br />Teine asi, mis siin eredalt silma hakkab - võib-olla mitte kiirel külastamisel, aga väheke pikemal peatumisel kindlasti - on see, et siin ei ole vanu inimesi: valdav osa tänaval vastukõndivaid isendeid jääb kusagile teismeea ja kuldse keskea vahele ning 60. eluaasta künnise ületanuid kõnetades selgub (pea täieliku kindlusega) tõsiasi, et nad ei ole kohalikud. Kui Sven ja Troels andsid mulle esimesel õhtul selgituseks, et "Teravmäed on eliitkogukond, kus on koht ainult tugevatele/tervetele ning nõrgad/haiged leiavad end peagi kõrvalejäetuna" (vähegi tõsisema vigastuse puhul lennutatakse haige Tromsosse isegi juhul, kui kohapeal on vahendid tema ravimiseks, siin ei lubata sünnitada jmt), siis Longyearbyeni linnaruumi kujundamisega tegelevad mehed, kellega ma ühel õhtul Kroa pubis pikemaks ajaks vestlema sattusin, rääkisid, et Longyearbyen ei olegi mõeldud olema terve eluea kodupaik (kuidas seda nüüd eesti keelde tõlkidagi: lifespan community?), vaid koht, kus veedetakse noorus ja keskiga, pensionipõlv ja muud sotsiaalsed garantiid aga võetakse vastu Norra maismaal. Ja et asi ei ole üldse emotsionaalses "Siin on koht ainult tugevatele!" vahetegemises, vaid puhtpraktilises pooles: Longyearbyeni ülalpidamine läheb Norrale niigi üle mõistuse palju maksma (mõtle korraks: kogu toit, riided ja muu eluks vajalik transporditakse lennuki või laevaga, paari tuhande elaniku kohta hoitakse käigus tervet hulka sots-organisatsioone nagu haigla, spordihoone, kool, lasteaiad, ning tehakse pidevaid jõupingutusi, et seda paika üldse elukõlblikuna hoida, nagu näiteks pidev teede puhastamine jmt) ilma selletagi, et siin oleks x hulk inimesi, kes lihtsalt tarbivad ise Teravmägedele midagi otseselt tagasi andmata. Nii et jah, vanureid siin tõesti ei ole. Juba see, ütlesid need linnaruumi kujundajad, on edusamm, et Teravmäed on muutunud "meeste kogukonnast" paigaks, kus saab kasvatada peret ehket "meeste, naiste ja laste kogukonnaks".<br /><br />Raha tundub siia tõesti palju pumbatud olevat: kogu infrastruktuur on tipp-topp alustades pesuruumidest kuni invaligipääsudeni välja. Skandinaavia, mis teha.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-iNo9Y_I/AAAAAAAAAt4/aIdzkBEF-Dg/s1600-h/IMG_0572.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-iNo9Y_I/AAAAAAAAAt4/aIdzkBEF-Dg/s400/IMG_0572.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397398370280434" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-iNo9ZAI/AAAAAAAAAuA/sxSwv24SRJ0/s1600-h/IMG_0573.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-iNo9ZAI/AAAAAAAAAuA/sxSwv24SRJ0/s400/IMG_0573.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397398370280450" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-ido9ZBI/AAAAAAAAAuI/8N2sLcgTvxs/s1600-h/IMG_0574.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-ido9ZBI/AAAAAAAAAuI/8N2sLcgTvxs/s400/IMG_0574.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397402665247762" /></a><br />Samal ajal on siin asju, mis on hästi teravmägelikud sellele üldisele "normaalsusele" vaatamata. Näiteks ei ole siin kõnniteesid (julgen arvata, et seetõttu, et neid oleks räigelt tülikas lumest puhastada) ja kui välja arvata üks kilomeetrine "turistikas" otse linnasüdames, kõnnivad kõik otse laia autotee küljel: kohalikud vasakul äärel autodele vastu kõndides, ja mittekohalikud paremal, autodega samas suunas.<br /><br />Siis on siin ühiskondlike hoonete ustel sildid, mis ütlevad, et relvade sissetoomine on keelatud (hmm, mul nagu ei meenu, et meil Ühispanga ustel samasuguseid oleks? =P). Miks? Jällegi väga lihtsal põhjusel: kuna linnapiirist väljas on relvata liikumine keelatud (või siis väga, VÄGA pealetükkivalt mittesoositud - võta nüüd kinni, kumb), on ka 0.40-kaliibrised püssid tänavapildis täiesti tavaline värk. Ja no kuhu sa selle püssi ikka paned. Õnneks on siin ka vaikiv kokkulepe, et linnas olgu püss laadimata ja linnapiirist väljas poollaetud (sõjaväes käinud mehed või niisama teadjamad, aidake nüüd: kuidas öeldakse eesti keeles püssi kohta, kui sel on padrunid sees, aga nad ei ole sellesse torusse lükatud? No nii, et pauku ei tule, kui vajutada, vaid enne on vaja see tsikk-tsikk ära teha? Ma oskan püssi peal näidata küll, kuidas see käib, ma lihtsalt ei oska seda inimesekombel ja õige terminoloogiaga seletada =). Inglise keeles igatahes "half-loaded").<br /><br />Kõige teravmägedelikum tunne tuleb sul aga arvatavasti siis, kui sa lähed toidupoodi - sest ma ei tea ühtegi teist paika (ega tea ka ühtegi teist inimest, kes teaks), kus kaupade hinnad veel nii röögatud oleks, kui Longyearbyenis. No näiteks, eesti kroonides:<br /><br />liiter piima - 40 kr<br />liiter keefiri - 70 kr<br />kämblasuurune tükk juustu - 95 kr<br />liiter apelsinimahla - 30 kr<br />6 muna - 35 kr<br />6 koorikleiba - 60 kr<br />6 tortilla lehte - 30 kr<br />pakk müslit - 75 kr<br />maisikonserv - 12 kr<br />aprikoosikonserv - 20 kr<br /><br />No ühesõnaga niimoodi umbes ongi: kõik vähegi värske ja kiiresti riknev, mis tuuakse lennukiga (piimatooted, juur- ja puuviljad, liha), on superkallis ja kõik mitte-nii-kiiresti-riknev, mis tuuakse laevaga, lihtsalt kallis. Nii et kui on plaan kokkuhoiureziimil matkata, võiks mõelda toiduained maismaalt kaasa tuua. Kui lennupagasi piirang lubab.<br /><br />Ja kuna nüüd on kell päris palju ka saanud, siis lõpetan tänaseks ära ja lähen magama =). <br /><br />PS. Tulles (talvel) Longyearbeyni võiks panna kõrva taha, et:<br /><br />* jalanõud võetakse jalast mitte ainult kortermajades (kusjuures, kohe välisukse juures, ühises trepikojas), vaid ka ühiskondlikes asutustes nagu näiteks raamatukogus, haiglas, koolis, spordihoones, hotellis. Nii et augulisi sokke kaasa mitte võtta! (Poes võib tuhvlid jalga jätta.)<br />* käsipidurit ei maksa autot parkides peale panna. Kinni külmub.<br />* ja kui auto parkimiseks üldse läheb, siis linnast väljas parkides olgu auto nina tuule suunas: et lumekuhil moodustuks auto TAHA, mitte ette. Teadagi, miks. (Ja kui ei tea, siis soovitan labida ka autosse kaasa panna.)<br /><span style="font-weight:bold;"><br />Natuke niisama pildimaterjali:</span><br /><br />See on see majadeblokk, kus ma elan. Minu oma on see kõige viimane.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tto9ZFI/AAAAAAAAAuo/p8AybVcUdyY/s1600-h/IMG_0580.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tto9ZFI/AAAAAAAAAuo/p8AybVcUdyY/s400/IMG_0580.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397595938776146" /></a><br />See on siis vaade, kui ma uksest välja astun ja ümber nurga vaatan, trepi pealt.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tto9ZGI/AAAAAAAAAuw/jWgHs4HT3A0/s1600-h/IMG_0581.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tto9ZGI/AAAAAAAAAuw/jWgHs4HT3A0/s400/IMG_0581.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397595938776162" /></a><br />Seeeeeeee on üks meie auto, millega me nähtavasti ei sõida. Veel tükk aega, ma usun. Suveni, näiteks ;).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-t9o9ZHI/AAAAAAAAAu4/UEBgeaad_YU/s1600-h/IMG_0603.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-t9o9ZHI/AAAAAAAAAu4/UEBgeaad_YU/s400/IMG_0603.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397600233743474" /></a><br />Ja see on ühe naabri koer, keda ma iga kord, kui jala linna lähen, fännan. Ja tema fännab mind ka - eriti mu kotti, kust üldjuhul häid toidulõhnu tuleb.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tdo9ZEI/AAAAAAAAAug/6Q1HksqJPsA/s1600-h/IMG_0579.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8R-tdo9ZEI/AAAAAAAAAug/6Q1HksqJPsA/s400/IMG_0579.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5171397591643808834" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-442501213099169600?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-25231146836667230312008-02-25T00:36:00.008+02:002008-02-25T01:21:45.536+02:00Sain täna oma esimesed külmaristsed.<br /><span style="font-style: italic;"><br />(Kui mitte arvestada nädalatagust juhtumit, kus mul õnnestus küüneotsa alune nahk siniseks külmetada, sest 1) ma olin just küüsi lõiganud ja küüne ääre lähedal paistis õrn roosa nahk, 2) pealmisel kindapaaril oli pöidlas auk, 3) ma sõitsin mootorsaaniga. Aga seda ei peaks arvestama, sest me räägime 1 mm x 6 mm sinisest triibust.)</span><br /><br />Õues oli -15 kandis ja puhus hästi kõva tuul. Kuna öö jooksul oli tulnud uus kiht tuhkjat lund, ehk 10-15 cm kandis, siis oli tuulel kõvasti materjali, mida ringi tuuseldada ja valusalt vastu nägu lüüa.<br /><br />Toimetasin terve hommikupooliku oma tavalises "vormiriietuses" ehk täiesti kaetud näoga: ülevalpool prillid, allpool näomask.<br /><br />Kui Troels turistidega saabus, võtsin näomaski alla, sest koerte haukumise-ulgumise-kisa keskel orienteeruvad inimesed mitte nii väga minu hääle, vaid näoilme ja käeviibete järgi: kui ma hoiaks nägu kaetuna, ei saaks nad eriti hästi aru, mida ma neile ütlen, sest nad ei saaks nö huulilt lugeda. Kuulda pole niikuinii midagi ;).<br /><br />Nii et tol hetkel jäin katmata põsesarnadest allapoole.<br /><br />Siis aga selgus, et ühel proual olid prillid seest täitsa jäässe läinud (ma ei saa aru, mis ta nendega tegi, hingas otse sisse või?) ja kuna ta oli ühesel kelgul ehk 100% ajast ise juhtimas, siis andsin talle kiiresti enda prillid, et nähtavus kriitikat kannataks.<br /><br />Nii et tol hetkel jäi nägu täiesti katmata.<br /><br />Jah, tuule käes oli valus, aga kuna tuule käes on niikuinii valus (suurel kiirusel tunduvad näo vastu pekslevad lumehelbed justkui keegi hõõruks näonahal klaasvilla, kareda lapiga), siis ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu. Olen muidu üsna ettevaatlik, et nägu ega jäsemed külmaga ära võetud ei saaks, ning seni pole muretsemiseks põhjust olnud.<br /><br />Kaua ma niimoodi, katmata näoga, ei olnud, võib-olla 15 minuti kandis. Igatahes mitte väga kaua. Aga nähtavasti piisas, sest tuppa astudes ootas mind peeglis ebameeldiv üllatus: põskedel ja silmade ümber olid teravate piiridega tuhmvalged laigud.<br /><br />Külmalaigud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8H3iNo9Y8I/AAAAAAAAAtg/egKXCokv7cs/s1600-h/IMG_0631.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8H3iNo9Y8I/AAAAAAAAAtg/egKXCokv7cs/s400/IMG_0631.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5170686014347109314" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8H3ido9Y9I/AAAAAAAAAto/0xu29gjYRZI/s1600-h/IMG_0644.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R8H3ido9Y9I/AAAAAAAAAto/0xu29gjYRZI/s400/IMG_0644.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5170686018642076626" border="0" /></a><br />Põhimõtteliselt on see külma saamise teine etapp. Kui esiteks läheb nahk külma käes punaseks ja hakkab "tulitama", siis järgmine etapp on see valge laik, kui külmavõetud kohal ei ole enam puutetundlikkust ja veri naha alt ära läheb.<br /><br />Kuigi külmalaik näeb välja umbes nii, nagu see, kui sõrmest veri välja vajutada (pöial ja nimetisõrm korraks kokku vajutada) ja roosakas puna mõne sekundiga taastub, võtab külmalaigu taandumine ikka oluliselt rohkem aega, kümmekond minutit, oleneb laigust. Kui veri jälle liikuma hakkab, läheb nahk natuke paiste ning hakkab undavalt tuikama - nagu minu põsed praegu :).<br /><br />Jama on ainult selles, et Hans ütles, et kui põsed korra valgete laikudeni lasta, hakkavadki nad sestpeale kiiremini külma saama. Bullocks.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2523114683666723031?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-28043206484201842932008-02-25T00:33:00.001+02:002008-02-25T00:35:51.819+02:00<span style="font-weight: bold;">Daki:</span><br />mina: issi-issi, mul on üks sõbranna mann, tead ta on teravmägedes.. seal on maavärinad ja jääkarud. mann peab püssiga käima ringi koguaeg! vaata ma korra mainisin et ma tahaks ka minna<br /><br />issi: no seda ma tahaks näha kuidas sina jääkaru tulistad. Ma võiks kohe helikopteriga kohale lennata. Ilmselt sa hakkaksid üldse karuga vaidlema. Niiet see karu lõpuks võtaks ise püssi ja laseks ennast maha<br /><br />(me viimasel ajal oleme palju rääkind sellest kui palju dagmar vaidleb)<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Mann:</span><br />*naerab<br />*naerab veel<br /><span style="font-weight: bold;"><br />Daki:</span><br />ja siis pärast kui vanaema ja isa söögilauas midagi vaidlesid, siis ma vaatasin siukse ilmsüütu näoga emale otsa ja tülesin, et huvitav huvitav, et kust ma selle pärinud olen, et jääkaru tahab ennast maha lasta<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2804320648420184293?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-71411262150341531572008-02-22T14:27:00.001+02:002008-02-22T14:30:03.908+02:00Üks kleenuke, nahkjaks ärakulutatud lause: "Kõige pimedam on enne koitu," on muutunud minu omamoodi motoks, vähemalt siin, Teravmägedel olles.<br /><br />Nii, nagu eilne päev oli raske, nii füüsiliselt kui ka vaimselt - olin õhtuks lihtsalt väga, väga väsinud - on tänase päeva mahe vaikus kergemalt hingata lasknud.<br /><br />Tuisk on öö jooksul vaibunud, tuul ei keeruta enam teravaid kristalle lõikavalt vastu põski. Madalas päikeses kullatud tumehallid pilved jooksevad üle muidu sinise taeva ning mahe ilm, mõni kraad alla nulli, lubab vaat et kinnasteta olla. Kõndisin mererannas, kõrvaklappides Sarah McLachlan, ning lasin kehal olla, kopsudel sügavalt-sügavalt õhku sisse pumbata.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R76_wNo9Y7I/AAAAAAAAAtY/PolPtvcUbnE/s1600-h/IMG_0589.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R76_wNo9Y7I/AAAAAAAAAtY/PolPtvcUbnE/s400/IMG_0589.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5169780257283990450" border="0" /></a><br />Pugenud ninaotsani sooja sviitri sisse jälgisin ma punavaid mäetippe, mis teisel pool lahte kuninglikult kõrguvad ja nii tillukesed tunduvad, et paneks või peopesale ja tasku, ning tundsin, kuidas mu suunurgad tiba ülespoole keeratud on ja silmad naeratavad. Ma ei tea ikka veel, mida ma täpselt peale hakkan, kui märtsikuus Eestisse naasen, ning minu kaks kuud hingetõmbeaega hakkab märkamatult kokku kuivama, ent täna, pärast eilset pikka päeva, ei lase ma end sellest häirida.<br /><br />Kui huvitav see tegelikult on, et eriliselt selged hetked tulevad ikka pärast meeleheidet või pikaaegset sulgumist. Ma küll ei mäleta, et ma pärast paari aasta tagust aega enam kordagi tõelises meeleheites olnud oleks, ja ma olen selle üle väga õnnelik, aga ka praegune vabanemine laseb õlgadel märksa vabamalt olla. Ma tunnen jälle, kuidas õhk kopsudest läbi käib.<br /><br />Hans ütles eile, et see on arvatavasti üks väheseid töökohti maailmas, mis lasevad sul ekstremaalsetes tingimustes olla ja samal ajal tsivilisatsiooni läheduses püsida, kordagi üle selle nähtamatu piiri astumata, mis elu ja tervist tõsiselt ohtu paneb.<br /><br />See on tõsi, arvan mina. Ja veel on see üks väheseid kohti, kus ma tuulevaikset selget ilma kõigi oma keharakkudega nautida oskan - sest nüüd ma tean, kui kurnav see on, tundideviisi tuule ja lumega võidelda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-7141126215034153157?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-65977901866500378052008-02-21T23:11:00.002+02:002008-02-21T23:29:48.884+02:00Norra tugevaim maavärin (nagu õhtul uudiseid lugedes selgus) oli päris hea sissejuhatus tänasele päevale, sest keskpäevaks olin ma võrdlemisi veendunud, et lisaks värisevale maale on Teravmägedel veel üks loodusõnnetus - ja see olen mina.<br /><br />Nii väga kui ma ka ei püüaks selles "Teravmäed versus mina" võitluses iseendale ja maailmale tõestada, et ma olen piisavalt kange, on mul vahel päevi, kui mul tundub puuduvat otseühendus mingite ajuosade vahel, sest teod ja otsused kukuvad välja nii, nagu ma oleks neid karupepu kaudu teinud. Näiteks nagu täna.<br /><br />Kuna ma olin alates kella neljast hommikul üleval olnud (sest pärast järeltõugete vaibumist kella 5.30 kandis ei olnud enam mingisugust mõtet tagasi magama minna), otsustasin ma varakult Bolterdalenisse sõita ning võimalikult palju asju kohe ära teha - et pärast muretum oleks.<br /><br />Võin juba ette rutates öelda, et jõudsin kohale tavalisest hiljem. Noh, et sul mingit üllatusmomenti poleks, eksole ;).<br /><br />Ilm oli jäle: -10 ringis, sadas lund ja tuiskas. Kõvasti tuiskas!<br /><br />Kobistasin enne väljasõitu tükk aega veepaakide kallal, sest kraan oli kinni külmunud ning ajasin parajal hulgal vett oma kombinesoonile. Õnneks külmus see miinuskraadides kiiresti jääkirmeks, mis liigutades aegamööda maha pudenes, ega tekitanud palju tüli.<br /><br />Sain Bolterdaleni teel aru, mida Jens silmas pidas, kui ta rääkis tuisuilmast, mis teeb nähtavuse nii kehvaks, et ei ole järgmist teehelkurit ka näha - sest just seda ma valges sodipudis otsisingi, helkurtokke. Jalg käis gaasipedaalil kogu aeg jõnka-jõnka, sest vahel nägin ma kolme, nelja, viit (!) helkurit, vahel aga pidin hoolega tähele panema, et ma järgmistki märkaks - ja et see oleks just punane, paremat teeserva tähistav helkur, mitte aga kollane, mis vasakus käib.<br /><br />Suhteliselt Bolterdaleni teeotsa juures otsustasin, et ei hakka autoga ülessõitu proovimagi, et "niikuinii on tee lund täis", et võtan mootorsaani ja lähen sellega. Ma küll olin öösel Troelsilt sõnumi saanud "Sõida autoga Antoni majani välja, ära veepaakide pärast muretse, toon need mootorsaaniga järgi", aga... mingil ma-enam-ei-mäleta-millisel põhjusel tundus mulle õigem just mootorsaan võtta.<br /><br />Noh: 15 minutit hiljem olin ma ikka veel sealsamas teeotsa juures, autoroolis, selle ainsa vahega, et mu Toyota Hiace oli täiesti lootusetult lumehanges ja ma ei saanud teda ei ettepoole ega taha. Finito. Täiesti nulliga hanges. Ja labidat polnud ka kusagilt võtta, keegi tarkpea oli selle pagasiruumist välja võtnud. (Grrgh, vot SELLE pärast mulle Nissan Patrol meeldiski! Suur ja lai ja kõõõõõõõrge põhjaga.)<br /><br />Noh, mis seal's ikka, haarasin püssi selga, signaalpüstoli vööle ning kõmpisin mootorsaani suunas. Või siis õigemini selles suunas, kus me mootorsaani tavaliselt hoiame - sest mida polnud, oli mootorsaan.<br /><br />Ja siis mul koitis.<br /><br />See mootorsaan, mida ma päev varem laagris näinud olin, OLIGI see "minu" mootorsaan. Ja just SELLE pärast Troels saatiski mulle sõnumi, et ma autoga Antoni majani sõidaks. Sest mul EI OLNUD mootorsaani, millega üles minna.<br /><br />"Muffi."<br /><br />Ma seisin seal, püss seljas, ja vaatasin õnnetul pilgul sinist kaubikut hange sees. Mõtlesin tol hetkel, kui siiralt siiber mul oli pidevast "targematele" helistamistest stiilis: "Jens mul on Patrol keset teed ega liigu üheski suunas, mida ma teen," või: "Jens mul on mootorsaani mootor paksu jääd täis, mida ma teen," või: "Troels, teepuhastusauto kuhjas mu Patroli lumega üle, mida ma teen," või... ah, no igatahes saite aru, eks.<br /><br />Nii et seal ma siis olin, valimas telefonil neid kurikuulsaid numbreid. "Hei, Jens, tere hommikust, Maria siin. Vabandust, et juba teine kord öö jooksul äratan, aga mul on probleem: ma olen..." jne<br /><br />"Helista Troelsile, las ta tuleb," oli Jensi kiire vastus, kui ta asjast aru sai. Ma vist ei pea ütlema, et Troels ei olnud üldse mitte õnnelik, kui ma talle helistasin, sest ta nautis parajasti oma vaba hommikut oma soojas-pehmes voodis =).<br /><br />Leppinud Troelsiga kokku, et ta tuleb esimese asjana ühe mootorsaaniga välja, hakkasin ma jala mäkke kõmpima. Üsna pea olin ma kuni varbaotsteni higine: see pagana lumi!<br /><br />Jõuluaegne "ilmastikutsirkus", kui temperatuur poole tunni jooksul -20 pealt +5'ni tõusis, on jätnud kõigile kivipaljandikele 2-sentimeetrise jääkihi, mille pealt kokkutuisanud lumi väga lihtsalt suurte plaatidena lahti tuleb ja alla libiseb. Ja kas ma mitte ei turninud üles just mööda neid nõlvasid, ah?<br /><br />Samm lumme: viiiiiuhh koos plaadiga alla. Samm lumme: viiiiuuhhh koos plaadiga alla. Over and over and over and over again.<br /><br />Traageldasin seal ringi käidavat lund otsides, keha suure kombinesooni all nõretamas, ja mõtlesin ahastusega minu geniaalsusele, millega ma Troelsi kutsudes hakkama sain: selleks ajaks, kui ta mootorsaaniga kohale jõuab, olen mina juba üles laagrisse jõudnud, ning ta hakkab arvatavasti ÜKSINDA Hiace'i välja kaevama - sest mina pean ju laagris olema, rakendid välja saatma. Ja et kui palju targem olnuks kutsuda ta kella 11-ks, kui me oleks saanud Toyotat kahekesi välja kaevata.<br /><br />Aga mis tehtud, see tehtud, ja ma ei saanud Troelsi niikuinii enam kätte, ta arvatavasti ei kuulnud mobiili helinat üle mootorsaani möirgamise. "Aaaaaah jessss, Mann, sa oled vapustav! Sa oled ikka pagana vapustav, nomaivõi! Ajad Jensi öösel oma SMSiga üles, siis paned kaubiku totaalselt hange, ajad Jensi teist korda üles, ajad Troelsi vabal päeval tööle ja kõige selle juures kõnnid laagrisse mööda seda teed, mis on muideks TÄIESTI LÄBITAV, sest tuul on kogu lume ära puhunud ja kõike seda poleks olnud, kui sa oled teinud nii, nagu Troels sulle sõnumiga kirjutas! Geniaalne!"<br /><br />No umbes niimoodi ma seal sumpasin.<br /><br />(Kui me Troelsiga mõni tund hiljem Bolterdalenis kokku saime, naeris ta ja ütles, et kui ma peaksin kohtuma pubis kahe noore mehega, kes küsivad, kas ma olen Maria, siis tehku ma neile õlled välja, sest nad on arvatavasti need, kellega koos Troels kaubikut hangest välja ajas - abipakkunud möödasõitjad. Kellele Troels jõudis enam-vähem kõik minu kohta ära rääkida =).)<br /><br />Eesootav päev oli muideks täielik õudukas, Sisyphuse töö: lund kokku kuhjav tuisk pani meid kõiki uksi kümneid kordi lahti kaevama, ainult selleks, et näha, kuidas need 5 minutiga uuesti hange tuiskavad, koerakuute tühjaks kühveldama, tuisuvaalusid tasandama, et need enda taga veel suuremaid kuhilaid ei looks. Ja kõike seda selleks, et teada, et homme ei ole niikuinii näha, et me üldse midagi teinud oleks. Ja samas teada, et tegelikult on sel rahmeldamisel natuke mõtet, sest ilma selleta oleks kuudid-uksed-värgid juba ammuilma lume all.<br /><br />Ahjaa, muide, ma pidin hommikuse toitmise ajal peaaegu südamerabanduse saama.<br /><br />Kõndisin, kausid käes, Exxo ja Gröeni aediku poole - mis on muide üks viimaseid, kus ma käin, sest nad on toredad vaiksed kutsud, kes ei lõuga, nagu kõri kannatab, kui mind toiduga näevad - kui ma äkki tardusin, vaadates, et... aedikus oli ainult Gröen. Ja suuuuuuuuuur lumekuhil seal, kus olid eile nende kahe kuudid.<br /><br />"Õõõhhhh!" viskasin ma kausid käest ja tormasin, silmad punnis, labidat haarama - et siis koos labidaga jooksujalu aediku poole lennata. "Oh no, oh no, oh no, oh no!"<br /><br />"Kumb kuut enne? Kumb kuut enne!?" kaalusin ma kiiresti oma võimalusi ja kujutasin juba ette, kuidas mul tuleb kuudist lödi, surnukslämbunud koer välja tõsta.<br /><br />Väike, ehk paari sõrme laiune ava ühe oletatava kuudiavause ees andis mulle kiire tõuke valikuks, kummast otsast kühveldamist alustada. Esimesed kolm labidatäit lendasid närvilise hinge kinni hoidmise saatel vastu võrkaeda.<br /><br />"On ta elus? On ta veel elus?" küsisin ma endalt - aga võib-olla ka maailmalt - kui lagunevast hangest äkki pruun nina välja tonksas. Vajusin põlvedele: "Uuuhhhhhhh...."<br /><br />Ma ei tea, kuidas või miks ta end niimoodi sisse tuisata laskis, aga lumi tema ümber oli niiske ja kõva, selline, mida on raske liigutada, kui pole ruumi löömiseks hoogu võtta. Ma ei tea, kauaks talle sellest sõrmelaiusest hingamisavausest veel jätkunud oleks, aga...<br /><br />Selline päev.<br /><br />PS. Mõned fotod varasematest päevadest:<br /><br />Ärahammustatud kõrva ja kokkulapitud huulega Vega (suurel fotol on turritavad õmbluseniidid veel natuke näha)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73sSdo9Y2I/AAAAAAAAAsw/tt0gjAhoyik/s1600-h/IMG_0565.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73sSdo9Y2I/AAAAAAAAAsw/tt0gjAhoyik/s400/IMG_0565.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5169547749229421410" /></a><br />Majakülg pärast tuisku. Ja see kolmnurk, mis hange alt välja paistab, on üks koerakuut (ei, me ei pea selles kuudis koera).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73sSto9Y3I/AAAAAAAAAs4/ge_qWj4QVgk/s1600-h/IMG_0566.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73sSto9Y3I/AAAAAAAAAs4/ge_qWj4QVgk/s400/IMG_0566.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5169547753524388722" /></a><br />Kui unustada oma seljakott kohe hommikul majja tuua, muutub lõunaks kaasa võetud maiustus - aprikoosikompott - suhteliselt raskesti söödavaks, sest krõbiseb ja hambad külmuvad ära.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73tFNo9Y4I/AAAAAAAAAtA/2phcPETLZMU/s1600-h/IMG_0568.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R73tFNo9Y4I/AAAAAAAAAtA/2phcPETLZMU/s400/IMG_0568.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5169548621107782530" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6597790186650037805?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-85490218416972187312008-02-21T05:58:00.004+02:002008-02-21T06:52:09.048+02:00Kell on 04.58.<br />Ma arvan, et ma täna enam magama ei lähe :P<br /><br />***<br /><br />Ja veel üks järeltõuge. Kell on 05.10.<br /><br />***<br /><br />Tulles siis tagasi selle juurde, khm-khm, et millal ikkagi tuleb see päev, kui mitte midagi ei juhtu ;). Sest... no aina naljakamaks läheb. Esiteks keset teed katki minev maastur, nüüd see - justkui kellelgi oleks kujutlusvõime otsa saanud ja nüüd laotakse mulle mingeid ekstravagantseid emotsioone, kuna midagi muud ei ole enam anda =).<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8549021841697218731?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-47063012426440847752008-02-21T05:32:00.003+02:002008-02-21T06:29:23.063+02:006,1-magnituudiline. <br />Näiteks sellisel aadressil <a href="http://www.gdacs.org/reports.asp?eventType=EQ&amp;ID=34978&amp;system=asgard&amp;location=SJM&amp;alertlevel=Green&amp;glide_no=&amp;datetime=20080221&amp;groupid=34978">http://www.gdacs.org/reports.asp?eventType=EQ&amp;ID=34978&amp;system=asgard&amp;location=SJM&amp;alertlevel=Green&amp;glide_no=&amp;datetime=20080221&amp;groupid=34978</a><br />Ja siis sellisel ka <a href="http://earthquake.usgs.gov/eqcenter/recenteqsww/Quakes/us2008nsag.php">http://earthquake.usgs.gov/eqcenter/recenteqsww/Quakes/us2008nsag.php</a><br />Ja sellisel<br /><a href="http://www.aeic.alaska.edu/Seis/recent/sum/quakes/2008052_evid28703/evid28703.html">http://www.aeic.alaska.edu/Seis/recent/sum/quakes/2008052_evid28703/evid28703.html</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4706301242644084775?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-15059101815374064722008-02-21T04:58:00.004+02:002008-02-21T05:26:49.695+02:00Okei, ma EI TEE praegu nalja, aga kell on 03.48 ja ma just ärkasin, sest mu voodi värises. Niimoodi TUNTAVALT värises! Ja kogu tuba kriuksus.<br /><br />Ajasin end unesegasena küünarnukkidele: "Mis toimub??"<br /><br />Ma ei tea, kaua see kestis, ehk mõni sekund, aga mul jõudis selle aja jooksul liiga palju mõtteid peast läbi joosta.<br /><br />Kui tuba vaikseks jäi, ajasin end voodis püsti, panin tule põlema ja ajasin püksid jalga. Kuulsin, et ma ei ole ainuke, kes sellisel veidral tunnil püsti on, sest keegi samas majadeblokis paugutas ust. Süda käis põnks-põnks-põnks-põnks. "Misasi see oli!?"<br /><br />Saatsin Jensile kiiresti sõnumi: "Kas sinu maja ka värises just? Misasi see oli? Maavärin?? Kogu tuba käis ringi!"<br /><br />Seisin keset tuba ega osanud midagi teha. Vaatasin ringi. Sisse puges esimene tõõõsine kahtlus, kas mul polnud mitte just väga, väga, VÄGA elutruu unenägu, sest kõik esemed seisid omal paigal, isegi metallist termos polnud trepiastmelt kukkunud.<br /><br />Lõin arvutiklapi lahti ja guugeldasin "earthquake svalbard" - ei midagi erilist. Proovisin "earthquake longyearbyen" - sama. Kuidagi väga tobe tunne hakkas. "Kas see oli tõesti unenägu?"<br /><br />Proovisin veel kord peas läbi käia, mille peale ma siis õigupoolest ärkasin.<br /><br /><span style="font-style: italic;">Voodit raputas. Ma ajasin end küünarnukkidele püsti ja tundsin edasi, kuidas raputas, sest mu rindkerel oli keeruline küünarnukkidega kohakuti püsida. Ja kui seda voodi raputamise tunnet ma veel täitsa võin unenäona ette kujutada, siis ma ju täitsa selgelt mäletan, helipildina oma peas, kuidas tuba KRIGISES. Samal ajal, kui mu voodit raputas.</span><br /><br />Aga ikkagi oli väga tobe tunne. Tõmbasin jope selga, saapad jalga ja astusin korraks õue, et näha, kas sellel uksepaugutajal aknas tuli põleb (ja ehk kellelgi veel), äkki keegi veel on majast välja tulnud - et ma saaks kellegagi rääkida ja tunda, et ei, ma ei ole peast põrunud, et maja tõepoolest värises.<br /><br />Aga kedagi polnud. Ja mis kõige hullem: tuli oli ainult ühes aknas.<br /><br />"Kas see tõesti oli unenägu!?"<br /><br />Tundes end edasi tobedana saatsin Jensile sõnumi: "Kui see oli unenägu, siis see oli LIIGA elutruu."<br /><br />Ja siin ma nüüd olengi: kell on 04.20 saanud ja ma lähen edasi magama. Aga... ma ikkagi tahaks väga teada, mis pagana asi see oli. Ja kas see oli päris. Kellelgi hakkas öösel VÄGA suur tsentrifuug tööle? ;)<br /><br />Sest MILLEGI peale ma PIDIN ärkama. Kes mind tunneb, peaks teadma ka seda, et ma üldiselt ei ole keset-ööd-ärkaja tüüp, ma ei ole isegi siis ärkaja tüüp, kui kogu tuletõrjekomando akna kaudu inimest sisse laseb (üheksandal korrusel), sest ma olen võtme ukse ette jätnud.<br /><br />Aga praegu ma ju ilmselgelt ärkasin millegi peale. Ja keegi samas majablokis ju paugutas kell 4 hommikul ust.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1505910181537406472?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-13235278727134147132008-02-19T15:39:00.002+02:002008-02-19T15:43:10.361+02:00Nojah, eks see pidi ju kunagi juhtuma, et auto, mille roolis olen, keset rahulikku sõitu ühtäkki katki läheb. Ma lihtsalt ei arvanud, et see juhtub täna. Ja ma olen nüüd, kus näpud jälle soojad, päris õnnelik, et see just nii juhtus, nagu juhtus - sest see oleks võinud ikka hulga kehvemini minna.<br /><br />Käisin autoga poes. Kõik oli nagu tavaliselt: lasin autol enne sõitmahakkamist mitu-mitu minutit soojeneda, sõitsin neljarattaveos, ei pannud parkimisplatsil käsipidurit peale (siin ei tohi, sest ta külmub kinni). Patrol tegi oma tavalist möirgamist, oli - nagu tavaliselt! - visa teise käiku minema. Sõitsin just-just ristmikult välja keerates kodu poole, kiirus oli kusagil 35 km/h ringis. Kõik oli nagu tavaliselt.<br /><br />Äkki käis kusagil tagumiste rataste juures mürts, mootor oli hetkega vait, rattad kinni kiilunud ja ma lohisesin, külg ees, mööda tänavat. Auto jäi vähem kui 10 meetri pärast seisma, poolpõiki tee peal<br /><br />"What the f...!?"<br /><br />Saamata eriti hästi aru, mis just toimunud oli, proovisin auto uuesti tööle ja tee pealt ära saada: keerasin võtit, panin esimese käigu sisse, vajutasin gaasi ja... ei midagi. Undas, aga paigast ei liikunud. <br /><br />Proovisin tagurpidikäiku - sama. "Mida ....!?"<br /><br />Panin ohutuled tööle, astusin välja, vaatasin ringi: auto nagu auto ikka. Seisis keset teed ja vilgutas tulesid.<br /><br />"Pagan, mul pole telefoni kaasas... Grrrrrgh! Kas jätta auto siia vilkuma ja minna telefoni tooma või saan ma veel midagi proovida? Mann, rahune nüüd korraks maha ja mõtle: mida sa teha saad?"<br /><br />Istusin uuesti autosse ja proovisin nullist: mootor välja lülitada, sisse lülitada, käik ette, käik taha... Sama seis. Keegi peatus ja pakkus abi. Võtsin vastu.<br /><br />Aga mida ei juhtunud, oli auto liikumapanek. "Sul on vist mingid rattad blokeerunud, sest ta ei liigu vabalt," nentis aitaja hädiselt.<br /><br />Kõike edasist lühidalt kokku võttes aitas üks traktor Patroli kümmekond meetrit edasi vedada, mustad triibud taga, et ta enam päris keset teed ei seisaks. Siis tuli mehaanik ja pika kobistamise peale leidis, et kui panna sisse kaherattavedu, siis maastur täitsa liigub, nii et vurasime ta töökotta. Ja nüüd see mehaanik helistas, et esirattavedu on kööga.<br /><span style="font-style:italic;"><br />Õnnetu Patrol Jensi maasturi ja mehaaniku murumuna vahel.</span><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7rcrto9Y1I/AAAAAAAAAso/83AYuwg-lLM/s1600-h/IMG_0570.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7rcrto9Y1I/AAAAAAAAAso/83AYuwg-lLM/s400/IMG_0570.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168686165904941906" /></a><br />Tuleb ainult nentida, kui õnnelik ma olen, et:<br />1) see ei juhtunud Adventdaleni teel, kus kiirused on 75-80 km/h,<br />2) ma sõitsin ca 35 km/h kiirusega,<br />3) taganttulijad pidasid pikivahet ja suutsid mu äkilise lohisemise/peatumise peale ka ise seisma jääda,<br />4) mul olid talveriided seljas, sest õues on ikkagi -20. Pluss tuul.<br /><br />PS. nii et millal tuleb siis see päev, kui ei juhtu MITTE MIDAGI, ah? ;)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1323527872713414713?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-36947229956426987012008-02-18T14:57:00.001+02:002008-02-18T14:57:49.794+02:00<embed src="http://www.youtube.com/v/np36JmaUcFA" type="application/x-shockwave-flash" width="400" height="330"> </embed><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3694722995642698701?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-64684847986683416912008-02-17T22:40:00.005+02:002008-02-17T23:03:30.777+02:00Ärge minust valesti aru saage: mulle meeldib lumi. Paksus lumes võib reiteni sisse vajudes sumbata, ujumissarnaste liigutustega edasi liikuda, abitult pikali kukkuda, end siis naerdes uuesti püsti ajada, möllata ja mässata. Lumi on vahva. Eriti veel praegu, kui Eesti talved aina lumevaesemaks muutuvad.<br /><br />Aga no mis liig, see liig. Või, noh, tegelt... Tegelt ma ju nautisin mingil (ilmselgelt) masohistlikul moel tänast hommikut kah. <br /><br />Seda, kuidas meil kulus Hansiga 20 minutit, et hange kinni jäänud mootorsaani lahti saada. Ja seda, kuidas ma vormitus valges maailmas mootorsaaniga laagri poole orienteerusin, kuklas Hansi nõuanne kiirust mitte kaotada ("Sa pead vaaludest hooga läbi sõitma! Kui sa gaasi maha võtad, et jätku masinal inertsi lumi lahku lüüa ja roomikud vajuvad sügavale sisse. Ja siis sa oled kööga."): siiamaani on selgelt silme ees need hetked, kui ma (omamata eriti head ettekujutust, KUI õiges suunas ma ikkagi liigun) läbi meetrikõrguste tuisuvaalude möirgasin ning need tuhma mürinaga kahte lehte laiali lõid (pärast mida ma kaheks sekundiks oma niigi piiratud nähtavusest täiesti ilma jäin).<br /><br />Isegi seda nautisin, kuidas ma Antoni maja juures hange kinni jäin ja kiiresti kõvaks muutunud lund jalgadega saani ümbert lahti klobisin, kuna mul ei jätkunud jõudu masina tagumik üles tõsta - nagu me mootorsaane muidu lahti saame. Kuidas Anton mind poolearuliseks sõimates hangest lahti aitas.<br /><br />Kuidas ma sain laagrisse kell 9.23, kuigi alustasin linnast liikumist kell 8. Kuidas Linn helistas, et Hans ei saa roomuksõidukit käima ja läheb autoga tagasi linna, võimsamat mootorsaani tooma (sellega saab inimesed järelkäru sarnase jullaga mäkke vedada).<br /><br />Kuidas kennelis oli kohati RINNAkõrgune lumi ja ma pidin välja kaevama isegi neid uksi, mis päev varem nabakõrguselt (!) lahti käisid - rääkimata nendest, mis käisid lahti varbakõrguselt. Kuidas ma valisin hommikuseks retkeks koeri lähtudes mitte sellest, kes millises koosseisus jookseb, vaid sellest, kelle uksed ma kõige kiiremini välja kaevata jõuan.<br /><br />Kuidas polnud juttugi sellest, et kuute täielikult välja kaevata - eesmärk oli luua vähemalt tunnelid, mille kaudu koer kuuti sisse saab ronida. Kuidas ma mõtlesin õudusega kelke kinni hoidvatele ankrutele ja kergele lumele nende all. <br /><br />Aga ei, muidu mulle meeldib lumi. Ja mingil masohistlikul moel meeldis tänane lumi ka - aga ma olen ju teadagi veidrik =).<br /><br />Pildimeenutusi:<br /><br />Vaade paar päeva tagasi...<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifgdo9YtI/AAAAAAAAAro/4qL7mc2NN7E/s1600-h/IMG_0476.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifgdo9YtI/AAAAAAAAAro/4qL7mc2NN7E/s400/IMG_0476.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168055952468697810" /></a><br />...ja vaade täna.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhto9YwI/AAAAAAAAAsA/bMD-YVStZ5g/s1600-h/IMG_0543.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhto9YwI/AAAAAAAAAsA/bMD-YVStZ5g/s400/IMG_0543.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168055973943534338" /></a><br />Kusagil nende all on kaks kuuti.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifuto9Y0I/AAAAAAAAAsg/0bDAeHBf55E/s1600-h/IMG_0559.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifuto9Y0I/AAAAAAAAAsg/0bDAeHBf55E/s400/IMG_0559.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168056197281833794" /></a><br />Ja nende all ka.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhNo9YuI/AAAAAAAAArw/S6Ns2dFdyRM/s1600-h/IMG_0537.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhNo9YuI/AAAAAAAAArw/S6Ns2dFdyRM/s400/IMG_0537.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168055965353599714" /></a><br />Ja selle hunniku all ka.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifh9o9YxI/AAAAAAAAAsI/mgNS9rxwXfM/s1600-h/IMG_0545.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifh9o9YxI/AAAAAAAAAsI/mgNS9rxwXfM/s400/IMG_0545.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168055978238501650" /></a><br />Ohoo! Nendel paistavad isegi ukseaugud välja. Iseenesest, kaevamata.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ift9o9YyI/AAAAAAAAAsQ/x99inpJRMYc/s1600-h/IMG_0556.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ift9o9YyI/AAAAAAAAAsQ/x99inpJRMYc/s400/IMG_0556.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168056184396931874" /></a><br />Natuke kunsti võrkaiaga.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifudo9YzI/AAAAAAAAAsY/1KjjhKth0L0/s1600-h/IMG_0557.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifudo9YzI/AAAAAAAAAsY/1KjjhKth0L0/s400/IMG_0557.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168056192986866482" /></a><br />Ja viimasen pärlina: Imiak. Headel päevadel imeline kutsu, halbadel... ora tagumikus. Ahjaa: seal tema taga peaks muidu kaks kuuti paistma - aga mitte täna.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhdo9YvI/AAAAAAAAAr4/gc50laSySJM/s1600-h/IMG_0541.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7ifhdo9YvI/AAAAAAAAAr4/gc50laSySJM/s400/IMG_0541.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5168055969648567026" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6468484798668341691?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-46320278558294132062008-02-16T20:28:00.001+02:002008-02-16T20:28:52.657+02:00Neile, kes pealkirjast ärevusse on jõudnud sattuda ("Ohh! Mann nägi jääkaru!"), siis ütlen juba ette ära, et ei, ma ei näinud jääkaru. Aga see oli siinoldud ajast lähim kokkupuude valge elukaga.<br /><br />Alustame algusest.<br /><br />Viimaste päevade lumesadu ja tuul on teinud päris palju tüli. Tee on täis tuisanud ja traktorimees unustab järjepidevalt meie juurde "sisse põigata", nii et lumevaalud on päev-päevalt aina suuremad ja suuremad. Täna oli arvatavasti viimane päev, kui auto läbi sai: isegi Land Rover Defender, see kobakate ratastega automürakas, millega me turiste laagrisse toome, pole suutnud viimasel kolmel päeval ülemist teelõiku läbida. Homme alustame roomuksõidukiga.<br /><br />Tagatipuks on minu mootorsaan kolm päeva lumevangis olnud. Viimane torm ehitas selle ümber nii massiivse lumevaalu (põhimõtteliselt koguneb iga asja ümber, mis maapinnast kõrgemal on, lainekujuline hang), et ma ei ole seda kuidagi välja kaevama jõudnud - päris öötundideni ka ei tahaks ju tööl olla... <br /><br />Õnneks tuli norrakas Narve mulle eile appi ja kaevas mootorsaani välja. Täna selgus aga järgmine häda: kinnikatmata mootorsaani klapi alla oli suur hulk lund sisse tuisanud, mis (ilmselt) eilse käivitamisega kõvaks koorikuks oli muutunud. Masin võttis küll pöördeid sisse, aga keeldus ilma gaasi vajutamata iseseisvalt töötamast.<br /><br />Tänane kiire konsultatsioon Jensiga viis asja niikaugele, et otsustasime mootorsaani linna tuua, et see garaazis lahti sulaks. Kuna me täna kõik kolmekesi tööl olime, oli see ka tehniliselt võimalik: üks sai üks turistid Defenderiga linna tuua, teine Nissan Patroli võtta ja kolmas mootorsaani.<br /><br />"Aga minge palun nii, et auto ja mootorsaan kohakuti sõidavad, juhuks, kui mootorsaan välja peaks surema - orus on täna jääkaru nähtud. Ärge püsse unustage," lisas ta juttu lõppu. Nii umbes muuseas.<br /><br />(Oi kuidas mulle meeldib nende komme igasugu riske-ohtusid samasuguse närviga võtta, nagu poeskäiku =D.)<br /><br />Retkelt tagasi jõudnud Troels ja Linn tegid selle peale suured silmad: "Kuuled, jah? Tähendab, et see, mida me nägime, oligi jääkaru! Ma ju ütlesin sulle, et ta oli pagana veider põhjapõdra kohta, sest ta ei jooksnud ära." Nii et säh sulle kooki moosiga.<br /><br />Mootorsaani linna viimine kujunes muide päris huvitavaks ettevõtmiseks. Sõitsime mäest alla nii, et mina läksin ees ja Linn tuli maasturiga järel, aga mootorsaan, juurikas, ei tahtnud üle 15-20 km/h sisse võtta ning tegi gaasi vajutamise peale siukest karu häält, et... Ma mõtlesin, et me ei saagi täna koju. No kohe ÜLDSE ei liikunud teine, noh! Undas ja undas ja mürises... <br /><br />Venisime, mina tee lähedal lumeväljal ja Linn maasturiga maantee peal, nagu kaks invaliidistunud tigu. Linn pani autol isegi ohutuled vilkuma, et taganttulijad kiirust pahaks ei paneks.<br /><br />Õnneks võttis mootorsaan, mida lähemale me linnale saime, paremad hääled sisse. Lõpuks sain juba täie rahuga tuisata. Kahju ainult, et tal spidomeeter katki on, oleks päris huvitav olnud teada, mis kiirus lõpuks sisse tuli.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4632027855829413206?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-68794331451197579132008-02-15T21:44:00.000+02:002008-02-15T21:47:22.325+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7Xr69o9YsI/AAAAAAAAArg/zGsKyhJc89I/s1600-h/IMG_0520.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7Xr69o9YsI/AAAAAAAAArg/zGsKyhJc89I/s400/IMG_0520.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5167295545688810178" /></a><br />Ja esmaspäeval tuleb vaba päev. Ja teisipäeva kavatsen ka vabaks nuiata. Aga hetkel ma läen magama, sest ma ei jaksa =)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6879433145119757913?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-68410098497772485832008-02-13T22:38:00.001+02:002008-02-13T22:40:53.565+02:00Vannituppa hambaid pesema minnes avastasin, et tänane hullumaja on jätnud jäljed mitte ainult emotsioonidena, vaid ka suure kriimustusena vasakul põsel ja verevalumina vasakul sääremarjal. Ja kuna ma ei kujuta ette, kus mujal ma need saada võisin, kahtlustan ma allikana seda Joplini päästmist emaste käest =).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7NVwto9YqI/AAAAAAAAArQ/LsXyV-8rwUs/s1600-h/IMG_0512.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7NVwto9YqI/AAAAAAAAArQ/LsXyV-8rwUs/s400/IMG_0512.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5166567492897563298" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7NVxdo9YrI/AAAAAAAAArY/amQpm9UKXoM/s1600-h/IMG_0518.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7NVxdo9YrI/AAAAAAAAArY/amQpm9UKXoM/s400/IMG_0518.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5166567505782465202" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6841009849777248583?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-89906459537953064542008-02-13T21:07:00.003+02:002008-02-13T22:06:08.215+02:00Täna oli mõnes mõttes seni kõige s...em päev üldse, sõrmed ainult sügelevadki emotsioone paberile saama. Ja s... mitte selles mõttes, et keegi oleks liiga teinud või meel paha, vaid selles, et täna oli päev, kui asjad lihtsalt juhtusid. JA juhtusid. JA juhtusid. Ja kuhjusid.<br /><br />Võtame etapikaupa.<br /><br />Hommik, 7.45. Poolakas Karolina tuleb mulle appi ja me stardime Bolterdaleni suunas. Tee on lumest puhastamata, auto võdiseb sügavates roobastes ja mootorsaan sureb järjepidevalt välja, nö keset sinist taevast. Sõidame siis kohale mootorsaani JA autoga, juhuks, kui mootorsaan peakski üles ütlema.<br /><br />Õues on külm, sest tuul keerutab -10 kraadi oluliselt jahedamaks: "windchill factor". Ukseesised on täis tuisanud, koerad ajavad kausse ümber, kõik võtab kuratlikult palju aega. Kui Troels turistidega kohal on, ei ole meil veel ükski koer rakmetesse sätitud, sest me lihtsalt ei jõua - aga koeri-kelke läheb palju vaja, 5 rakenditäit.<br /><br />Poolakate grupp, 9 inimest, ei saa asjast eriti aru ega taha aidata. Mehed tõmbavad rahulikul kombel sigarette ja noored vaatavad niisama ringi. Eks me siis tõmbleme, mina, Karolina ja Troels, teeme pealtvaatajatele tsirkust.<br /><br />Kui umbes pooled koerad rakendites on, saan ma aru, et ma olen oma süsteemiga sassi läinud: mul on paar üleliigset koera rakmetesse seatud ja ma ei saa enam eriti hästi aru, keda ma kelle kõrvale tahtsin, nii et läheb improviseerimiseks.<br /><br />Äkki näen, kuidas üks rakend juhita ülesmäge läheb, Troels ja Karolina, käed ette sirutatud, seda päästma lennates. Troels krabab juhtkoerad, Karolina maandub kusagil tagumiste koerte kõrval veoliinil ja seal nad siis sikutavad vägikaigast 6 tugeva kelgukoeraga. Poolakad vaatavad pealt. Mina jooksen.<br /><br />Hakkan koos Troelsiga - tema kelgul ja mina juhtkoeri hoides - kelguga suurt ringi tegema, et see tagasi stardipositsioonile juhtida. Rakend liigub oluliselt kiiremini, kui mina läbi paksu lume joosta suudan, ja minu karjumine "Uou, uou, UOU!!!" ei aita, sest Troels ei suuda rakendit kohevas lumes tagasi hoida, pidurid vajuvad tühjalt paksu lumme.<br /><br />Äkki näen, kuidas veel üks rakend liikvele läheb. Ja siis teine. Ja nad mõlemad liiguvad minu suunas, nii et meie kolm rakendit jooksevad sisuliselt kolmnurgakujuliselt kokku. "No, NO, NO!!!" karjun kahe rakendi koertele, kes kokku minnes suureks kakluspuntraks muutuvad, hoides samal ajal võrdlemisi abitult kolmanda rakendi koeri, keda takistab kaklusesse minekust ainult mina ise. "Stand on the brake! I SAID STAND ON THE BRAKE!!!" karjun poolakale, kes natuke isegi lõbustatuna ühe kakleva rakendi kelgul seisab ja ÜHE (!) käega kinni hoiab. "I SAID BRAKE, GODDAMET! BRAKE!!!" muutun ma juba päris kurjaks ja poolakas, tundub, hakkab asja tõsisemalt võtma. Ma olen juba päris kuri.<br /><br />Kolmanda silmaga näen, kuidas Karolina samal ajal tagumisi rakendeid kokku pannes valesid koeri võtab. "Ah tühja sellega, mul on praegu suuremaid probleeme," mõtlen omaette, kui seda kolme rakendi kammajaad lahendada püüan. Laheneb.<br /><br />On jäänud viimane koer, meie kõige parem juhtkoer Joplin, rakendisse viia ja siis saaks nad lõpuks välja lasta - aga asjad ei lähe nii lihtsalt.<br /><br />Poolatar läheb Jopliniga emaste rakendist meetrikauguselt mööda, koera RAKENDIPOOLSEL küljel hoides (ma juba tõstan häält, et teda peatada, aga ma näen, et ma olen hiljaks jäänud, asjad JUBA juhtuvad) ning ankruköie niigi läbi närinud rakenditäis koeri on äkki Joplinil kallal. Neli lõrisevat emast on kõik hammastega Joplini küljes kinni ja poolatar ei suuda koera sellest rüselusest välja tõmmata. Peksan rusikatega kaklevaid emaseid koonudesse ja püüan luua hetke, kui nad kõik korraga Joplinist lahti lasevad. Tean, et ma võin käsipidi vahele minnes ise hammustada saada, aga mul ei ole ruumi jalaga lüüa, ma olen selle koerte ja köite puntra keskel, ja mul on VÄGA vaja Joplin KOHE kätte saada. Mul ei ole ühtegi teist koera sinna ette panna, sest Tela on jalavigastusega aedikus. "Kuradi emased!" vannun sõnu valimata.<br /><br />Troels saab Joplini kätte. Kontrollib vigastusi. "Korras, ainult pindmised muljumised!" hüüab ta ja viib Joplini ette.<br /><br />"Saaks nad kord juba välja sõidetud!" olen ma jooksmisest higine, karjumisest hääletu ja pidevast reageerimisest stressis.<br /><br />Lõpuks on kõik 5 rakendit lumevalli taha kadunud. Üks poolatar on oma kelguga kummuli käinud, aga see ei ole enam suur probleem, sest rakenditel on lagedas orus piiramatult ruumi, koerad ei ole ummikus koos. "That was a havoc!" hüüan kergendatult Karolinale. "Läbi! Nad on läinud!"<br /><br />Ometi ei lähe ka meie vaiksed töötunnid lihtsalt. Kõva tuul muudab kennelisse jäänud koerte küüne- ja karvalõikuse raskeks, sest peame pärast kolme koera sooja ruumi minema, käed on tuimaks külmunud. Keset auto soojanduskaabli mahapanekut tulevad rakendid tagasi kennelisse ja me püüame neid nii suunata, et nad piduritega kaablit kaasa ei tõmbaks.<br /><br />"Vega sai haavata," näitab Troels mulle verise näoga Vegat, kes ometi alles-alles kokku lapitud sai, kui Lulu tal tüki kõrvast välja võttis - antibiootikumikuur alles lõppes. "Oh no, not again..."<br /><br />Troels on surmani väsinud ja jätab kelkude sättimise meile. Kelgukotid on lund täis, taskutest tuleb välja kindaid, pealampe, sigaretipakk, osa käitest vajavad väljavahetamist.<br /><br />Siis selgub, et Suziel algab jooksuaeg ning me kulutame veerand tundi selleks, et talle tulutult kohta leida: Suzie, kuramus, ei klapi ühegi "emaste kenneli" koeraga ning me ei taha hommikul kaklusejälgi nentida. "Jens tuleb homme tagasi, las tema otsustab, kuhu Suzie panna," otsustame Karolinaga.<br /><br />Siis näeme äkki, et Vega suuhaavast tilgub ikka veel verd: mingi laiem veresoon on otsaga väljas, pooleks lõigatud. Mina raiun jätkuvalt, et see haav VAJAB õmblemist ning kardan, et kui see täna ise kinni ei lähe, kaotab koer hommikuks omajagu verd. Karolina sõidab autoga Tommyt, üht kohalikku koerajuhti otsima, et ta annaks oma hinnangu, kas on vaja õmmelda, ning mina konsulteerin Jensiga telefoni teel - kõik haigla inimesed on juba tööpäeva lõpetanud, palusid kell 9 hommikul helistada.<br /><br />Jens helistab mulle keset koerte söötmist ja teatab, et üks arst tuleb kella kuueks välja ja õmbleb Vega kinni. "Kell kuus!? See on ju 25 minuti pärast! Me ei jõua, meil on koerte söötmine just pooleli! Kas kell 7 ei saaks?" räägin ma telefoni teises otsas tühjeneva aku kiuste. "Ei, ei saa. Kell kuus. Lõpetagu üks teist söötmine ja sõitku teine koeraga linna," kõlab Jens vastu.<br /><br />Saadan Karolina Vegaga linna ning helistan Troelsile, et ta mulle autoga järele tuleks, sest Karolinal võib kaua aega minna. Kuigi ütlen kõike kiirustades, telefon juba piiksub tühjenevast akust märku andes, kuulen siiski Troelsi hääles pahameelt. Tean juba ette, et kui ta Bolterdanelisse jõuab, ei saa ta aru, mille pagana pärast me ikka veel lõpetanud pole ja on turris, kuna peab hilisel kellaajal jälle autoga orgu sõitma. <br /><br />Ja nii ongi. Troels astub kennelisse täpselt nii pahurana, nagu arvasin, ja kuna ma olen ka pikast päevast omajagu turris, läheb meil kiireks, kuid teravaks ütlemiseks. Teatan talle tõredalt, et proovigu vaid öelda mulle, et ma olen siin jumal-teab-millega-tegelenud ja ma saadan ta pikalt.<br /><br />Õnneks ei ole see tõrelus mingi viha või vaen: me oleme lihtsalt kõik väsinud ja saame sellest aru, nii et mina vabandan mõne minuti pärast hääle tõstmise eest ja tema selle eest, et ta minu tööd küsimuse alla seab. Sest tegelikult on ta minuga ullult rahul ja mina temaga samuti.<br /><br />Kõige tagatipuks sõidab Karolina auto parkimisplatsile. "Nii kiiresti!?" üllatun mina. "Pagan... siis mul poleks ju vaja olnud Troelsi välja ajada..."<br /><br />Tuleb välja, et kuna anestesioloogil on puhkepäev, siis õmmeldakse Vegat homme ning arstid usuvad, et haav lõpetab ise veritsemise, kui koer maha rahuneb. Nojah.<br /><br />***<br /><br />Troels helistab mulle õhtul ja teatab: "Tead, naine, ära isegi mõtle iseendas kahelda! Ja vabandada. Sul pole millegi eest vabandada! Ma ütlesin sulle eile ja ütlen sulle täna ja ütlen ka edaspidi, et sa oled kuratlikult hea inimene. Sa oled tark, sa oled kena, ja sa oled üle mõistuse töökas. Mina olen sinuga superrahul ja Jens on sinuga superrahul."<br /><br />Ja niimoodi see päev lõppebki, naerdes ja kommi süües. Aga ma sellegipoolest ei tahaks enam sellist hullumaja. 11-tunnine tööpäev oli.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8990645953795306454?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-34387209796338941082008-02-12T19:15:00.000+02:002008-02-12T19:16:15.384+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HUT9o9YpI/AAAAAAAAArI/WQOadPoA-xs/s1600-h/IMG_0490.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HUT9o9YpI/AAAAAAAAArI/WQOadPoA-xs/s400/IMG_0490.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5166143686999630482" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3438720979633894108?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-84376994445690970922008-02-12T18:46:00.001+02:002008-02-12T19:00:39.501+02:00Et pean märtsi viimasel nädalal kindlalt Tartus olema, siis leppisime Jensiga kokku, et ostan tagasilennu pileti kuhugi 20. märtsi kanti - see teeb minu siinoleku ajaks ümmarguselt 2 kuud.<br /><br />Tuhlasin just Braathensi aegu-hindasid ja valisin 17. ja 19. kuupäeva vahel, sest hiljem lähevad piletid jaburalt kalliks (17-ndal saaks ma Osloni 1320 NOKiga, 23-ndal aga juba 2700 NOKiga). Kevadhooaeg, teadagi.<br /><br />Valisin 17. märtsi. Miks? Sest Triin sõidab samal päeval Tallinnast Oslosse. Ja kui ma lähen 17. märtsil, on mul võimalus teda veel silmast-silma näha, Oslo lennujaamas nimelt, kui ma aga lähen hiljem, siis ei ole. Nagu aru saan, kavatseb ta sellesse Norra kooli ju pikemaks ajaks jääda.<br /><br />Nii et lennupilet saigi nii lihtsa põhjendusega ära ostetud. Eriti muhelen ma väljumisKELLAaega vaadates =)<br /><br /><span style="font-weight:bold;">17.03.2008<br />Longyearbyen-Tromso 4:40-6:15<br />Tromso-Oslo 8:30-10:20</span><br /><br />Nüüd jääb ainult lahendada Oslo-Tallinn ots. Kuna põõõõõhimõtteliselt jätab 17. märtsil tulemine mulle terve vaba nädala, siis võiks ju ka mingit keerulisemat teed pidi tulla, kui lennukiga. Vaatame-uurime. Lõpuks paneb vist ikkagi raha asjad paika.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8437699444569097092?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-37250668763804633162008-02-12T18:10:00.001+02:002008-02-12T19:07:36.801+02:00Meie nädalajagu väldanud mahe ilm (paar-kolm kraadi alla nulli) tipnes kaks päeva kestnud lumesajuga, mis tõi maapinnale talvejagu Eesti lund, kui mitte rohkem: tee peal on 40 cm õhkpehmet tuhklund, tuule poolt kogutud hangedes võin aga reieni sisse vajuda.<br /><br />Poolakas Karolina, kellel läheb praegu viies aasta Teravmägedel, ütles, et ta ei ole veel kunagi näinud, et nii palju lund KORRAGA maha oleks tulnud. Ja et vaadates talvehooaegu üldiselt, meenuvad talle sellised hanged, nagu praegu Bolterdalenis seisavad, alles märtsikuu lõpust, kuid mitte kunagi veebruaris. <br /><br />Mõnedes koerte aedikutes on jalge all kõva poolteist-kaks meetrit lund ja kuna me kuute sihikindla oinapäisusega välja kaevame ja kõrgemale tõstame, ei ole kaugel aeg, kui peab lisatööjõudu otsima (arvatavasti UNISe tudengid) ja aedikutest lund välja tooma hakkama, sest koertel on praegu liiga lihtne üle võrgu aedikust välja hüpata - lume kõrgus on 3-4 meetrisest võrest teenud 1,5-2 meetrise, ja kui lisada sellele "hüppeplatvormina" ka poolemeetrine kuut, siis... nojah.<br /><br />Lumi on meie päevi teistsuguseks muutnud. Näiteks eile tuli Karolina mulle Bolterdalenisse appi, et projekt "käpakarvade ja küünte lõikus" lõpule viia. Tühjagi! Kui me pärastlõunal väsinutena koju läksime, ei olnud ükski karv ega küüs lõigatud saanud.<br /><br />Esiteks kulus meil 10 minutit selleks, et ukseesine lumehang lahti kaevata. Teiseks vajusime me joogivett kennelisse viies reieni lumme. Siis läks mul pool tundi kelkude ettevalmistamisele, need olid korralikult lumme mattunud. Iga samm võttis kauem aega, sest olgugi et see lumi on tuhkjas, kerge, võtab sumpamine ikkagi rohkem aega ja energiat.<br /><br />Siis oli juba Troels oma suure turistiseltskonnaga kohal. Üks rakend läks poole ettevalmistamise peal "lendu", sest ankur ei leidnud pehmes lumes tuge: 4 koera olid kohe käsikähmluses ja koerte tagasisikutamisele kulus meil ka omajagu aega.<br /><br />Kui kõik rakendid lõpuks kennelist õnnelikult välja said, tuli järgmine mure: raja lähedal uimerdavad põhjapõdrad tegid paremale pööramise võimatuks, sest Mizar, noor juhtkoer, tõmbas kogu rakendit vasakule, põtrade juurde. Ja teatavasti sinna, kuhu läheb esimene rakend, lähevad ka 3 järgmist. Vaatasime kõrgelt nõlvalt, kuidas nad seal susserdasid (rakendid sõitsid pidevalt üksteisele sisse, sest tuhkulumes ei jätkunud pidurikonksudel pidamist ja koerad olid nö peatamatud) ja läksime mootorsaaniga appi.<br /><br />Lund hakkas sadama nii paksult, et ma ei saanud vahel enam aru, kas olen mootorsaaniga nõlval, sõidan üles- või allamäge - kõik oli ühtlaselt valge ja ajas pea ringi käima. Meie mootorsaan libises koos suurte lumelahmakatega, nö koos mäeküljega, alla, sest ka mootorsaanil polnud selles lumes pidamist. Korra sattusime isegi päris külglibisemisse ja tõmbasin end juba valmis ülesmäge maha hüppama (et mitte mootorsaani alla jääda, kui see uperkuuti peaks minema), aga Karolina sai nina enne allamäge pööratud, kui hulluks läks.<br /><br />Saime rakendite juurde ja hakkasime neile mootorsaaniga rada ette tegema, et juhtkoerad ise teed murdma ei peaks. Tagasiteel olid meie 15-minutilised jäljed pea täielikult lumme mattunud. Eksisime rajalt.<br /><br />Kui me lõpuks tagasi laagrisse jõudsime ja kohvipausi tegime, oli rakendite tagasitulekuni jäänud ainult 30 minutit. Taevas tõmbus selgeks ja lumesadu lakkas. 20 minuti pärast algas jälle.<br /><br />Samasugune lumesaaga jätkus läbi kõigi õhtuste toimetuste ning lõpuks ei imestanud enam keegi, et midagi tehtud ei saa. Isegi Jens, kes mulle täna Tromost helistades asja uuris, ütles, et ilma vastu ei saa keegi, võtke vabalt. Ja lisas, kui ullult rahul ta ikka minuga on. (Jei! =) )<br /><br /><span style="font-style:italic;">Foto: Kes vetsu tahab, kaevaku ise.</span><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HSNdo9YoI/AAAAAAAAArA/ZluV13M-VyM/s1600-h/IMG_0499.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R7HSNdo9YoI/AAAAAAAAArA/ZluV13M-VyM/s400/IMG_0499.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5166141376307225218" /></a><br />Mõne tunni pärast lippan meie teisipäevasele "pitsakoosolekule" ehk sisuliselt öeldes lihtsalt pubis istumisele. Mulle meeldib, et Jens mõistab vajadust, et töökaaslased puutuks kokku mitte ainult tööl, vaid ka lõdvestununa, niisama. Ja et need pitsaarved on tema jaoks üsna väike hind sellele, et inimesed sõbralikult läbi saavad ja üksteist tunnevad. Igal teisipäevaõhtul uuesti.<br /><br />Seesama Kroa pubi on muideks ideaalne koht igasugu rahvaga tutvumiseks. Ajasin paar päeva tagasi häääästi pikalt (no oma kolm tundi) juttu kahe norrakast meesterahvaga (50+), kes Longyearbyeni linnaruumi kujundavad. Mulle avaldas muljet nende silmaring (nad peavad tööga seoses mõistma demograafilisi näitajaid, liiklusohutust, ehitusküsimusi, omama esteetilist pilku, valdama läbirääkimisoskust... ühesõnaga, laia teemaderingi) ja neile minu kirg küsimuste vastu. Finn märkis, et minust võib vist päris hea ajakirjanik saada.<br /><br />Me rääkisime seni, kuni ma päris lööbakile vajusin ning varajasele äratusele viidates jalga lasin =).<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3725066876380463316?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-25535215176989449862008-02-10T23:50:00.000+02:002008-02-10T23:56:37.862+02:00<span style="font-weight:bold;">Martin</span> <br />hei<br />kus sa oled?<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Mann </span><br />voodis<br />fliisi sees<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Martin </span> <br />hmm<br />kohe näha, et matemaatik<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Mann </span><br />mismõttes matemaatik? :O<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Martin </span> <br />ah see on üks lugu<br />tüübid sõidavad õhupalliga ja tuleb udu ja nad eksivad ära<br />ja siis üks hõikab alla orgu: "Kus me oleme?!"<br />ja varsti vastatakse: "Õhupallis!"<br />ja siis tüüp pöördub sõbra poole ja ütleb, et too seal all oli vist matemaatik<br />miks?<br />sest kõik, mis ta ütles, oli absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu<br />aga tegelikult tahtsin ma teada, mis linnas sa oled<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Mann </span><br />longyearbyen<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Martin</span> <br />sest ma kuulsin, et sa olla jälle Alaskal, aga selle jaoks oled sa liiga palju MSN-is viimasel ajal<br />samas sihukse nimega linn saab küll ainult seal olla<br /><br />***<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Martin</span> <br />kas sa millalgi Antartikasse ei taha minna?<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Mann </span><br />tahan. tegelt novembris tahan<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Martin</span> <br />(ping) <br />tead, Mann<br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Mann</span> <br />jah?<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Martin </span><br />ma arvan, et sa oled ainuke inimene, kes võib küsimusele "Antarktikasse ei taha minna?" vastata "Novembris."<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2553521517698944986?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-80088436999489480672008-02-10T17:42:00.000+02:002008-02-10T18:02:15.426+02:00Ma pidin just pikali kukkuma, kui ma välisuksest sisse sain ja lumise, higise ja väsinuna trepikotta astusin.<br /><br />"Pakk, pakk! Mulle on pakk!"<br /><br />Haarasin õhinal suure kortsunudpruuni ümbriku ja otsisin selle tagaküljelt saatja nime. "Hmm, kas tõesti Mikk oma kondoomide ja sokolaadiga?" muigasin mõttes.<br /><br />Ei, ei olnud Mikk. Isegi lähedale mitte.<br /><br />Oli hoopis nimi, millega ma juba keskkoolist saati tuttav olen, aga... "Miks ta peaks mulle kirjutama? Ja äkki see pole tema, äkki see keegi nimekaim? Nojah, aga siis jääb ikkagi küsimus, et kes ta on ja miks ta kirjutab," arutasin omaette trepist üles vantsides. <br /><br />(See ei olnud selline kahtlustav-urisev arutlemine, see oli selline õhevil-üllatunud arutlemine.)<br /><br />Rebisin pakki ühe käega lahti samal ajal, kui teise käega kaelasukkasid ja mütsi ja pealampi põrandale loopisin. "Mis seal sees on, mis seal sees on! Seal on mingi kõva asi! Vuaaaaaaa," oli kogu tähelepanu pruunjal pakil.<br /><br />Välja ronis kiri, päris käsitsi kirjutatud ja kortsunud riisipaberil, ning kaks sokolaadi, samamoodi paberisse keeratud. Lugesin need kaks lehekülge omanäolist kirja läbi ühe hingetõmbega, kui ma just hingamist päris ära ei unustanud.<br /><br />Jah, oligi seesama nimi, mida ma keskkoolist saati mäletan. Inimene, kellega me ei ole kunagi otseselt kokku puutunud rohkem, kui vanem ja noorem koolikaaslane mingitel aktustel luuletusi lugedes või mataolümpiaadil ülesandeid lahendades. Ja vanusevahet on meil ka omajagu.<br /><br />Ja ta kirjutas sellest, kuidas ta nüüd juba kolmas kord mu blogil silma peal hoiab. Kuidas ta otsustas endast hoopiski mitte-eestlaslikult teada anda. Sest, tõesti, elektrooniline kirjaga ei saa ju sokolaadi kaasa panna, eriti seda valget mustikatükkidega - on, jah, minu üleüldine lemmik =D.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R68f7to9YnI/AAAAAAAAAq4/fEpK2gKisFk/s1600-h/IMG_0511.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R68f7to9YnI/AAAAAAAAAq4/fEpK2gKisFk/s400/IMG_0511.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165382408341381746" /></a><br />Tummaks võtab. Heas mõttes. Aitäh, Kessu! Ja tegelikult aitäh rohkemgi, kui lihtsalt kirja ja sokolaadi eest, kuigi ka need on omaette võetuna väga, väga suure väärtusega. Praegusel hetkel läks see soe poolehoid oi-veel-kuidas asja ette - sa isegi ei kujuta ette =).<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8008843699948948067?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-21555166762364190392008-02-09T20:59:00.001+02:002008-02-10T18:04:05.314+02:00Äratuskella nõudlik pinin. Kell on 6.30.<br /><br />Tõusen voodis küünanukkidele ja teen kindlaks, et telefon on taaskord (ettenägelikult) käeulatusest välja jäetud. "Vaaaaaaaaaah... Muffi." Viskan end uuesti pikali: "Las ta laulab, küll ma mingil hetkel tõusen, natuke aega leiab vedelemiseks ikka."<br /><br />Aga äratuskella helin on, kuramus, nii närvesööv, et üle 10 sekundi ma üldjuhul vastu ei pea: tõusen voodist, vajutan ärataja kinni ja võtan kohe pooliku türoksiinitableti. Silmad on udu täis ja juuksed sassis. Panen äratuskella igaks juhuks 7.00 peale.<br /><br />Tagasi voodisse ma siiski ei lähe, sest kui jalad kord juba põrandale on tõstetud, ei ole uuel uinakul enam mõtet: magamajäämine võtaks liiga kaua aega, et sellest poolest tunnist armuajast kasu oleks. Peab tegutsema hakkama.<br /><br />Tõmban riided kibekähku selga, et mul ei oleks aega magamamineku suhtes ümber mõelda.<br /><br />Riideid, kusjuures, on omajagu. Jalga läheb kaks paari pükse (Marati liibukad, mida ma sooja pesuna kasutan, ja mingid tavalised linnapüksid) ja kaks paari sokke (Lorpeni matkasokid ja tihked villased), ülakehale kolm kihti pikki varrukaid: kehaligi hoidev Columbia fliis, puuvillane särk ja kõige peale kapuutsiga fliis.<br /><br />Avan arvutiekraanil EPL'i uudised, trip.ee, looduspilt.ee ning huvitavamad blogid. Kella 7 paiku, kui türoksiin toimida on jõudnud, toon ka hommikusöögi arvuti juurde: näksin oma keefiri-kamajahu segu ning mõned puuviljad samal ajal, kui end Eesti ja maailma uudistega kurssi viin.<br /><br />Helget iseolemist ei jätku kauaks: kell 7.15 panen Mäku klapi kinni, jätan kamataldriku kraanikaussi ("Tegeleb õhtul.") ning teen kiire hammastepesu. Kaks kaelasukka, mütsi ja pealambi sätin pähe juba siis, kui hambahari alles suus on - kuidagi peab need kohustuslikud kolm minutit ju täis venitama.<br /><br />Kontrollinud, et seljakotis on näomask, suusaprillid ja paksud labakud, võtan laoruumi seinalt signaalpüstoli (vahel ka püssi) ning vantsin allakorrusele. "Eeeeehhhh... jälle see kombinesoon. Ma ei viiiiiitsi seda igal hommikul selga ajada."<br /><br />Urri täis pilk peatub siiski ainult mõneks sekundiks, sest ma tean, et tegelikult on selles kombinesoonis ullult hea, lihtsalt selgaajamine on jube tüütus: särgid-püksid on iga jumala kord sassis ja trukke-krõpspaelu on ka liiga palju. Ja et olgu õues või -5 kraadi, mootorsaaniga mäkke sõites hakkaks mul igas teises riietuses niikuinii külm, eriti taguotsal.<br /><br />"Eeeeeeehhhhhh!"<br /><br />Pusin kombinesooni selga ja mammutsaapad kah. Aega võtab see tsirkus oma 3-4 minutit.<br /><br />Sellest hetkest, kui riided lõpuks selga on saanud, hakkab minu "tööaeg" jooksma. Vaatan korraks mobiiltelefoni ning jätan kellaaja meelde, et see õhtul märkmikusse kirjutada: tunnipõhise palgaga töötajana on meie kõigi enda asi arvet pidada, palju me töötame ja palju palka saada tahame.<br /><br />Astun õue ning vantsin rohelise Nissan Patroli juurde. Tõmban mootorisoojenduse juhtme maasturi ninast välja, panen auto käima ning jätan madalatel pööretel soojenema. Külma ilma puhul võtab ainuüksi auto käimasaamine 2-3 minutit, diisel tahab 3-4 korda eelsoojendamist.<br /><br />Kuni auto vaikselt uriseb, õngitsen maja välisseinalt pika vooliku ja ühendan selle kraaniga - et Bolterdalenis ei ole veevärki ega kanalisatsiooni, võtan igal hommikul mõned täis veevaadid kaasa ning toon õhtul tühjad tagasi.<br /><br />Et kraaniavause juures ripub üldjuhul 10 cm pikkune jääpurikas, olen teekannu juba eos trepimademele sättinud: keev vesi sulatab kraani kiiresti lahti. Tünnide täitmiseks kulub mõni minut.<br /><br />Pärast minu nädalatagust "seljaintsidenti" olen loobunud veetünnide pagasnikusse upitamisest ning sõidutan neid selle asemel salongis, kõrvalistme ees.<br /><br />10 kilomeetrit Longyearbyenist Bolterdaleni oru otsani kulub justkui poolunes: olen selle teega nii harjunud, et ei mõtle enam eriti juhtimisele, auto justkui liigub ise. Tee on sellel kellaajal veel lahti lükkamata, kui tormiilm traktoreid terve öö töötama pole sundinud (ka seda juhtub), ning helkurtokkide vahel paistavad ehk nelja-viie auto kummijäljed.<br /><br />Pargin auto Bolterdaleni teeotsa juures: siit alates sõidan mootorsaaniga. Kuigi tee on hea ilma puhul probleemideta läbitav, oleme kokku leppinud, et võtan mootorsaani olenemata lume- või tuuletingimustest: nii on alati kindel, et mootorsaan on laagris (kui kellegagi retkel midagi juhtuma peaks või mõni külaline kelgu või koera kaotaks) ja et mina igal juhul kohale saan.<br /><br />Upitan veevaadid autosalongist mootorsaani järelkelgule, kinnitan need köiega, tõmban kiivri pähe, suusaprillid silmadele - ning sealt ma juba sõidangi.<br /><br />Kella 8 paiku olen ma igatahes laagris. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gdo9YhI/AAAAAAAAAqI/avPkB9kVTyk/s1600-h/IMG_0457.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gdo9YhI/AAAAAAAAAqI/avPkB9kVTyk/s400/IMG_0457.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062635141292562" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gto9YjI/AAAAAAAAAqY/iNywQ6bXJzo/s1600-h/IMG_0459.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gto9YjI/AAAAAAAAAqY/iNywQ6bXJzo/s400/IMG_0459.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062639436259890" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gto9YiI/AAAAAAAAAqQ/v4jetav-TgM/s1600-h/IMG_0458.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639Gto9YiI/AAAAAAAAAqQ/v4jetav-TgM/s400/IMG_0458.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062639436259874" border="0" /></a><br />Koerad tervitavad mind huikleva ulgumisega ning Bruno, vana pensionär, nõuab võre tagant tähelepanu.<br /><br />"Oota nüüd, küll ma sinuga tegeleda jõuan. Tsau Jeppe! Noh, näita, kuidas su nina on?"<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639MNo9YmI/AAAAAAAAAqw/F2_Qz1I6FiQ/s1600-h/IMG_0456.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639MNo9YmI/AAAAAAAAAqw/F2_Qz1I6FiQ/s400/IMG_0456.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062733925540450" border="0" /></a><br />Läheb veel natuke aega, enne kui ma laagritoimetustega peale saan hakata, sest veevaadid tahavad järelkelgult tuppa vedamist ja riided vahetamist: koertega tegelemiseks on mul spets "laagririietus", mis ei kannata linna kaasavõtmist, kuna lõhnab päris korralikult koeratoidu järele =).<br /><br />Saadan kohe pärast riietevahetust Troelsile teeolude SMS-i ("Viimased 50 meetrit 40-sentimeetrised tuisuvaalud, mine ringiga."), millele ta üheksa paiku retkeliste lõpliku numbriga vastama peaks - siis tean, palju kelke ettevalmistamist tahab.<br /><br />Kõige esimene ülesanne on koertele hommikujook välja jagada: kausitäis kuivtoiduga leotatud vett. Et koerad elavad kahe-kolme kaupa aedikutes, mitte aga ketistatuna postide küljes, võtab 46 koera söötmine pea kolmveerand tundi, sest esiteks tuleb kausid toiduga täita (mitte kõik korraga, sest siis külmub see enne ära, kui jagamiseks läheb!), vastava arvu kaussidega aedikutesse marssida (tead küll: uks lahti, "Embla ära hüppa!", kausid lumele, "Neeeeei... Okei, go", uks kinni, järgmine aedik, uks lahti, "Spot, nei!" jne) ja siis pärast tühjad kausid uuesti kokku korjata.<br /><br />Järgmine ülesanne on kelgud ette valmistada. See tähendab, et vean need mööda territooriumi laiali vastavalt sellele, mitu kelku vaja läheb (ehk mitu turisti hommikuses rühmas on), panen kelgu- ja veoliini ankrud paika, kontrollin, et kõik köied-kinnitused terved on. Kui ilm on selge, rullin ka kelgukotid lahti, kui õues tuiskab, jätan selle hilisemaks: keegi ei taha ju lund täis tuisanud kotti istuda.<br /><br />Kõigi eelduste kohaselt on kell selleks ajaks 9 saanud. Haaran ämbri ja labida ning puhastan aedikud öösel tekkinud maamiinidest.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639G9o9YkI/AAAAAAAAAqg/jXEwMMeeQ-w/s1600-h/IMG_0461.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639G9o9YkI/AAAAAAAAAqg/jXEwMMeeQ-w/s400/IMG_0461.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062643731227202" border="0" /></a><br />Et koerte joostud kilomeetrite üle kergemalt arvet pidada, oleme nad jaganud 6 rakendikoosseisu, mis tähendab, et kui täna jooksid rakendid nr 2, 3, 4 ja 5, siis homme jooksevad nt 6, 1, 2 jne. Sellise süsteemi puhul on kindel, et ükski koer üleliia koormatud ei saa, asi liigub pidevalt ringiratast.<br /><br />Laotan nende koerte, kelle rakendid jooksma peavad, rakmed aedikuuste ette - siis on hea need kohe vajadusel kätte võtta. Rakmete ja kaelarihmade värvid on sobituma pandud: kõik koerad, kes kannavad sinist kaelarihma, kannavad ka siniseid rakmeid, need aga, kellel on punane kaelarihm, kannavad punaseid rakmeid. Jne.<br /><br />Panen neile koertele, kelle kohta tean, et nad ei ole "närijad", rakmed kohe selga. Näiteks paljuräägitud Spoti puhul oleks selline teguviis ÄÄÄRMISELT loll, sest umbes 30 sekundit pärast Spotile selja keeramist on rakmed... purud. Ja olukorras, kus on vaja väga paljusid koeri korraga jooksma panna, ei ole mul ka võimalust tema kõrval püsida ja keelamisega käitumist õpetada.<br /><br />Nii et oleme valinud lihtsama vastupanu tee: kes närib, sellele lähevad rakmed vahetult enne rakendisse viimist, kes aga ei näri, saab kohe selga. Närijaid ei ole, õnneks, palju.<br /><br />10.15 paiku ilmub ka Troelsi Defender parkimisplatsile ja sellest voolab välja täpselt nii suur arv turiste, nagu Troels mulle hommikuse SMSiga lubas. Ta teeb neile näidiskelgu juures 10-minutilise lühikursuse, mina aga hakkan rahulikult koeri rakendisse viima.<br /><br />Kui Troels ja külalised aedikute juurde jõuavad, on koerte huilgamine, kiljumine, röökimine ja muu kõrvulukustav häälitsemine juba täies hoos. Hea, et Treols külalistele kogu süsteemi juba varem lahti seletab, sest praegusel hetkel ei ole seletamisest enam mingit kasu, niikuinii poleks mitte kui midagi kuulda. Igasugused viiped ja näod toimivad hoopis paremini.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R63849o9YcI/AAAAAAAAApg/cabOKkF44mQ/s1600-h/IMG_0464.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R63849o9YcI/AAAAAAAAApg/cabOKkF44mQ/s400/IMG_0464.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062403213058498" border="0" /></a><br />Süsteem töötab muidu nii, et turistid sätivad end aedikute peaukse taha, mina aga lasen mõne koera aedikust sisekoridori "lendu" - umbes nii seda kirjeldada saabki, sest kiirus, millega koerad üle oma aedikuukse tuhisevad, on pöörane.<br /><br />Koer tuiskab peaukse juurde ootele, mina vantsin kaasa ning annan ta (rakmetest kõvasti kinni hoides) üle peaukse turistile sõnadega: "Rakend number 3, keskmine koer" või "Rakend number 1, esimene koer" või mis-iganes-rakendisse-ja-positsioonile mul seda koera vaja ongi.<br /><br />Niimoodi viivadki turistid kõik vajaminevad koerad rakenditesse ja minu ülesanne on nad lihtsalt õiges järjekorras aedikutest sisekoridori lasta: vaiksemad koerad enne, häälekamad pärast. (Kui teha seda vastupidi, on kisa lihtsalt üle mõistuse ning mõni köis kindlasti ära söödud.)<br /><br />Kui kõik koerad lõpuks õiges rakendis ja turistid, higimull otsa ees, kramplikult pidurikonksudel seisavad, hakkab pihta rakendite "väljalaskmine" ehk nende lahkumine laagriplatsilt.<br /><br />Iga rakend on kinnitatud kahe ankruga: üks juhtkoerte juures, et need edasi-tagasi siblida ei saaks, teine aga kelgu juures, et koerad kelku liikvele ei tõmbaks.<br /><br />Käin iga lahkuva rakendikoosseisu üle sellises järjekorras:<br />1) pilk inimesele kelgukotis ja jalustel: kas nad on valmis?<br />2) tõmban juhtkoerte ankru lumest lahti, veoliini küljest klõpsuga lahti ja lennutan suure kaarega eemale<br />3) juhtkoertest tagumiste koerteni köiekontroll: kas kõik kaelaköied on korras? Kas kõik tagaköied on korras? Kas kõik tundub korras olevat? (kui ei ole korras, tuleb kibekähku uus köis tuua)<br />4) pilk koerajuhile: "Seisad sa piduri peal? Väga hea."<br />5) üks jalg igaks juhuks turisti kõrval piduril, tõmban kelguankru lumest lahti ja surun kelgukotis istuja põlvede vahele<br />6) pilk koerajuhile: "Oled sa valmis?"<br />7) hüüe koertele: "Hep! Hep!"<br /><br />Ja läinud nad ongi. Saadan iga rakendi pilguga kuni hetkeni, kui nad lumevalli taha kaovad ja lähen siis järgmise koosseisu juurde.<br /><br />Umbes 5 minuti pärast on laagriplatsil vaikus. "Uuuuuuuuuhhh..... Finally," võtan oma fliiskindad käest ja lasen kehal natuke jahtuda.<br /><br />Rakendite lahkumine on alati üks suur möll ja kisa, kui mul ja Troelsil peab jaguma silmi nii turistidele (et nad endale kuidagi viga ei teeks, koeri valesse kohta ei viiks või valesid koeri valede koerte lähedale (loe: kaklusse) ei laseks), koertele (et keegi ei näriks köisi, veoliini, ei tõmbaks ennast kaelarihmast lahti või muud taolist) ja kelkudele (et kõik ankrud koerte vedamisele vastu peaks ja mõni kelk enneaegselt jooksu ei pistaks). No ühesõnaga liiga paljudele asjadele.<br /><br />Kui rakendid lõpuks laagriplatsilt kadunud on, on mul alati tunne, et päeva kõige keerulisem osa on seljataga: isegi, kui õhtul toimub teine retk, on koerad siis vaiksemad ja rahulikumad.<br /><br />Eriti mõnusana tundub saabuv vaikus siis, kui "väljalaskmine" raskelt on sujunud, nagu näiteks eile, kui mul oli tunne, et võtaks ühe turisti ja viskaks teist.<br /><br />See oli üks poolakate perekond - isa, ema ja kaks teismelist last - kes ei olnud üldse huvitatud mitte millegagi aitamisest: ei koerte rakendamisest, ei nende rakendisse viimisest, ei millestki... Mina ja Troels sebisime kõik need 7 + 6 + 4 koera rakendikoosseisudesse ja ähkisime-puhkisime ringi sebida. Nojah, see selleks.<br /><br />Neist neljast oli potentsiaalseid kelgujuhte vaid isa ja noormees (10-aastasel tütrel oli allamäge sõitmiseks liiga vähe jõudu/kehamassi ja ema oli kohe kindel mina-istun-kelgul tüüp), inglise keelt rääkis suheldaval tasemel aga ainult ema. Nii et kõik, mida me neile vähegi rääkisime, käis läbi ema tõlkimise.<br /><br />Kui kõik rakendid peale isa oma läinud olid (ta oli üksinda 4 koeraga), oleks ma vist võinud samahästi ka jätta hüüdmata: "Hold on and stand on the brake!" sest nii, kui ta lumevallile lähenema hakkas, lasi ta kelgust lahti ja... Jah.<br /><br />Seal ma olin, niigi juba ähh-puhh-higimull, ja vaatasin, kuidas kelgujuhita rakend lumevalli taha kadus. "Noooooooooo kurat ma ütlen!" pistsin ma läbi paksu lume ülesmäge jooksu. "Ma ju ei toonud täna mootorsaani! Kuuuuuuuuuuuuuuu-raaaaaaaaaaaaaat!"<br /><br />"Troels! Troels!!! TROELS!!!" karjusin ma kõrge hange otsast Troelsile, kes 200-300 meetri kaugusel seisis ja viimast kelku ootas, ning vehkisin kätega juhita rakendi suunas. "The sled! Take the sled! TROELS, THE SLED!!!"<br /><br />Troels nägi juhita kelku alles siis, kui see tema taga seisva rakendi tagant nähtavale ilmus, ja möödasõidule läks. Edasi käis kõik jube ruttu: Troels, seistes oma 7-koeralise rakendi piduritel, haaras möödasõitva rakendi külje pealt ankru, viskas selle lumme ja karjus mulle, kui ma niigi juba, hing paelaga kaelas, läbi hangede lähemale sumpasin: "Come! Fast! FAST!"<br /><br />"Kerge öelda, äh-äh-äh-äh, kui ma juba niigi, äh-äh-äh-äh, sellest koertega siiberdamisest, äh-äh-äh-äh, väsinud olen, äh-äh-äh-äh..."<br /><br />No umbes niimoodi see käis. Kõik lõppes küll õnnelikult - mina sain kelgule enne, kui see liikvele minna jõudis ja poolakas jõudis ka lõpuks kohale - aga kui ma iga viimse kui riidehilbuni higisena tagasi laagrisse jõudsin, oli mul küll tunne, et nüüd ma istun 20 minutiks tee ja küpsiste juurde ja "töökellalt" end maha ei võta. "Ma olen selle pausi ära teeninud."<br /><br />Seni, kuni kelgud retkel on - lühikese sõidu puhul poolteist tundi ja liustikukoopa puhul ca 5 tundi - ajan mina laagris omi asju: kühveldan lund, lõikan koerte küüsi või käppade vahelt karvasid, parandan katkiseid rakmeid, söön lõunat. Ühesõnaga mis iganes parasjagu tegemist vajab.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639HNo9YlI/AAAAAAAAAqo/PDcqMQHAufI/s1600-h/IMG_0462.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R639HNo9YlI/AAAAAAAAAqo/PDcqMQHAufI/s400/IMG_0462.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062648026194514" border="0" /></a><br />Kui rahvas retkelt tagasi jõuab, on kaks varianti:<br /><br />1) kui õhtul tuleb veel üks retk, söödan koertel vahepealse 2 tunni jooksul kõhud täis ja võin pärast õhtuse retke "väljalaskmist" koju minna,<br />2) kui hilisemat retke ei tule, söödan kutsudel kõhud täis ja lähen koju.<br /><br />Olenevalt päevast jõuan tagasi kusagil 15 ja 19 vahel. Vot. Ja ongi kogu moos.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385do9YdI/AAAAAAAAApo/Q-1aD04EnmU/s1600-h/IMG_0467.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385do9YdI/AAAAAAAAApo/Q-1aD04EnmU/s400/IMG_0467.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062411802993106" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385do9YeI/AAAAAAAAApw/s0SNfjb8f_o/s1600-h/IMG_0473.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385do9YeI/AAAAAAAAApw/s0SNfjb8f_o/s400/IMG_0473.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062411802993122" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385to9YfI/AAAAAAAAAp4/U8sZS5RlDaI/s1600-h/IMG_0474.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385to9YfI/AAAAAAAAAp4/U8sZS5RlDaI/s400/IMG_0474.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062416097960434" border="0" /></a><br />Jah, okei, selles mõttes ei ole kogu moos, et see "võin" koju minna tähendab tegelikult, et ma sätin kõik, mis vaja, järgmiseks päevaks valmis (kerin veoliinid kelkudele, kinnitan rakmed tuult peljates köiega, panen söögi üleöö soojas ruumis hauduma ja liha sulama), kuid üldjoontes on see ikkagi päeva lõpp.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385to9YgI/AAAAAAAAAqA/aLgwhUkT3ow/s1600-h/IMG_0496.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6385to9YgI/AAAAAAAAAqA/aLgwhUkT3ow/s400/IMG_0496.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5165062416097960450" border="0" /></a><br />Ja kuna ma hetkel olen seda blogipostitust 2,5 tundi kirjutanud, siis "jutt koertest ja rakendisportlastele" tuleb kunagi hiljem =P<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2155516676236419039?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-82290555536370154122008-02-08T21:31:00.000+02:002008-02-08T21:41:08.392+02:00Ma arvasin, et ma kirjutan täna pikemalt, aga ma lihtsalt ei jaksa: järjekordne pikk päev oli läbi saanud ja mu keha on tervendavate unetundide ootel. <br /><br />Kuigi jõudsin koju juba 18.15 ja praegu on 20.30, olen ma pikutanud Catharine Hartley "To the poles (without a beard)" raamatu kohal, muginud salati/maisi/juustu wrappe ja olnud täiesti võimetu midagi looma. Ma võib-olla isegi suudaks, kui ma tahaks, aga praegu ma kohe kindlasti ei taha - kirjutamine oleks endast andmine, väsinuna tahan ma aga ainult võtta. Lamada, lugeda ja ajusid MITTE pingutada.<br /><br />Kuigi tahtsin juba eile õhtul Eesti rakendisportlastele kelkudest ja koertest ja kuutidest ja söögist kirjutada (tegin isegi hunniku fotosid), läksin õhtutunnid hoopis pitsa-koosolekule Kroa pubis ja... noh, sinna ta jäigi. Täna ei kirjuta juba eelnimetatud põhjusel.<br /><br />Täna oli ka ilgelt varajane äratus: väga suur grupp läks väga vara pikale liustikuretkele, nii et mul oli hommikul tükk tegu kelkude, köite, rakmete ja koertega, seda kõike tagant kiirustava aja sunnil. Pärast rahva lahkumist laagriplatsilt keerasin end magama otse Bolterdalenis, händleri toas. Magasin 4 tundi jutti.<br /><br />Nüüd jään kohe varsti uuesti magama, äratus on 6.30. Teisipäeval lubab tulla vaba päev ja varsti peaksime lõpuks ometi suutma settida normaalsesse töö/vaba aeg graafikusse. Siiani olen ma 21 siinoldud päeva jooksul 3 päeva puhanud - ei ole ka ime, et ma läbi olen. <br /><br /><span style="font-style:italic;">(Mitte et ma oleks suuteline neid päevase arvusid ilma kalendri abita ütlema ;) (kiikasin just oma märkmikusse, et teada saada), nagu ma ei tea ilma kalendri abita ka seda, mis nädalapäev on või mis kuupäev. Vaadates MSNis nimede vähesust on vist reede õhtu.)</span><br /><br />Samal ajal on see füüsiline koormus ka millekski hea: hoiab mõtted puhtad ja sunnib õhtul enne magama jääma, kui ma väga nutuseks jõuan muutuda =).<br /><br />Ja veel: Erik, Klairi, ma nägin teie mõlema kirju ja ma vastan neile. Arvatavasti homme.<br /><br />PS. siin on praegu ideaalne jõuluilm: -2 ja suurehelbeline aeglane lumi. Muah!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8229055553637015412?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-84393526619995764002008-02-06T21:05:00.000+02:002008-02-06T21:11:48.695+02:00Meil tuli täna omanik Jensiga jutuks, et huvitav, kes siia kelgukoertega tegelema tuleb, kui mina 20. märtsi paiku tagasi Eestisse (bakatöösid kirjutama) sõidan ning Jens vastas, et tal ei ole veel kedagi valmis vaadatud. "Kas sa tead kedagi, kes tahaks?" küsis ta minu käest.<br /><br />Nii et võtke seda kuulutusetulbana =). Kui on huvi, vaadake <a href="http://www.arctic-adventures.no/">www.arctic-adventures.no</a> ja saatke Jensile kiri. Kontaktandmed on kõik kodukal olemas.<br /><br />Ja kuna Troels sõidab ka märtsi lõpus tagasi Taanisse ning giidiks tuleb keegi uus taanlane, siis ei pea händler end ka mingite "vanakeste" sekka sobitama, vaid saab koos nö uue meeskonnaga alustada.<br /><br />(Töö on 99% väljas, riided-saapad saab kohapealt, väljaõppe ka, omanik on otsatult tore ning töö füüsiline. Nii et kui keegi on veel peast külm, siis andke tuld =P.)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8439352661999576400?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-12954077623248822182008-02-06T20:55:00.001+02:002008-02-06T20:55:57.139+02:00Huvitav on jälgida, kuidas keha ja vaim keskkonnaga harjuvad.<br /><br />Kui me päris alguses tulime, tundus -15 selline parajalt krõbe ilm. Mitte päris näpistav, aga siiski krõbe. Märgatav. Mõni päev tagasi registreerisin aga kraadiklaasil -23 ilma, et ma isegi erilist vahet tundnud oleksin: "Ah et nii palju või?"<br /><br />Töötan -10 juures ilma jopeta, kolme riidekihi all (fliis, puuvillane särk ja järgmine fliis), kuigi alguses tundus see jopeta olemine lihtsalt rumal. Põhiline soojapanustamine käibki enam mitte jope, vaid jalgade ja pea kaudu: kui on külm, tuleb nägu kinni katta, mitte aga jopet selga toppida.<br /><br />Mingil põhjusel käest võetud ja kangeks külmunud fliiskindad tõmban ilma pikema jututa kätte ja mudin painduvaks: "Küll soojus järele jõuab." Kui nad mul otse käes külmuvad (näiteks siis, kui ma neile kogemata vett peale valan), ei ole ka hullu: "Küll sulavad ja kuivavad." Tabasin end täna mõttelt, et kaks nädalat tagasi tundus selline asi jakk-jakk-ving-ving, praegu aga ei pööra enam tähelepanu, tavaline värk.<br /><br />Ootan huviga, kas ilmaennustus (Longyearbyeni rahvas peab millegipärast kõige adekvaatsemaks just taanlaste prognoose - ja ärge isegi küsige, miks, beats me) paika peab: nädala aja pärast peaks tulema -24 ja kohe seejärel, järgmisel päeval -30. Huvitav, kuidas tunduma hakkab?<br /><br />See, et ma juba mitmes päev autoga tee KÕRVALT sõidan (tee peal on liiga kõrged lumevaalud ja autoga läbi ei saa, Jens õpetas maasturiga otse tundras teed leidma), ei pane ka enam imestama. Annan maasturile rahuliku südamega allamäel 30 km/h sisse ja silm ka ei pilgu, kuigi alguses pelgasin. Kui rool jää või hange sees "vibama" hakkab, ei tõmba enam jalgu pedaalilt maha, vaid tegutsen rahulikult edasi. Kui auto hange kinni jääb, panen julmas rahus neljarattaveo sisse ja traageldan end hangest välja. "No worries, mate," on, tundub, meie enimkasutatav lause.<br /><br />See, et kõik põlved ja sääred (ja tänasest ka sääremari, kuhu ma tagumise kelguga põntsu sain) sinikaid täis on, ei ole ka enam number. Nagu ka see mitte, et nina otsas pidevalt tilk on - kõigil on ju :).<br /><br />Kõik muutub päev-päevalt lihtsamaks. Ja pärast selliseid ilmasid nagu täna - natuke alla nulli ja võis kutsudel paljakäsi küüsi lõigata - on keha kuidagi eriti mõnus, sest tööpäev tundus nagu puhkepäev.<br /><br />Läheb aina lihtsamaks.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1295407762324882218?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-10045120237430388282008-02-05T23:41:00.000+02:002008-02-05T23:58:01.668+02:00Saatsin selle kirja tund-kaks tagasi Andrele, aga nüüd, enne magamajäämist, mõtlen, et miks mitte avatult kirjutada. Täies mahus. Sest mida mul tegelikult häbeneda on. Juhtub. Jah, ma ei taha sellest eriti rääkida, aga... no las ta olla. Elu läheb edasi.<br /><br />***<br /><br /><span style="font-style: italic;">"Täna oli päris huvitav päev. Selline... rewarding, jään eestikeelse sõna leidmisel hätta.<br /><br />Linn on kahenädalasel puhkusel ja mina ning Troels oleme sisuliselt kahekesi. Kuigi me töötame hästi tihedalt koos, ei ole me temaga päris ühel lainel. Meile mõlemale meeldib teise seltskond, aga kumbki meist ei ole teisest sisse võetud, just isiksuse mõttes: me ei haara üksteise mõtteid poolelt sõnalt ja ei mõista alati, miks kumbki meist just niimoodi asju teeb, mitte teisiti. Me oleme päris palju rääkinud (sõidame tihti samas autos), ka isiklikust elust pajatanud, maailma asjade üle arutanud, aga kumbki meist ei kasuta teist usaldusisikuna. Treols on naljahammas ja mina olen... Mann. Ja mõlemad äsja kaheksläinud suhtest tulnuna oleme me täpselt vastaspoolustel: mina olen iga asja suhtes tundlik ja tema lõõbib kõige kallal.<br /><br />Täna oli üks huvitav hetk, kui mulle tundus, et me saime lõpuks mingi kooriku murtud.<br /><br />Mina kühveldasin parajasti Froya kuudist lund välja (pärast selgus, et sel polnud põhja =D), Troels aga asjatas söögikausside kohal. Rääkisime ma-enam-ei-mäletagi-millest, kuidagi oli seotud minu ja tema isikuomadustega, ellusuhtumisega, kui ma ütlesin Troelsile, et mulle tundub, et ta kardab inimesi.<br /><br />"Mis mõttes?"<br />"Sa ei võta kedagi tõsiselt."<br /><br />Arutasime siis natuke aega, seletasime üksteisele lahti, mida keegi millegi all silmas pidas, ja samal ajal jätkasime muude asjatoimetustega. Ja mingil hetkel läks Troels justkui "lahti". Ütles paar asja justkui muuseas, möödaminnes, aga tegelikult oli tunda, et ta ei räägi neist asjust eriti tihti ja eriti paljudele. Et talle läheb see, mida ta ütles, korda. Ja siis tuli veel mingi jupp. Ja veel. Ta pani neid elukillukesi muu jutu sisse, naljaga pooleks - ja samal ajal oli tunda, et tegelikult ta räägib millestki, mis on talle tähtis.<br /><br />Nende kümmekonna minuti jooksul sain ma temast päris palju teada, mida ta teinud on, kust tuleb, miks millessegi kuidagimoodi suhtub. Ja millegipärast andsid just need kümmekond minutit tänasele päevale mõtte. Et aeg ei olnud raisatud.<br /><br />Mulle meeldib, kui erinevate elulugudega ma kodust eemal kokku puutun. Ja kui palju lugusid ma kuulen. Ja kui teistmoodi need on.<br /><br />Ja veel meeldib mulle see, kui ma saan oma pead vasakule pöörata, sest hetkel ma seda ilmselgelt ei saa =P, mingi närv on paigast."</span><br /><br />***<br /><br />Ma mõtlen neil aegadel, kui paljud asjad on segased, neile säravatele, keda ma kaks suve tagasi tundma õppisin: Bill, Chad, Tammy, Tom, Karen, Liz. Ka nendega läks aega, et üksteist tundma õppida, ja neljast Alaskal veedetud kuust jäi vaat et napilt väheks, et üksteist leida. Ja ometi me klappisime, hästi erinevate lugude ja taustadega võõrad.<br /><br />Ja ma mõtlen sellele, kui palju mulle läheb korda see, mida ma neilt õppisin. Kuidas ma siiamaani iga päev seedin mingit killukest, mida ma sealt kaasa sain, mida nad mulle usaldasid või õpetasid.<br /><br />Mulle tundub, et Troelsi ja Jensi seedin ma samamoodi veel kaua-kaua pärast seda, kui ma Teravmägedelt lahkun. Ainult et erinevalt Alaska säravatest on need kaks viimse kui sabajupini elurõõmsad inimesed, vähemalt pealispinnal. Ja nad võtavad elu hoopis vähema traagikaga, kui USA omad. Ja mul on sellest ka õppida.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1004512023743038828?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-83661476698303800362008-02-04T13:25:00.001+02:002008-02-04T13:27:43.074+02:00Muideks: kui keegi tahab teada, kuidas oma näonahka võimalikult kiiresti tuksi keerata, siis sõitke kuhugi põhjamaadesse, soovitatavalt välitöödele, kus te kogu aeg ninaotsani sissekeeratuna ringi käite. Geniaalselt lollikindel tulemus. Ja kiire. =)<br /><br />Printsess niigi probleemse näonahaga,<br />Mann<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-8366147669830380036?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-56505060274784812002008-02-04T12:55:00.001+02:002008-02-04T12:56:02.615+02:00Kui ma täna hommikul lõpuks üles tõusin, kell oli kümne kandis, tõmbasin ma esimese asjana ribikardinad üles. Valgust on iga päevaga aina rohkem ja rohkem ja rohkem, praegu punavad teisel pool lahte seisvad mäed hõrgus hommikuvalguses.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6bvKH3by4I/AAAAAAAAApY/iTNWSZnMDW0/s1600-h/aknavaade.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6bvKH3by4I/AAAAAAAAApY/iTNWSZnMDW0/s400/aknavaade.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5163076980016139138" /></a><br />Et ilm on viimasel paaril päeval ootamatult rahulik olnud - eile näiteks seisis Bolterdaleni tuulegeneraator TÄIESTI paigal, orus ei liikunud tuuleõhk ka mitte ja külmakraade oli 20 ringis - siis tundub, et meri on tasapisi jäätuma hakanud. Mitte küll tõsiselt, aga selline kerge koorik on küll.<br /><br />Kui ma vaatan aknast seda suurt laeva, mis praegu fjordist välja sõidab, tuleb mulle meelde õhtu, kui me Kroa pubis jääkarudest rääkisime. <br /><br />Uurisin Jensilt, kuidas siin nende jääkarudega lõpuks ikkagi on, tihti nad linna satuvad ja kui tõsiselt seda ohtu võtma peaks. Jens jutustas, et pimedal ajal ei ole kellelgi õigupoolest erilist ülevaadet, palju neid linna lähedal hulgub, sest... pime on, noh =P. Ja et kui keegi jääkaru ometi märkab, sõidab sysselmanni snowcat (ma taaskord ei tea, kuidas seda asjandust eesti keeles nimetatakse, roomuksõiduk või mis ta nüüd oligi) kohale, et asja uurida ja loom vajadusel linnast välja ajada. Tihti seda igatahes ei juhtu, kord-kaks aastas. Kui sedagi.<br /><br />Igatahes paaril-kolmel viimasel aastal ei ole jääkarud probleemiks olnud, sest jääkoorikul hülgeid jahtiva loomana ei ole neil siiakanti lihtsalt asja olnud - fjord on aastaläbi jäävaba olnud.<br /><br />Küll aga oli nad tõsiseks probleemiks neli aastat tagasi, kui külm ilm fjordi tugeva jääga kaanetas. Pärast seda, kui jäälõhkuja sadamani ulatuva kanali raius, olevat Longyearbyen olnud nagu "polar bear express", sest mööda lahtist vett liikudes ujusid jääkarud otse sadamasse =).<br /><br />Nii et ma vaatangi aknast sadama suunas ja püüan ette kujutada, kuidas see tookord tunduda võis. Minu pisike pööningutuba on ju kaldaäärest ehk sajakonna meetri kaugusel.<br /><br />Mis tuletab mulle meelde järgmist seika: et miks ma üldse esmaspäeva hommikul kell 11 kodus olen, kui Bolterdalenis samal ajal turistid on. Eriti veel nüüd, kus Linn on kahenädalasel puhkusel ja mina ning Troels sisuliselt kahekesi asja veame.<br /><br />Kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis... Nojah. Mul tegelt oleks pidanud olema tööpäev. Ja eile ka. Aga ma ei ole, kuidas seda nüüd öeldagi, töövõimeline =P.<br /><br />Lühidalt öeldes tõmbasin ma oma selja paigast ära. Või vähemalt ma arvan nii. <br /><br />Sekeldasin kaks päeva tagasi Bolterdalenis ringi, aitasin Linnil turistidega välja saada, õpetasin norrakas Narvele põhilisi laagritoimetusi. Tema raius lihakäntsaka küljest snäkke, mina vist raputasin Embla kuudist lund välja. Mingil hetkel viskasin Narve juures lume peale pikali ja ajasin mõni minut juttu. Niisama, "tšitt-tšätt".<br /><br />Kui ma end uuesti püsti hakkasin ajama, lõi mul silmest tuld välja. Varisesin sealsamas tagasi lume peale ja vandusin. Kusagil nimmepiirkonnas tulistas sellist särtsu, et ohohoo! Esimesel paaril minutil ei saanud ma parema jala peale üldse toetuda, silme eest võttis mustaks.<br /><br />Ega ma täpselt ei tea, mis mul seljaga on, aga eks ta liiga on saanud. Lume kühveldamise, koertega sekeldamise, veevaatide vedamisega. Praegu olen igatahes taim-audil.<br /><br />Troels ütles mulle eile, et Mann, ole inimene, ära mängi kangelast. Et kui on jama, siis ütlegi Jensile nii. Et sul ei ole teist selga, sa pead selle ühega kuni elu lõpuni hakkama saama. (Kuigi ta tunnistas, et kui tal endal sama probleem oleks, siis püüaks ta arvatavasti samamoodi kangelane olla. Et keegi ei taha ju siin, Teravmägedel, nõrgana paista. Sest nõrkadel ei tundu siin kohta olevat.)<br /><br />Ja eks tal oli õigus.<br /><br />Rääkisingi siis Jensile, et pikema perspektiivi huvides oleks hea mulle praegu vaba päev anda. Isegi mitu. Ja et olgugi, et ma ei taha näida selle paiga jaoks liiga nõrgana, kehvakesena, tulevad mul iseenda piirid ette.<br /><br />Jens mõistis ilma igasuguste "aga"-deta. "I think you're very tough," ütles ta.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5650506027478481200?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-45483492710764648342008-02-04T11:40:00.000+02:002008-02-04T11:42:52.733+02:00Panin eile need videojupid, mis ma tookord <a href="http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/2008/02/lubatud-postitus-kige-vingem-tpev.html">liustikukoopas</a> tegin, ühtseks failiks. Kolin selle video muidu täies mahus selle <a href="http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/2008/02/lubatud-postitus-kige-vingem-tpev.html">vinge tööpäeva postutuse</a> sisse, aga hetkel panen ka siia ettepoole, et märkamata ei jääks.<br /><embed src="http://www.youtube.com/v/dMNrLaWrVQc" type="application/x-shockwave-flash" width="400" height="330"> </embed><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4548349271076464834?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-32133681667551846582008-02-03T21:29:00.000+02:002008-02-03T21:30:15.642+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YWQH3by3I/AAAAAAAAApQ/EfX4cdy86no/s1600-h/paevavalgus.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YWQH3by3I/AAAAAAAAApQ/EfX4cdy86no/s400/paevavalgus.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162838489072126834" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3213368166755184658?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-41199920554883522862008-02-03T21:18:00.000+02:002008-02-03T21:19:33.413+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTlH3by0I/AAAAAAAAAo4/G6EOJD93lJU/s1600-h/virmalised_norras.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTlH3by0I/AAAAAAAAAo4/G6EOJD93lJU/s400/virmalised_norras.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162835551314496322" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTl33by1I/AAAAAAAAApA/oGAwgIL47KQ/s1600-h/virmalised_norras2.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTl33by1I/AAAAAAAAApA/oGAwgIL47KQ/s400/virmalised_norras2.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162835564199398226" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTmH3by2I/AAAAAAAAApI/5xOSWNl45hs/s1600-h/virmalised_norras3.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6YTmH3by2I/AAAAAAAAApI/5xOSWNl45hs/s400/virmalised_norras3.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162835568494365538" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4119992055488352286?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-23894296390584961322008-02-02T20:36:00.000+02:002008-02-02T21:03:28.486+02:00Ma oleks võinud sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga ma ei teinud fotosid ja kuna Troels unustas enda omi mulle saata ja ilma fotodeta ei oleks sellel postitusel väga mõtet olnud, siis... kirjutan nüüd. Nädal aega hiljem.<br /><br />Millest ma siis kirjutan? Sellest, et koerad on koerad ja lähevad vahel kaklema.<br /><br />Kuigi Jensi selge poliitika on see, et kaklemisi tuleb võimalikult palju ennetada karmi sõna ja kontrolliga, et koerad teaks, et kaklema minnes järgneb vastu maad surumine ja nö "allutamine", juhtub kaklusi ometigi. No nii paar-kolm kuus - mis ei ole 46 koera puhul iseenesest sugugi palju.<br /><br />Gröönimaa koertel (keda on kennelis kümmekond) on teistest suurem komme hambaid sisse lüüa, ajalooline aretustöö on kõva olnud :P. Nii on agressiivsusele kalduv ka laiaõlgne Spot, gröönimaa koer, kes on üks kenneli tugevamaid töörügajaid.<br /><br />Tema viimane kähmlus Jeppega kujunes õige nutuseks. Jeppe ühel, Spot teisel pool võrkaeda, õnnestus neil kuidagi niimoodi kaklema minna, et Jeppe ninaots oli võrkaia august läbi ja Spot teisel pool siis hoidis ja sikutas. Või lõi ta hambad siis sisse, kui Jeppe lihtsalt nuuskis?<br /><br />Noo nii või teisiti oli tulemus see, et Jeppel oli nina lõhki. Suhteliselt pooleks, sõna otseses mõttes.<br /><br />Viisime ta siis reedel veterinaari juurde, kes oli jälle üle tüki aja Tromsost kohale tulnud.<br /><br />Veterinaar pani Jeppe narkoosi alla, puhastas haava ja õmbles nina uuesti kokku. Aega kulus selleks kusagil tunni ringis, pisteid... no ma ei tea, 20 ringis?<br /><br />Olime Troelsiga kogu selle aja kõrval ja kuigi ma üldiselt ei ole väga verekartlik inimene, omad haavad uurin alati huviga läbi, pani veterinaari sekeldamine mu ometigi nii tundma, et vabandage, aga ma nüüd istuks. Igaks juhuks. Sest see nina küljest vanunud nahatükkide mahalõikumine ja seestpoolt suure tampooniga puhastamine ja kogu see kokkutraageldamine... Jakk.<br /><br />Aga huvitav oli ometigi.<br /><br />Et kellelegi liiga mitte teha, siis panen fotod seekord linkidena, aga hoiatan siis juba ette, et kes päris võigast vaatepilti näha ei taha, ärgu avagu =)<br /><br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6S7o33byxI/AAAAAAAAAog/JkTI57hCD9A/s1600-h/001.jpg">Esimene foto, millel on Jeppe nina enne operatsiooni. Sissevaade ;)</a><br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6S7pH3byyI/AAAAAAAAAoo/aOAO3C1gZnc/s1600-h/002.jpg">Teine foto, kus Jeppel turritab suur verine tampoon ninast välja.</a><br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6S7pn3byzI/AAAAAAAAAow/1GbVuuyplCg/s1600-h/003.jpg">Kolmas foto Jeppe ninast pärast kokkutraageldamist.</a><br /><br />Ahjaa: Troels pildistas.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2389429639058496132?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-47089325473416258262008-02-01T22:10:00.000+02:002008-02-04T11:43:27.264+02:00Olles juba natukene tuttav kohalike norrakate eripäradega mõtlesin ma juba hommikul, kas mul ikka maksab kell 9 majast välja tulla, sest "mõnus elurütm" tähendab Teravmägedel ka seda, et kui nad lubavad tulla kell 8.00, tulevad nad kell 8.15; kui nad lubavad välja sõita kell 9.30, teevad nad seda arvatavasti kell 9.50; kui koosolek peab algama kell 20.00, algab ta arvatavasti 20.15.<br /><br />Ma ei pidanud pettuma: Linn ja Hans ilmusid minu ukse taha ei varem ega hiljem kui 9.13. "Ma ei leidnud oma koduvõtmeid üles ja siis üks sõber helistas - no ei saa ju toru mitte võtta, eksju - nii et siin me oleme, oled valmis?"<br /><br />Jah, olin küll valmis. Olin juba kella üheksast saati olnud =).<br /><br />Kuna veevaadid tahtsid autosse tõstmist ja mingid köied-värgid ülevaatamist, siis Bolterdalenisse ei jõudnud me enne, kui napilt enne kümmet. Õnneks ei olnud sellest hullu midagi, sest turiste meil selleks päevaks niikuinii ei olnud. Plaan oli hoopis liustikukoopasse minna, et see turismiretkedeks ette valmistada: kaevata lumme koeri hoidvat ketid, märgistada sissepääs, võtta kitsamates kohtades jääpurikad eest, koobas üleüldiselt üle vaadata. Jens lubas kella 11-ks (blink-blink) mootorsaaniga kohale tulla ja palus meil koerad selleks ajaks ära talitada, minekuks valmis olla.<br /><br />Kell oli 11, koerad olid talitatud. "No meil läheb veel natuke aega, jooge teed või midagi," helistas Jens 11.10 paiku. No jõime teed. Sõime küpsist. Jõime veel teed. "Kuulge ma ei saa nii. Kui nad jõuavad 5 minuti pärast, siis mul nagu ei ole eriti mõtet välja minna ja midagi tegema hakata, aga kui nad jõuavad tunni aja pärast, siis... ma tunneks end lihtsalt ludrina kogu see aeg siin istudes ja teed juues," naersin ma kusagil 11.30 paiku. Kui Troels kella 11.50 paiku teatas, et talle aitab, ta ei jaksa enam teed juua, ta läheb nüüd kuutidest jääd välja lõhkuma, tulgu mehed, millal tulevad, oli Jensi mootorsaan loomulikult õue peal.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqH3byuI/AAAAAAAAAoI/w6Jp9zaTJ9M/s1600-h/IMG_0359.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqH3byuI/AAAAAAAAAoI/w6Jp9zaTJ9M/s400/IMG_0359.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162113258074393314" border="0" /></a><br />Tööriistade pealelaadimine, köite ja kettide sorteerimine, kogu krempli järelkelgule sidumine võttis ka veel omajagu aega, kuid lõpuks olime me teel: 5 inimest 4 mootorsaaniga keset päevavalguses sinavat Bolterdaleni orgu.<br /><br />Kuigi tuul oli vaibunud, kipitas külm mootorsaanide kiiruse tõttu igal vähegi katmata nahapinnal, isegi, kui selleks oli mõnemillimeetrine pilu prillide ja näomaski vahel. Suskasin oma kolm nägu katvat kihti (peen kaelasukk, paks kaelasukk ja poolik näomask) hoolikalt prillide alla ning lootsin, et ninaaugust tõusev aur kohe prillidel ei jäätu. Noh, jah... eks ta ikka jäätus ka natuke, aga õnneks mitte eriti hullult.<br /><br />Sõit ei kestnud kaua - ehk umbes pool tundi, kui sedagi - ning olime jõudnud oru lõppu, kõrgele künkale. Ühtlane lumekiht, mis oli orukülgedelt alla kaardus ja millest ei turritanud välja ükski kivi ega rohututt, andis mõista, et seisime liustikul.<br /><br />Jens on mulle rääkinud, et Teravmägede ja Alaska liustikud on hästi erinevad. Alaska omad on aktiivsed ja lõhesid täis, sest igasuvine sulamisprotsess paneb need kiiresti liikuma. Teravmägede omad, seevastu, on rahulikud ja liiguvad vähe, seetõttu püsivad ka lõhed aastalt-aastasse enam-vähem samal kujul samas paigas. See ongi põhjus, miks Jens saab nüüd juba ma-ei-tea-mitmendat aastat turiste ühte ja samasse liustikukoopasse retkele viia.<br /><br />Kaugelt vaadates ei paista retke sishtkoht muudmoodi, kui meetrikõrguse lumekuhilana, mille kõrval on lumme torgatud paar-kolm helkurtokki. Tegelikult on see lumeplokkidest ehitatud "trepikoda" või katusealune, kellele kuidas, mille all on järsk, redelitega varustatud sissepääs liustikulõhesse.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqX3byvI/AAAAAAAAAoQ/DCrrRE078Fs/s1600-h/IMG_0361.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqX3byvI/AAAAAAAAAoQ/DCrrRE078Fs/s400/IMG_0361.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162113262369360626" border="0" /></a><br />Mootorsaanid pargitud, oli tööjaotus lihtne: Hans ja Jens kaovad kirkade ja kirvestega lõhesse, meie aga (mina, Linn ja Troels) kaevame koerte ketiankrud lume sisse.<br /><br />Iseenesest oli asi lihtne: tuli kaevata umbes meetrisügavune auk, kuhu läks nööriga varustatud puuplaat, ning auk jälle lumega täita, nööriots väljas. Seejärel tuli kaevata umbes 15 meetri kaugusele samasugune auk samasuguse plaadiga, ning nende kahe nöörijupi vahele koerte kett pingule tõmmata.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqn3bywI/AAAAAAAAAoY/JMe1hSDyFC4/s1600-h/IMG_0372.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6OCqn3bywI/AAAAAAAAAoY/JMe1hSDyFC4/s400/IMG_0372.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162113266664327938" border="0" /></a><br />(Ketti on muidu vaja selleks, et saaks koerad koopas olemise ajaks veoköielt maha võtta, sest lumme ankurdatud keti tõmbavad nad ikka oluliselt väiksema tõenäosusega välja, kui kelguankru, mis on lihtsalt 20-sentimeetrine lumme surutud metallkonks.)<br /><br />Selleks ajaks, kui me valmis saime, oli taevas juba päris-päris tumedaks läinud. Võisime labidad rahulolevalt lumme torgata ja meestele koopasse järele minna.<br /><br />Koopasuust tõusev aur lõi mind (ja mu kaamera) esimesel silmapilgul pahviks ja uduseks. "Palju seal kraade on?" küsisin ma üllatunult. Linn ebales: "Ma ei tea... Null?" Eks ta kusagil sealkandis oligi, aga -15 kraadisest külmas tulles tundus 0 (või ehk paar-kolm alla selle) tõelise saunaleitsakuna.<br /><br />Turnisin Troelsi järel redelitest alla ja kui ma oma pealambi kindlale maale (=jääle) jõudes lae poole pöörasin, pidin ma tahes-tahtmata kõva häälega ahhetama: see paik on NIIIIIIIIIII uskumatult sädelev!<br /><br />Ma ei ole küll kunagi kalliskividega ehitud koridoris olnud, aga ma kujutan ette, et vaatepilt ei saa eriti palju võimsam olla.<br /><br />See lõhe on sisuliselt üks väänlev koridor, mööda mida sulavesi kevadeti-suviti liustikust välja jookseb. Põrand on kohati klaassile (nagu ämbrisse tekkinud kaanejää), kohati aga lainjalt krobeline, kui vesi enne välja jooksmist külmuma on pidanud.<br /><br />Lagi on suurema osa ajast 5-6 meetri kõrgusel pea kohal, vahel aga nii madalal, et sunnib roomama. Pool seina- ja laepinnast on kaetud igas suuruses ja kujus purikatega, ülejäänud pool aga kristalliliselt koheva koorikuga - aurumisest, usun ma. Iga kord, kui hooletu käeviibe mõne purika maha lööb, kukub see jäisele põrandale heliseva "Pnnnnnnnnn!" häälega - mida väiksem purikas, seda heledam hääl.<br /><br />Põrandajää on tugev ja läbipaistev, sisse jäätunud kiviklibu jätab mulje kunstipäraselt seatud mosaiigist. Ahhetasin, ahhetasin ja veel kord ahhetasin. Vahel kuuldavalt, vahel mõttes.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N83X3bypI/AAAAAAAAAng/8p9m1SlbrUM/s1600-h/IMG_0381.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N83X3bypI/AAAAAAAAAng/8p9m1SlbrUM/s400/IMG_0381.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162106888637893266" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N83n3byqI/AAAAAAAAAno/3Jj_bAbyizc/s1600-h/IMG_0387.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N83n3byqI/AAAAAAAAAno/3Jj_bAbyizc/s400/IMG_0387.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162106892932860578" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N8333byrI/AAAAAAAAAnw/-xf5nsIHNRM/s1600-h/IMG_0395.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N8333byrI/AAAAAAAAAnw/-xf5nsIHNRM/s400/IMG_0395.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162106897227827890" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N84H3bysI/AAAAAAAAAn4/1bI7QmPdvdA/s1600-h/IMG_0397.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N84H3bysI/AAAAAAAAAn4/1bI7QmPdvdA/s400/IMG_0397.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162106901522795202" border="0" /></a><br />Mõtlesin ühel kitsamal lõigul Linni taga roomates, et ei tea, kas see teeb minu elu igavaks, aga... see on vist kõige kaunim paik, mida mina seni näinud olen.<br /><br />Me kõndisime, kükitasime, roomasime mööda lõhet seni, kuni sattusime peale Jensi ja Hansi jäetud moonakotile, meie lõunalauale. Sättisime end mugavalt ühele kõrgemale jääplatvormile, valasime termosest teed, lasime matkatoidul kilepakkides haududa ning ootasime. Peagi liitusid meiega Jens ja Hans.<br /><br />Istusime seal sõbralikult pealampide valgel, näomaskid 0-kraadises soojuses (haha, ma tean jah, et kõlab imelikult) alla lükatud ning rääkisime. Naersime. Tögasime.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N84X3bytI/AAAAAAAAAoA/hJwTi06Sipw/s1600-h/IMG_0403.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R6N84X3bytI/AAAAAAAAAoA/hJwTi06Sipw/s400/IMG_0403.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5162106905817762514" border="0" /></a><br />Mingil hetkel võtsin oma pealambi ja kaamera ning püüdsin osa sellest muljest videosse saada. Ei kukkunud just eriti hästi välja, kaamera ei tahtnud pärast külm-niiske-külm-niiske temperatuurivahesid heli lindistada, aga... no mingi mulje annab ikka, eks?<br /><embed src="http://www.youtube.com/v/dMNrLaWrVQc" type="application/x-shockwave-flash" width="400" height="330"> </embed> <br />Jõudes teistest varem tagasi koopasuu juurde, sattusin ma lõhe hellitavast soojusest ühtäkki krõbedasse talvekülma keset selge tähistaevaga ööd. Ümberringi polnud hingelistki. Mitte ühtegi häält peale tuule. Mitte ühtegi valgusallikat peale minu pealambi - ja tähtede.<br /><br />Tõmbasin kaelasukkade süsteemi tagasi üles, peitsin sõrmed käpikutesse, lülitasin pealambi välja ja viskasin end koopasuu eest võetud vineerplaadile pikali.<br /><br />Vaikus.<br /><br />Tähed.<br /><br />See ei kestnud kaua, ehk 5-6 minutit, aga ma laadisin end selle aja jooksul hingesoppideni täis. Rahu ja leppimist. Isennast.<br /><br />Lihtsalt lamasin ja olin. Polnud mitte kusagile kiiret, mitte keegi ei kutsunud, mitte keegi ei krõbistanud, polnud kellelegi võlgu, polnud... Ah, las see olla. Ma niikuinii ei oskaks seda selgitada.<br /><br />/.../<br /><br />Sõitsime tagasi Longyearbyeni, iga roju oma koju, igale inimesele omasel viisil: mehed võtsid mootorsaanid, Linn istus sinise kaubiku rooli, mina võtsin oma mootorsaanilogu, et see maantee lähedal maasturi vastu vahetada (mul on nüüd kombeks maastur alla jätta, sest vahel ei saa temaga niikuinii üles, tee on nii täis tuisanud, ja mootorsaanile on hea iga päev tuurid sisse anda). Käed-jalad päevasest rahmeldamisest väsinud ja mõtted hajevil, lasin ma Patrolil tagurdades natuke liiga kaugele minna ja... no seal ta siis oligi. Hanges.<br /><br />"Eeee..." Panin esimese käigu rahulikult sisse ja püüdsin tagasi teele saada. Ei läinud, kuramus, sest esirattad ei leidnud kiilakalt jäält tuge ja tagumised olid juba kenasti lumekoorikust läbi vajunud.<br /><br />Tagurdasin. Proovisin jälle. Tagurdasin. Proovisin jälle. Rattad hakkasid juba olemasolevatesse roobastesse vajuma (mida mul polnud üldse vaja, sest roopajäljest ei saa ma kohe kuidagi edasi).<br /><br />Tagurdasin natuke rohkem ja proovisin kõrvalt, puutumata koorikuga lumelt. Sama tulemus. "Vuääääää! Ma ei viitsi suga praegu jamada!"<br /><br />Kujutasin juba ette, kuidas ma Jensi numbri valin ja lasen meestel "nõrga eestlase" lumest välja päästa. Ei, aitäh.<br /><br />Nii ma seal siksakitasin 10 minutit, kuni otsustasin, et ilma strateegiat muutmata ei jõua ma mitte kuhugi.<br /><br />Jätsin auto tööle, astusin välja ning uurisin selja taha jäävat lund. "Jaaaa, tagasi maanteele ma siit otse ei saa, sest enne tuleb see teevall ette, aga... kui ma mööda neid tugevaid mootorsaani jälgi tagurdaks ja prooviks siis hooga, taguots ees, mõne kiviklibusema jupi peal üles vupsata... Nojah, kuna ma niikuinii olen juba kinni, siis vahet pole, kas ma proovin selle triki enne ära või mitte."<br /><br />Ja nii ma siis proovisingi. Ja mis te arvate? Töötas! Oi ma olin uhke, kui ma omal käel kontorisse jõudsin =).<br /><br />Tee peal tulid mulle veel Troels ja Linn sinise kaubikuga vastu, mõtlesin veel, et huvitav, kuhu need kaks sellisel kellaajal veel sõidavad, aga ei hakanud pikalt süüvima. Pärast selgus, et nad olid kontoris istudes muretsema hakanud, kuhu ma nii kauaks jään (startisime kõik Bolterdalenis samal ajal) ja kuna ma telefonile ei vastanud (ma ju ei kuulnud üle Patroli undamise!), hakkasid nad kahtlustama, et äkki see kolakas, millega ma pea vastu kasti ära lõin, oli ikkagi mingit kõvemat sorti peapõrutus, mis mul pildi taskusse pani. Ja sõitsid tagasi Bolterdaleni poole, kontrollima.<br /><br />Lõpetasime õhtu Kroa restoranis pitsasid mugides. Küljeaknast vaatasime, kuidas (arvatavasti noored) uljaspead "highmarkinguga" tegelesid (highmarking on selline spordiala, mille mõte seisneb selles, et näha, kes mootorsaaniga mäenõlval kõrgemale ronib. Ja palun siinkohal mitte alahinnata, need sellid ronivad üles nõlvadele, kust inimesed isegi alla ei suusata. No 50 kraadi tuleb ikka ära. Vaata <a href="http://www.youtube.com/watch?v=_-NG68e5iXc">youtube</a>-ist) ja tundsime end hästi.<br /><br />Magama vajusin igatahes lennuki-asendis ehk kõhuli, käed kummaski suunas sõrmeotsteni välja sirutatud.<br /><br />PS. neile, kes käivad siin eesmärgiga ikka kutsudest ka natuke teada saada: oodake, tuleb-tuleb =). Kohevarsti peaks siin juba piisavalt valgust olema, et ma seda kõike pildistama saaks hakata, sest hetkel mul ei õnnestu veel koertele õpetada käsklust "Hei, kuule, seisa nüüd natuke aega paigal, mul on pikka säriaega vaja." Ja välguga ma nagu... ei taha. Tumendab tausta ära.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4708932547341625826?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-35013897923770284432008-01-31T23:49:00.000+02:002008-01-31T23:50:09.821+02:00Ma homme kirjutan, ausõna. Maailma kõige vingemast tööpäevast. Kuidas ma õppisin relvast laskma ja kuidas mul nüüd isiklik mauser on. Kuidas me käisime minu seninähtud paikadest KÕIGE kaunimas, pikas-pikas koopas liustiku SEES. Kuidas külm võttis sõrmi nii, et ei saanud aru enne, kui need alles sooja jõudes tuikama hakkasid. Mootorsaanisõidust. Tähisest taevast. Pimedusest, TÄIELIKUST pimedusest liustiku sees, kui pealamp välja lülitada. Kuidas ma autoga lumme kinni jäin ja ometi ise välja ka sain, kuigi see võttis 15 minutit möirgava maasturi edasi-tagasi tuulamist. Kuidas ma pea suure obadusega vastu kasti ära lõin ja mul õhtul paha hakkas. Kuidas me kõik viiekesi pitsat söömas käisime.<br /><br />Aga täna ma ei jaksa. Ma olen niiiiii väsinud!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3501389792377028443?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-31435610526796242712008-01-29T14:25:00.000+02:002008-01-29T14:26:20.857+02:00<embed src="http://www.youtube.com/v/xCK0RG6mKT4" type="application/x-shockwave-flash" width="400" height="330"> </embed><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-3143561052679624271?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-16945163513365691652008-01-28T18:17:00.001+02:002008-01-28T18:23:21.664+02:00Assa kuramus!<br /><br />Ma olen täna täies rahus kodus lebotanud ja seminaritöö lõpetamise kallal munenud. Pidzaamapükstes ja paljajalu. Teed joonud ja küpsiseid muginud. Marleniga MSNis klõbistanud ja muusikat kuulanud. Aknast välja vaadanud? Hah, kellele seda veel vaja on! =)<br /><br />Jah, olgu, ma küll teadsin, et on halb ilm, sest 1) ma sain kõhutäie naerda, kui Troels kirjeldas, kuidas ta täna autoga enam Bolterdalenist välja ei saanud ja kuidas tal tuli rinnakõrgust lumevaalu lahti kaevata, ja 2) ma ju KUULEN toast, kuidas tuul väljas ulub ja katusel kolistab, aga... see on ju kõik teoreetiline värk. Kui keegi ütleb: "Ohh, tuul möllab väljas!" siis see ei ole üldse mitte sama muljetavaldav, kui ise sinna tuule sisse minna.<br /><br />Nii et aknast ma täna välja vaadanud pole. Isegi siis ei vaadanud, kui ma end poodi hakkasin sättima. Aga oleks võinud.<br /><br />Oleks võinud näiteks selle pärast, et siis ma EI OLEKS pannud selga ainult kaht fliisi (alumiste kolme t-särgi peale), vaid oleks jope ka võtnud. Ja selle pärast ka, et siis ma OLEKS ukselingist kõvemini kinni hoidnud, kui ma ukse lahti tegin.<br /><br />Praegu toimus aga see, et nii, nagu ma ukse lahti tegin, käis uks, põmaki!, vastu majaseina. Tükk aega punnisin, et uuesti kinni saada. Ja siis toimus praegu veel see, et auto ei tahtnud üldse pöördeid sisse võtta ja ma valmistasin peas plaani, kuhu ma oma kahe fliisiga kohe sisse lippan, kui auto katki läheb või nendest tänavale kogunenud lumevaaludest läbi ei saa. Ja lubasin endale, et kurat küll, nüüdsest ma lõpetan selle "ah ma lähen autoga, pole riideid selga vaja" mõtlemise, sest siin ei tohi niimoodi. Päriselt ka.<br /><br />Õues näeb praegu välja umbes nii, nagu ma mingites Antarktise videotes olen näinud, kui kuskilt tolmab pidevalt mingit valget jura ja see vastassuunas kohe pimedusse kaob. No silma järgi nii 20 meetrit sekundis, puhanguti rohkem, kuigi ilmaveeb ütleb kannatlikult, et ainult 10-15 meetrit. Aga see selleks. Isegi sellisel juhul jahutab tuul -15 kraadi, mis mul hetkel termomeeter akna taga näitab, umbes -30 peale. <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Wind_chill.png">Wikipediast</a> vaatasin.<br /><br /><span style="font-style: italic;">(Kuigi ma olen ikka räigelt skeptiline selle 10-15 meetrit sekundis suhtes. No ei saa olla nii vähe).</span><br /><br />Ja oi kui magus on praegu vaba päevaga linnas olla, samal ajal kui Troels Bolterdalenis kuute välja kaevab! Kuigi... mis ma siin naeran. Järgmisel korral mu enam arvatavasti niimoodi ei vea. Ja kesse siis neid kuute seal kaevab, võite kolm korda arvata ;)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1694516351336569165?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-64787402338290341102008-01-27T00:05:00.000+02:002008-01-27T00:06:59.258+02:00<span style="font-weight:bold;">Mann:</span><br />daki <br />vahetame elud ära palun :)<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Daki:</span> <br />sry, no way :D<br />ükspäev meil siin sadas pool päeva lund<br />ma tahtsin nutma hakata<br />mõtlesin, et mida hekki sa ometi teed seal kaugel ja külmas :D<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6478740233829034110?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-60841255635814226312008-01-26T23:41:00.001+02:002008-01-27T00:10:57.571+02:00Linnil helises täna keset koerte rakmetesse sättimist telefon. Võttis toru, kuulas, rääkis midagi norra keeles. Mina sekeldasin oma koertega, ei süüvinud eriti - eks neil ikka telefonid helisevad (täna piiksus isegi minu oma korraks Katre sõnumiga, väga õigel hetkel muideks, emotsionaalselt).<br /><br />Kui ma mõni aeg hiljem Linnist mööda astusin, hakkas ta mulle midagi ütlema. Vanaemal on vähk, paar kuud, väga lähedane, ema on helistanud, väga terve muidu - mingi sõnumite rida, aga pilti kokku ei tulnud. Kuulasin ja püüdsin aru saada: millest me räägime?<br /><br />Mingil hetkel hakkas koitma. Ta ema oligi see, kes just helistanud oli. Ütles, et vanaemal leiti vähk: igale poole hargnenud, ravida enam ei saa. Et vanaema on talle väga lähedane...<br /><br />Kallistasin.<br />"Mul on kahju! Kas ravida kindlasti ei saa?"<br />"Ei, see on igale poole hargnenud..."<br />"Oeh... Palju talle veel aega antakse?"<br />"Kuu, võib-olla kaks."<br />"Millal sa sõidad?"<br />"Kuhu?"<br />"Tema juurde. Vaatama."<br />"Mulle väga meeldiks küll, aga ma ei tea, kuida selle tööga... Meid on ju ainult kolm..."<br />"Ole nüüd! Loomulikult lähed!"<br />"Jah, ma peaks vist Jensiga rääkima..."<br /><br />Töö katkestas meid: kümmekond paksudes kombinesoonides turisti müttasid läbi hangede alla, viis koerterakendit tahtsid ettevalmistamist. Koerad vilisesid ja undasid. Jens hüüdis.<br /><br />Ja siin ma nüüd olen, füüsiliselt väsinud, iiiiigatsemas vaba päeva, aga... kui vaja, laseme kasvõi mitu nädalat jutti: Linni peab ära saatma. Sest see seal on pere, see siin aga lihtsalt töö. Tööd on alati. Suva need vabad päevad. Linn peab minema. Vanaema tuleb näha.<br /><br />Mis tuletab mulle meelde Linni üldiselt, missugune ta on. Selline tüüpiline norrakas, kui keegi minu käest küsiks - vähemalt kuidas mina norrakaid ette olen kujutanud, ühtegi isiklikult teadmata =P.<br /><br />Linn on 26-aastane, pikk, sale, natuke nurgeline (või siis jõuline, emb-kumb), pikkade tumedate juustega, heleda nahaga, natuke tedretäpiline, meiki ei kanna, riided on mugavad ja "outdoorsyd" (no umbes nagu mulle ka meeldib: Patagonia, Mountain Hardware, Haglöfs, Arcterix, Carhartt. Sellised laiad püksid ja mugavad pusad jmt). Kui ma talle mõtlen, tuleb mulle meelde sõna "kõre", aga ma ei tea täpselt, miks.<br /><br />Linn on hästi aval ja siiras, naerab palju, kuid ei tee kunagi teravaid kommentaare, isegi naljatades mitte. Kui ta räägib, siis ta räägib südamest südamesse. Ei keeruta. Ei salatse. Ja nagu Jens, ei tundu ka tema püüdvat kõrvalseisjale muljet avaldada, vaid lihtsalt ON selline, nagu on. Isegi siis, kui midagi valesti teeb.<br /><br />Tema ja Hans (kes meid vahel kutsude ja ehitamisega aitab, kuigi on põhikohalt mootorsaanide giid Jensi juures) on paar ja elavad koos Longyearbyeni vanast hospitalist ümber ehitatud elumajas. Sellises hästi põhjamaiselt armsas kohas, kus aknad on ruutudeks jagatud ja seinal on puitlaudis ja... Nojaa, see selleks.<br /><br />Linn rääkis mulle, kuidas ta 22-aastaselt jube õnnetu oli. Tal oli aasta-poolteist kestnud suhe ühe noormehega, kes oli hästi vahva: seiklus- ja rännuhimuline, tark, aus, kirglik, õrn. Selline kõik-mida-vaja, ühesõnaga.<br /><br />Ühel hetkel läks see noormees Linni juurest ära. Ütles, et ta ei taha paigal olla. Tahab maailma näha. Tahab liikuda. Tahab... midagi muud. Linn jäi temast maha suure segaduse ja südamevaluga. Ütles, et ta ei kujutanud ettegi, kuidas ta võiks veel kunagi kellegi vastu midagi sellist tunda, kuidas tal võiks üldse õnnestuda kedagi sellist KOHATA, rääkimatagi sellest, et teine pool Linniga olla tahaks. Ütles, et poolteist aastat lihtsalt valutas, kogu aeg ja igalt poolt, oli üksildane ja nukker.<br /><br />Ühel hetkel võttis see noormees Linniga uuesti ühendust. Küsis, kuidas läheb, et pole ammu rääkinud, kohtuks ehk? Linn, olgugi et sees kipitas, vastas noormehele ei. Kartis uuesti haiget saada. Ei tahtnud uuesti haiget saada. <br /><br />Siis, ühel hetkel, kohtus ta puhtjuhuslikult Hansiga. Hans, muide, ei ole ka üldse mingi lihtne tegelane: on ka kurat-teab-kus elanud ja kurat-teab-mis töid teinud, mööda maailma ringi pendeldanud ja uhkelt ise olnud. <br /><br />Aga ometi nad klappisid. Ja Hans kolis Teravmägedele, kui oli ainult üks kord Linnil külas käinud.<br /><br />Küsisin Hansilt: "Miks sa tulid?" Ja ta vastas kiirelt, pikalt mõtlemata: "Ma tahtsin Linniga olla." <br /><br />Ja nii lihtne oligi. Tuli Teravmägedele, sest tahtis Linniga olla. Ütles, et tal oli mingil hetkel siiber omaette olemisest ja rändamisest, et ta hakkas igatsema lähedust. Tahtis luua mingit pikaajalist väärtust läbi selle läheduse. (Need on muideks tema enda sõnad, mitte minu poolt juurde ilustatud.)<br /><br />Ja ma kuulasin seda lugu, mida naljalt pärast nädalapikkust tutvust ei jagata, ning imestasin: jälle üks, kuidas seda nüüd öeldagi... isiksus. Umbes sama muljetavaldav nagu paljud, keda ma Alaskal kohtasin.<br /><br />Mulle meenus Tomi ütlus, et kõik, kes Alaskale tulevad, põgenevad millegi eest, olgu see siis kehv pereelu või pankrot või alkoholism või jumal-teab-mis-veel, aga kõigil neid inimestel "kipitab" kusagil midagi. Ja ometi nad kõik... särasid. Jätsid muljet ning inspireerisid.<br /><br />Ja siis meenus mulle Sirje Orveti ütlemine, et kõik avala silmavaatega inimesed on oma elus midagi väga kohutavat läbi elanud.<br /><br />See on mingi värk põhjamaadega. Või tegelikult ma ei tea ka, ma pole lõunas eriti käinud... <br /><br />Põhjamaal on mingi teema nende inimestega, kes seal elavad. Selles mõttes, et kui me nüüd väga ausad oleme, siis see ei ole just kõige suurem mugavus, kui sa pead hommikul enne majast välja astumist kaks paari pükse jalga panema ja kolm fliisi ja kaks kaelasukka ja kaks paari sokke ja... kui sa pead autos labidat kaasas kandma, et juhul, kui hange kinni jääd, saaks välja kaevata. <br /><br />Ma kujutan ette, et see võiks ju olla hoopis mugavam, kui õues oleks päike ja hommikul saaks valgusküllasest toast otse välja murule astuda. Oleks soe. Umbes nii, nagu Tammy kirjeldas oma Kesk-Ameerikas veedetud aega, kui talle tuli üllatusena, KUI stressivabalt seal oleskleda võis.<br /><br />Põhjamaal ei ole seda. Olesklemist. Sest mugavuse jaoks tuleb kogu aeg midagi TEHA. No isegi Eestis tuleb teha! Ahju kütta. Riidesse panna. Vihmavari kaasa võtta. <br /><br />Ja siis ma mõtlesingi: kas inimesed tulevad põhjamaadesse selleks, et oma hingele rahu saada? Et leida omale tegevusi (ahju kütmine, riidesse panemine - no kõik need asjad ühesõnaga) ja läbi selle viia mõtted eemale sellelt, mis närib? Ja et nad tulevad põhjamaadest ära siis, kui rahu on käes?<br /><br />Linn ja Hans sõidavad selle hooaja lõpus Teravmägedelt ära. Ütlevad, et see aeg siin on end nüüd ammendanud.<br /><br />Ma kuulan nende Inimeste lugusid, juba kolmandat korda kuulan (okei, liustikul oli neid mõnevõrra vähem... aga mõni päike ikka paistis vahel), ning ravin iseennast läbi nende lugude. Madalseis on.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6084125563581422631?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-11330736421453468932008-01-25T22:23:00.001+02:002008-01-25T22:24:22.695+02:00Hakkasin just mõtlema, et... millal tuleb see päev, kui ma lähen tööle ja ei imesta kogu aeg kõige üle? Tuule, külma, lume, taeva, valguse? Et lihtsalt lähen ja ütlen, et ohh, täna oli täitsa tavaline päev =).<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1133073642145346893?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-29242177482070075702008-01-25T19:16:00.000+02:002008-01-25T19:17:16.810+02:00Täna oli esimene "päris" tööpäev ehk esimene päev, kui me ei tegelenud enam ettevalmistavate asjadega, vaid turistidega. Jah, neid oli ainult kaks, naine ja mees, aga siiski - esimesed kliendid, esimesed sõidud.<br /><br />Kuna nüüdsest on minu ülesanne alati esimesena Bolterdalenis olla, koerad ja kelgud turistide/giidide saabumiseks ette valmistada, siis sättisin end juba 7.40 autosse, et kella kaheksaks kohal olla. Nägin küll, et õues tuiskab, aga... ei tundunud nagu midagi erilist.<br /><br />Põhimaanteel Bolterdalenisse ei tundunud ka veel midagi erilist olevat: tee oli küll tuisuvahune, aga helkurtokid olid kaugele-kaugele näha. Tallinn-Tartu maanteel toimuks sellise ilmaga juba liikluskaos, aga siin ütlevad nad "Torm!" alles siis, kui järgmist helkurit ka enam näha pole, st kui nähtavus on alla 30 meetri. Nii et ma lohutasin ennast, et pole üldse hull =).<br /><br />Esimesed muremõtted tekkisid mul alles siis, kui ma pöörde juurde jõudsin, kohta, kus tee järsult ja käänuliselt mäkke hakkab ronima: parajalt suured lumevaalud andsid mõista, et öösel ei ole küll ükski puhastusmasin siit läbi käinud... Õnneks tuli samal ajal mäest alla Antoni auto ning rõõmustasin juba ette, et ma saan kellegi jälgedes üles rühkida.<br /><br />Esimesed kurvid õnnestusid täitsa korralikult: auto käis küll tiba sinka-vonka, aga ma pidasin hästi meeles Lynn'i nõuannet rooliga mitte mässata, lasta autol endal kõige õigem tee leida. <br /><br />Antoni maja juures läks juba keerulisemaks, sest Antoni auto jäljed lõppesid ära ja Patrol surus läbi lumevaalude omal jõul. Kui auto enam ei jaksanud, lasin tagasi veereda, võtsin uuesti hoogu, surusin, sain natuke kaugemale... Mingil hetkel muutus edasiminek juba väga, väga vaevaliseks.<br /><br />Päris hange kinni ma enne ei jäänudki, kui meie majadeni oli ainult 200-300 meetrit, no nii, et tuled juba paistsid. Ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ma vist ei läinudki päris ähmi täis enne, kui ma... autoukse lahti tegin.<br /><br />"Mufffffffffffffi küll!" jõudsin ma ainult siunata, kui tuul ukse täie pauguga tagasi virutas. Hea, et näppe vahele ei jätnud.<br /><br />Päris hea tuul oli. Päääääääääääris hea. "No mufffffffi ma ütlen!" <br /><br />Hakkasin järgmise asjana siunama seda, et ma pidin kerged matkasaapad sealsamas mammutsaabaste vastu vahetama (mammutsaabastega ei saa seda autot juhtida, tald ei mahu gaasipedaali juurde), et ma polnud peakatete süsteemi juba kodus selga tõmmanud (no teate küll seda kaelasukkade-mütside-kapuutside-prillide-lampide süsteemi, et tuul nägu ära ei võtaks), et ma polnud tuulepükse olemasolevate peale tõmmanud (2 paari), et... No igatahes päris palju asju siunasin.<br /><br />Edasi hakkasin ma siunama seda, et vanaema kootud kirju labak kõige kaduva teed läks - tuul lihtsalt tõmbas selle käte vahelt välja ja lennutas kõrge kaarega üle autokatuse, pimeduse suunas. "No mida...!?"<br /><br />Edasi hakkasin ma kõrvalistmelt koerte rakmeid kokku korjama (olime just päev varem uued kätte saanud ja need tuli kohale viia), kui selgus, et keegi kavalpea tegi rakmeid kokkuköitnud nöörile nii nõrga sõlme, et see kohe lahti pääses. Seal ma olin, kümmekonna käest pudenenud rakmega, mida tuul kohe minema rebida üritas, ja püüdsin neid minemalendamast takistada - korraga!<br /><br />"Aaaaaargh!"<br /><br />Sain lõpuks kõigi kodinatega autost välja, lasin uksel kinni lennata ja... mõistsin, et mul pole püssi seljas. Mul polnud püssi kaasaski!<br /><br />(PS. neile, kes ei tea: Teravmägedel on isegi seadusega keelatud väljaspool Longyearbyeni püssita liikuda, jääkarude oht on lihtsalt nii aktuaalne.)<br /><br />Miks mul püssi polnud? Sest me vist lihtsalt unustasime, kõik. Olime ju igal hommikul koos tööle tulnud, koos retkedel käinud: Lynnil ja Hansil oli alati püss seljas. Kellelgi ei olnud vist pähe tulnud, et kui ma esimesel üksinda-minemise-hommikul tööle lähen, siis mul ei ole enda püssi. Me olime muidu pidanud püssikoolituse pühapäeval ära tegema (et ma enda isikliku võiks saada), Jensil oli isegi tulistamisteade sysselmannile viidud, aga mingil põhjusel sai see tol päeval edasi lükatud ja... no sinna see jäigi.<br /><br />Nii et seal ma siis olin, tuisus ja pimedas, üksinda, väikese pealambi valgel. Ilma püssita. Jah, okei, see oleks ÄÄRMISELT ebatõenäoline olnud, et eestlane just sellel hommikul selle 200 meetri sees ära süüakse, aga... no võttis ikka kõhedaks küll.<br /><br />Marssisin läbi paksu lume majade juurde. Ehmusin, kui üks põhjapõder end minu lambivalgel lumest välja raputas ja laisal sammul minema lonkis, kuid muidu oli kõnnak suhteliselt vähe tähelepanuväärne.<br /><br />Omaette teater olid muidugi hommikused asjatoimetused =D. No näiteks:<br /><br />* haaran ühe koera junni labida peale ning sätin seda ämbrisse raputama, kui junn suure kaarega minema lendab. Nojah.<br />* lähen seda ämbrit tühjendama, kui käepide, plaksti!, ämbri küljest lahti tuleb ning tuul ämbri purjena kaasa haarab. Sain kätte.<br />* kaevan Pootsmani ukseesise lumest puhtaks, et saaks aediku lahti teha, aga kui ma sinna 5 minuti pärast uuesti satun, on ukseesine nii ühtlaselt lumine, et pean mõtlema: "Kas ma juba olen seda korra lahti kaevanud või mulle ainult tundus nii?"<br /><br />Kui teised kella kümne paiku kohale jõudsid, ei saanud nad autodega isegi Antoni majast kaugemale ning patsutasid mind tehtud töö eest päris kõvasti õlale. Ütlesid, et see pidi ikka päris tükk maadlemist olema, kasvõi mäest üles-alla kõndimine.<br /><br />Nojah, oli küll, ja võttis võhmale, aga sellegipoolest oli kõik see, mis ümberringi toimus, minu jaoks üks suur National Geographic =).<br /><br />Vaatan nüüd, õhtul, oma tuule poolt pargitud näonahka: peaks mingi suure kreemipurgi muretsema...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2924217748207007570?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-56872042104573697102008-01-24T20:01:00.000+02:002008-01-24T19:54:27.325+02:00Olgugi, et päikest horisondil pole, tõmbub iga järgnev päev aina heledamaks ja heledamaks ja heledamaks - vähemalt see osa päevast, kui valgust on. Ja täiesti tuntavalt heledamaks, kui eelmine!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEb33byhI/AAAAAAAAAmg/2hdLDHUPHfU/s1600-h/IMG_0314.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEb33byhI/AAAAAAAAAmg/2hdLDHUPHfU/s400/IMG_0314.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159089356284873234" border="0" /></a><br />Täna jätkus tunniks-kaheks valgust nii, et oleks tegelikult ilma pealampideta liikuda võinud. Mõne väikese asja käsitsemise jaoks oleks seda muidugi vähe olnud, aga läbi lume sumpamiseks täitsa küllaga. Oli näha, kuhu astud ja millises suunas liigud.<br /><br />Püüdsin sättida fotoka säriaega nii, et see valgus jääks võimalikult ligilähedane sellele, mis päriselt oli: kummastavalt sinine. Värv, millele ma ei oska isegi nime anda!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEcH3byiI/AAAAAAAAAmo/MT8SZz277Xw/s1600-h/IMG_0320.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEcH3byiI/AAAAAAAAAmo/MT8SZz277Xw/s400/IMG_0320.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159089360579840546" border="0" /></a><br />Tundub, et sain päris hästi hakkama: see vaatepilt on tõesti ligilähedane sellele, millisena mina seda kõike nägin.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEcX3byjI/AAAAAAAAAmw/SQLp2-uXLnA/s1600-h/IMG_0323.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jEcX3byjI/AAAAAAAAAmw/SQLp2-uXLnA/s400/IMG_0323.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159089364874807858" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5687204210457369710?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-25732193927273473072008-01-24T19:05:00.001+02:002008-01-24T19:40:05.300+02:00Tol õhtul, kui ma blogis uhkelt teatasin, et lähen magama isegi juhul, kui kell üheksagi pole... No ütleme nii, et ei tulnud päris nii välja. Olin küll voodis ja lugesin raamatut, aga siis tuli MSN, e-post, omad mõtted ning lõpuks oligi aeg niikaugel, et läksin keskkööl õhku hingama ja pilte tegema.<br /><br />Elan suhteliselt linna ääres, fjordi kaldaribast ehk 100 meetri kaugusel ning kogu "elanike linnaosa" (ehk suurem osa elumaju, poed, kool ja muu taoline) jääb 10 minuti kõnni kaugusele, tiba kõrgemale oruküljele. Kui ma majast välja astun ning autoteele jalutan, näeb see (lõuna poole vaadates) välja nii:<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFn33byoI/AAAAAAAAAnY/Nm28JBhWmnY/s1600-h/IMG_0312.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFn33byoI/AAAAAAAAAnY/Nm28JBhWmnY/s400/IMG_0312.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159090661954931330" border="0" /></a><br />Tegin väikse tiiru elumajade vahel. Suurem osa maju on kahekorruselised ridaelamud, ilma piirdeaiata või sildita, mis ütleks: "Minu maa! Tuled, lasen maha." Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikult ma ei ole üldse tähele pannud, et kusagil piirdeaiad oleks. Kui, siis autoteedel ehk.<br /><br />Kõik tundub selline "ühine" territoorium olevat. Kogukond.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFm33bykI/AAAAAAAAAm4/4YTRxsPLOqg/s1600-h/IMG_0304.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFm33bykI/AAAAAAAAAm4/4YTRxsPLOqg/s400/IMG_0304.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159090644775062082" border="0" /></a><br />Maja ette pargitud mootorsaanid - olgu siis kinnikaetult või mitte - on autodest vaat et tavalisemgi vaatepilt. Selle maja ees, näiteks, lugesin ma umbes kümmekond mootorsaani ja 5-6 autot.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFm33bylI/AAAAAAAAAnA/cU1ssHjoNR4/s1600-h/IMG_0309.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFm33bylI/AAAAAAAAAnA/cU1ssHjoNR4/s400/IMG_0309.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159090644775062098" border="0" /></a><br />Eriti sissesõidetud mootorsaanide rajad lähevad UNISe juurde ehk ülikooli peahoone ette. Sest esiteks õpib seal päris palju noori (noorte seas tunduvad mootorisaanid veel eriti populaarsed olevat, sest nendega saab igale poole lihtsalt ligi; peab ainult olema tahtmist end soojalt riidesse panna (kombinesoonid, kombinesoonid, kombinesoonid!) ja silmnägu tuule eest kinni katta) ja teiseks on see lihtsalt üks neid kohti linnas, kus inimesed kokku saavad - õhtused avatud loengud, raamatukogu, Norra Polaarinstituudi tööruumid jmt.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFnn3bynI/AAAAAAAAAnQ/ZlfqU4-PeYg/s1600-h/IMG_0311.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFnn3bynI/AAAAAAAAAnQ/ZlfqU4-PeYg/s400/IMG_0311.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159090657659964018" border="0" /></a><br />Tagasiteel tegin foto ka oma "linnaosa" suunas või siis vähemalt enam-vähem selles suunas, et need tööstushooned ja kaevandus peale jääksid. Sealkandis minu väike tuba ongi =).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFnH3bymI/AAAAAAAAAnI/HvN7pyzgE0A/s1600-h/IMG_0310.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5jFnH3bymI/AAAAAAAAAnI/HvN7pyzgE0A/s400/IMG_0310.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5159090649070029410" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2573219392727347307?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-72227390374354945062008-01-24T01:16:00.001+02:002008-01-24T01:17:38.886+02:001) Ostad kakaopulbrit, mis on kibe ega lahustu korralikult, sest olgugi, et paki peal on ilus kakaokruus, on see pulber mõeldud ikkagi küpsetamiseks, ja<br /><br />2) saia, mis tuleb enne söömist ära küpsetada. Ja ega muidu ei teakski, kui taanlane poleks öelnud, et mul on küpsetamata sai, aga pole ahju.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-7222739037435494506?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-16147873142721449042008-01-22T19:55:00.000+02:002008-01-22T20:12:07.347+02:00Võtan juba kolmandat päeva hoogu õhtul linna kõndimiseks, et jalutada ja fotosid teha, aga olen igal õhtul nii väsinud või muude plaanidega, et no ei tule välja, noh! Täna, tundub, juhtub sama, sest keeran pärast blogi kirjutamist magama isegi juhul, kui kell üheksatki ei näita, sest ma lihtsalt olen puhtfüüsiliselt väsinud. Kuigi vaim on ergas.<br /><br />Tegelesime täna muuhulgas sellise projektiga nagu kuutidesse kogunenud jää lahtitagumine. Tuuuuu-leeeeeee taaaaeee-vaaaaaaaaas appi, kui palju seda oli!<br /><br />Siin sajab päris korralikul kombel lund ning kuna laagripaik on täpselt tuulte ristumisteel, kahe oru ühenduskohas, siis tuleb lumi ikka üldjuhul külje pealt ja hooga. Mis omakorda tähendab, et paiguta sa neid kuute nii strateegiliselt, kui tahad, mingil hetkel tuiskavad nad ikkagi kohutaval kombel täis.<br /><br />Mis siis saab? Siis saab see, et kutsa keerab end kuuti magama, on soe ja mugav, lumi aga tema all sulab, sulab, sulab... kuni jäätub. Ja mis siis saab? Siis saab see, et kuudi põhja koguneb 10-sentimeetrine jääkiht.<br /><br />Ja ei, ma ei räägi mingist lumesegusest plötsist, ma räägin täiesti kõvast, selgest ja läbipaistvast jääst. Ja kui soojenduseks lisatud õlekõrred veel jää sisse jäätuvad, saab selle kamaka lahtitagumise protsessist üks ilgemalt rõve ülesanne. Ausõna. Sest jää ju iseenesest puruneks kildudeks, aga need kõrred, kuramused, hoiavad kogu kaadervärki koos.<br /><br />Iga 60x60 cm suuruse kuudi lahtitagumiseks kulus meil umbkaudu 30-45 minutit. Ja kuna kennelis on hetkel 46 koera ja samapalju kuute, siis võid kohe arvata, kas meil õnnestus kõik valmis saada - eriti veel arvestades seda, et Troels ja Lynne käisid kaks korda 10-koeraliste rakenditega treeningsõidul ja Hans pani aedikutele uusi uksi.<br /><br />(Nii, väike kirjutamispaus, sest ma avastasin, et mul on parema käe sõrmel pooleteise sentimeetri pikkune sisselõige. Kuivanud verega. Huvitav, millal see veel juhtus?)<br /><br />Nii et niipalju siis minu musklite arengust. Õlavöö, valdavalt. Mul meenub siinkohal, kuidas paljud tuttavad 2007.a augustis ütlesid, et ma olen õlgadest laiaks läinud (no ime siis, kui päevadläbi füüsilist tööd teed ja koertega rahmeldad): huvitav, mida nad märtsis ütlevad? Et ma olen VEEL laiemaks läinud? =)<br /><br />Ilm oli täna muideks täiesti super, järjekordselt. Tuul võttis küll kohati korraliku tuisu mõõtmeid ning sundis silmnägu mütsi, suusaprillide ja maskiga katma, kuid suhteliselt normaalne temperatuur (-15 kraadi, mitte veel väga pakane) laskis ilma jopeta ringi tuuseldada. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5YxibJ9yMI/AAAAAAAAAmQ/sqqe1R5Jmds/s1600-h/IMG_0298.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5YxibJ9yMI/AAAAAAAAAmQ/sqqe1R5Jmds/s400/IMG_0298.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5158364890674350274" /></a><br />See temperatuuri asi on siin muideks täielik müstika: Eestis teeks ma -15 peale sellist nägu, et minge ise õue, kui tahate, aitäh, aga siin... Siin, kordan veel, olin ma -15 kraadiga (+tuul) sooja pesu ja kahe fliisiga, ning see oli täpselt paras!<br /><br />Märkasin, et õues on külm, alles siis, kui ma metallesemeid puutudes iga kord, plaksti!, külge hakkasin jäätuma: ukselinkidele, tööriistadele, aediku võrkudele... Aga näo peal ei olnud üldse tunda, et nii külm võiks olla. Ootan huviga -30 kraadi, mis pidi veebruaris täitsa tavaliseks muutuma! =)<br /><br />Mis mulle siin veel VÄGA meeldib, on tuhklumi - selline, kuhu võib reiteni sisse vajuda nii et silm ka ei pilgu. Eestis ei ole seda! Eestis, kui reiekõrgune lumi üldse kogunebki, jõuab ta vahepeal mitu-setu korda jäätuda ja sulada ja kõvaks muutuda, siin aga koguneb ööga meetrikõrgune vall, mis on kuni põhjani pehme ja kerge. Lahe! Tuhlasin varbaotsteni naeratades läbi hangede ning mõtlesin, kui tore võiks selline talv jõulude ajal olla. Kodus.<br /><br />Jah, kodus... Harjumatu on sel korral eemalolek. Daki pani mulle küll eile mõistuse pähe ja teatas armsalt resoluutsel kombel, et naine, lõpeta vingumine ja ela oma elu, aga... ikkagi harjumatu. Aega võtab. Sel korral torkab kuidagi eriti, et mul ju tegelikult ei ole siin kedagi: keelt ei oska, sõbrad on arvutiekraani taga, kaissu keegi ei võta. Tjah... Pole hullu, saan hakkama. Õpin uuesti ise olema, see ei oleks enam esimene kord, ma olen seda juba korra teinud. Lihtsalt hingan sisse ja välja, sisse ja välja, kuni ühel hetkel enam ei pea mõtlema, et tuleb hingata sisse ja välja - minu lemmiktsitaat "Sleepless in Seattle" filmist =).<br /><br />Ahjaa, ühest asjast pidin veel kirjutama.<br /><br />Astusin pärast kuudijääga lõpetamist (või, õigemini, järgmise kuudi puhastamiseks liiga väsinud olles) sooja taresse, kui nägin, et rahvas oli ühe koera sisse toonud. Ei pööranud sellele enne tähelepanu, kui punased vereplekid nii põrandal kui koera näol tähelepanu köitsid. "Mis juhtus?"<br /><br />Juhtus see, et emased olid söögi juures kiskuma läinud. Lulu võttis Vegal tüki kõrvast välja ja nii me siis tegelesime verejooksu peatamise, haava puhastamise ja antibiootikumide andmisega. Vaene Vega, ta oli kõige tagatipuks täna abordisüsti ka saanud, kuna lahtipääsenud isane (tema enda isa) talle kutsikad tegi. Või siis vähemalt me arvame, et tegi - kindla peale ei saa ju öelda.<br /><br />Säh sulle kooki pirukaga.<br /><br />PS. mäletad, kirjutasin sellest, kuidas taevakuma päris Tõeline Taevakuma on? Tegin täna hommikul pilti kah. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5YxiLJ9yLI/AAAAAAAAAmI/tPLUCSELXt8/s1600-h/IMG_0295.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5YxiLJ9yLI/AAAAAAAAAmI/tPLUCSELXt8/s400/IMG_0295.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5158364886379382962" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-1614787314272144904?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-55558898137902369862008-01-21T19:40:00.000+02:002008-01-22T00:07:52.040+02:00Täna oli imeline päev. "Today was a wonderful day," nagu Troelsile ütlesin, kõlab isegi natuke õigemalt, kui see eestistatud "imeline".<br /><br />Kaks päeva selgena püsinud tähistaevas tõmbus öösel pilve ning tõi lund, tuult ja soojema temperatuuri. Kui ma hommikul toast välja astusin, näitas kraadiklaas kõigest -4.<br /><br />Ennelõunase autosõidu ajal (nüüdest minu tööauto, olin esimest korda roolis!) jätkus tuult oluliselt rohkem kui sademeid. Tuul ajas lahtist lund madalalt üle teevalli ja autosõit meenutas ujumist: nähtavus hea, aga pool meetrit maapinnast oli justkui lainevaht. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZULJ9yGI/AAAAAAAAAlg/92-TluL7tmM/s1600-h/IMG_0293.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZULJ9yGI/AAAAAAAAAlg/92-TluL7tmM/s400/IMG_0293.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157986413861259362" /></a><br />Auto, hiiglasliku kaitserauaga (jah, justnimelt kaitse-, mitte tungrauaga =P) Nissan Patrol, püsis kenasti teel ja rühkis kuulekalt üles isegi järsust nõlvast, mille taga meie kutsad süüa ja tähelepanu ootasid. Olin parajalt ähmi täis ja ettevaatlik, sest logisev iste ei lasknud mul end roolile piisavalt lähedale tõmmata ning siduri vajutamiseks pidin end iga kord pikalt välja sirutama. Pealegi, sel autol on gaasi- ja piduripedaal NII lähedal, et... no ma ei tea, mida need insenerid mõtlesid, kui nad autot tegid. Vana diiselmootoriga maastur möirgas nagu karu. Veider oli pärast pisikest Chevrolet'd sellise hiiglase roolis olla.<br /><br />Olime seekord neljakesi: mina, taanlasest giid Troels, norrakad Lynne ja Hans (Jens andis meile hommikul ülesanded ning jäi ise linna kontoriasju ajama).<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZUrJ9yHI/AAAAAAAAAlo/57xKNlI8M4s/s1600-h/IMG_0283.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZUrJ9yHI/AAAAAAAAAlo/57xKNlI8M4s/s400/IMG_0283.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157986422451193970" /></a><br />Käisime treeningsõidul kahe 10-koeralise rakendiga. Laskumata pikalt sellesse, kui palju aega rakendite kokkupanek võttis (olime ühest küljest logistiliselt halvasti paigutunud, eelnevalt tegevustes kokku leppimata jätnud ja kõige tipuks ka Jensi korraldustest valesti aru saanud), kirjutan parem sõidust endast.<br /><br />See oli vägev! Hommikune tuul oli paisunud korralikuks lumesajuks ja tuisuks, mis puhus meie liikumissuunale täpselt vastu pekstes jäiseid kristalle vastu nägu ning laskmata silmi lahti teha. Keegi meist ei võtnud suusaprille kaasa ning Troels kirjeldas sõitu väga täpselt, kui ütles: "We couldn't see shit." ("Me ei näinud s...agi.")<br /><br />Istusin Hansi kelgul, müts laugudeni tõmmatud ja kaelasukad alumisi ripsmeid puutudes. Kõrvalt vaadates olin vist parajalt naljakas, sest minu näost oli näha ainult 1-sentimeetrist pilu.<br /><br />Kuna kaht silma ma korraga avatuna hoida ei saanud, tuisk oli ikka niiiiiii täpselt näkku!, kujunes rajamarkerite (toki otsa torgatud helkupaelte) otsimine ning eessõitva kelgu jälgimine ühe silmaga kissitamiseks.<br /><br />Tagasi tulles eksisime õigelt rajalt (pole ka ime, sest vahepeal pidime peatuma ning ootama, et järgmine rajahelkur tuisu seest nähtavale ilmuks) ning sõitsime kennelisse mööda rada, mida kasutatakse tegelikult allasõiduks. Meil vedas: hetk pärast seda, kui me kennelisse sisse olime keeranud, tulid mööda rada alla 4 (!) koerterakendit, kellest sellises lumepihus möödumine sugugi lihtne poleks olnud. Leppisime kokku, et sätime pöördekohale lisahelkuri, et sellist viga tulevikus mitte teha.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZU7J9yII/AAAAAAAAAlw/3-RwD0538W8/s1600-h/IMG_0281.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZU7J9yII/AAAAAAAAAlw/3-RwD0538W8/s400/IMG_0281.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157986426746161282" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZVbJ9yJI/AAAAAAAAAl4/YC0BFmSOJz8/s1600-h/IMG_0284.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZVbJ9yJI/AAAAAAAAAl4/YC0BFmSOJz8/s400/IMG_0284.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157986435336095890" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZV7J9yKI/AAAAAAAAAmA/JnvPdBnFs2A/s1600-h/IMG_0288.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5TZV7J9yKI/AAAAAAAAAmA/JnvPdBnFs2A/s400/IMG_0288.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157986443926030498" /></a><br />Hiljem koerte aedikus tegutsedes oli mõnus ilma kobaka jopeta, fliisiväel olla, erinevalt eilsest ei näpistanud külm põski punaseks. <br /><br />Vot nii...<br /><br />Nüüd aga panen riidesse ning lähen koos teistega Punase Risti laviiniõppusele. See on küll norra keeles, aga... Nojah. Tuleb ju õppida ja kuulata, kuskilt alustada. Ma olen muideks juba selle võrra paremaks muutunud, et kui tulles ei suutnud ma isegi eristada, kus norrakatel üks sõna lõppes ja teine algas, jutt kõlas ühetoonilise laulujoruna, siis praegu püüan ma juba üksikuid sõnu teksti seest välja ning hakkan mõistma, kuhu nad sõnadel rõhud panevad, kus üks sõna lõppeb ja teine algab. Asi liigub!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5555889813790236986?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-29985926088801609932008-01-19T22:35:00.000+02:002008-01-22T19:55:34.930+02:00Päev algas vara, kella kaheksase äratuskellaga. Olime eelmisel õhtul kokku leppinud, et kohtume kell 9 minu juures - mina, Troels ja Lynne, norrakast giid - et siis kõik koos Bolterdalenisse sõita, mis ongi see org 12 kilomeetri kaugusel, kus asuvad koerad ja algavad turistide sõidutamised.<br /><br />Tee sinna käis mööda korralikult puhastatud ja pikkade punaste toigastega varustatud teed. Kahel pool kõrgusid pimeduses helendavad mäed ning üksikud tuled: mõned eluhooned, kaevandused, "turismibaasid" (mul on raske leida sõna tähistamaks puust hooneid, kus ei elata, vaid mida kasutatakse erinevate retkede alguskohana, nagu meie kelgukoerte omagi, kutsun neid siis tinglikult "turismibaasideks").<br /><br />Umbes 10 km möödudes keeras auto paremale, ühele kitsamale ja järsult mäkke tõusvale teele. Veel mõni minut ja me olime kohal.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfdLJ9yFI/AAAAAAAAAlY/du-sim1N9S8/s1600-h/IMG_0280.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://2.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfdLJ9yFI/AAAAAAAAAlY/du-sim1N9S8/s400/IMG_0280.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157289478108072018" /></a><br />See on neljast-viiest hoonest koosnev kompleks, pealtnäha natuke sassis: räästaalustes turritavad labidad, kusagil paistab kinnikaetud mootorsaan, kõrgete lumevaalude vahel looklevad kitsad sissetallatud jalgrajad, iga nurga tagant piilub välja mõni koer. <br /><br />"Mis valgus see on?" küsisin Lynne'ilt taevahelenduse kohta, mis kõrge kuru taga paistis. "Ah see, see on päevavalgus," vastas ta iseenesestmõistetava häälega. Nonii, siit tuli minu esimene polaaröö õppetund: ka vaatamata sellele, et päike on praegu kõva 9 kraadi horisondist madalamal (ja sedagi päeva kõige valgemal hetkel) ning "nautical polar nigth" seletuse järgi on näha vaid kuma, on see kuma ikkagi täiesti korralikult äratuntav päevavalgus. Mitte päris selline, et õues ilma pealambita midagi teha saaks, kuid mägede kontuurid on küll täiesti nähtavad. (Pilti ei teinud, aga eks jõuab veel.) Oli suhteliselt soe, ehk 5-6 külmakraadi, ja kerge tuul keerutas lahtist lund.<br /><br />Jens ja Lynne seletasid/näitasid meile, mida tähendab elu ja töö Bolterdalenis: kus ripuvad tööriided (kogukad kombinesoonid, millest ka kõige väiksema hargivahe rippus mul põlvede vahel, seega sain kaheosalise komplekti), kus on koerte toit, kus on koerad, kuidas nendega käituda, neid sööta, mis on nende nimed, miks peavad kuudid just teatud asendis olema, miks peab tormi ajal keegi ka öösel kohal olema... Jne jne jne.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfcrJ9yCI/AAAAAAAAAlA/yFKr-yGlIuk/s1600-h/IMG_0267.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfcrJ9yCI/AAAAAAAAAlA/yFKr-yGlIuk/s400/IMG_0267.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157289469518137378" /></a><br />Mäletan, et hommikul pidasin korralikult järge: "Nii, tähtsatest asjadest vajavad kirjapanemist ja teistega jagamist see ja see ja see," kuid praegu, õhtul, on mul peas nii palju, et ei tea, millest kirjutada ja millest mitte. Ei tunne ju ühtegi asja veel korralikult!<br /><br />Näiteks jättis mulle väga sügava mulje Jens. Ta on põhjamaiselt vaoshoitud, räägib madalal rahulikul toonil, küll tihti naerdes ja nalja heites, kuid mitte kunagi sellised teravaid või natuke nilbeidki kommentaare tehes, nagu ameeriklastest koerajuhid. Ta ei tundu püüdvat muljet avaldada, ei kõnele kilaval ja teistest kõrgemale ulatuval toonil, ei püüa iga vahepausi mõne jutuga täita - räägib, siis kui vaja, ja sellest, millest on vaja.<br /><br />Näiteks oli meil tarvis üks emane koer maja juurest ketist lahti võtta ja koos teise koeraga aedikusse panna (tal on jooksuaeg ja Jens ei taha, et mõni isane lahti pääsedes kutsikad teeks).<br /><br />Lynne tõi Lulu, mustjaskirju koera kaelarihmapidi aediku juurde, kus ma parasjagu üht kuuti sissetuisanud lumest puhtaks rookisin. Vega, aediku koer, hakkas urisema - ja urisema hakkas Lulugi. Proovisime neid, Lynne Luluga ühel pool avatud aedikuust ja mina Vegaga teisel, omavahel tuttavaks teha, kuid emased ainult lõrisesid ja näitasid hambaid.<br /><br />"Jaaah, see vist ei oleks kõige parem mõte," nentis Lynne ja hakkas koeraga Jensi juurde kõndima, tuli leida mõni teine koht või mõni teine emane, kellega Lulu paremini läbi saaks. Jens kuulas Lynne'i jutu ära, kuid tuli koos temaga tagasi aediku juurde, Lulu kõvasti käekõrval.<br /><br />Lulu lõrises, Vega ka, kuid Jens ainult keelas tugeval häälel: "Nei!" Lulu lõrises edasi. Jens keelas uuesti ja võttis Lulul käega koonust - tugevalt, rahulikult, aeglaselt (mitte niimoodi välkkiirelt, nagu olin alaskalasi näinud tegevat, kuigi ka mitte loiult). Lulu jäi korraks vait, tõmbas kõrvad lidusse, kuid lõrises siis edasi. Jens kummardus ja hammustas koera kõrvast. "Nei!" kordas ta käskivalt (kuid ikka veel täiesti rahulikult) ning Lulu jäi end tagasi hoides vait, karv ähvardavalt turris.<br /><br />Jens seisis seal, pingest kange koer käekõrval ning seletas meile, et koera tuleb distsiplineerida, paika panna: koer peab teadma, kes on pealik, ning käsku täitma. Et tuleb olla kannatlik ja enda käitumises kindel, koera jonnile alla andmata. Et sealjuures tuleb olla täiesti rahulik ning mitte lasta närveldamist välja paista, sest see annab ainult niigi stressis koertele hoogu juurde: kallaletungivat karistamist pealt vaatav koer tahab ju ainult inimesele appi tulla ning mahasurutud koerale omalt poolt hambad sisse lüüa. Et kahe üksteise suhtes agressiivselt meelestatud koera puhul on närveldav löömine, tõmblemine kõige hullem, mida teha võib, sest see ju kaklust põhjustabki.<br /><br />Ta astus, Lulu ikka veel käekõrval ning Vega turvaliselt Lynne'i käes, aedikusse. Iga kord, kui kumbki koer urises, ütles Jens kõvasti ja vastuvaidlemist kannatamata "Nei!" Igale käsule järgnes vaikus, mitte selline jonniv "Nei! Nei! Nei! Nei!" jada laulmine.<br /><br />Peagi lasti mõlemad koerad lahti ning Jens jälgis kummagi käitumist. Kuni koerad olümpialiku energilisusega lund märgistasid ning iga vastase soru omapoolse soruga üle lasid (on alles põied!), jätkas Jens juttu sellest, et koertel tulebki omavahel asjad paika panna, ülemus kinnitada, ning sellel hierarhia loomisel tuleb lihtsalt silma peal hoida.<br /><br />"Kas sa üldse tolereerid oma koerte seas agressiivsust teiste koerte suhtes? On sul koeri, kelle puhul sa lepid, et nad üksteist ei talu, või töötad sa kõik koerad niimoodi... leplikuks?" küsisin Jensi käest.<br /><br />"Ei, loomulikult on koeri, kes ei hakkagi teineteisega läbi saama, aga neid on vähe. Näiteks Gröönimaa koerad: neid tuleb niimoodi aedikusse panna, et üks on teisest silmnähtavalt tugevam. Kui panna kaks ühetugevat koera kokku, siis nad jagavadki omavahel maid, kuni üks surnud on. Need koerad kaklevad surmani."<br /><br />Ma kuulasin Jensi ja mõtlesin: sellest mehest õhkab järjekindlust. Ja jõudu.<br /><br />Umbes 5 minuti pärast olid Lulu ja Vega sõbralikult ühes aedikus koos. Suundusime allamäge, kus suurem osa koeri suures kennelis söötmist ja tähelepanu nõudis.<br /><br />Kennel on kogum kõrgete metallvõrkudega aedikuid, umbes 3m x 4m igaüks, kokku ehk kümmekond aedikut. Need seisavad kahes reas justkui majad mõlemal pool äärelinnatänavat, eraldatud pika koridoriga, mis on samuti võrkaiaga otstest piiratud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5Jfc7J9yEI/AAAAAAAAAlQ/SOvQ0qaxVSk/s1600-h/IMG_0278.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5Jfc7J9yEI/AAAAAAAAAlQ/SOvQ0qaxVSk/s400/IMG_0278.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157289473813104706" /></a><br />Lühidalt öeldes astud sa sisse pikka võrkkoridori, mille külgedel on rida aedikutesse avanevaid uksi ning lõpus uks suurele jooksuväljakule, mõõtmetega umbes 20m x 30 m.<br /><br />Lasime mõned koerad aedikute puhastamise ajaks keskkoridori ja seejärel jooksuväljakule, kus nad saavad oma isu täis hullata. Kühveldasime lund, sättisime kuute teistmoodi (kirjutan sellest kunagi hiljem ja pikemalt, sest see on terve omaette süsteem) ning läksime kella 2 ajal, kui Jens tagasi linna sõitnud oli, koertega proovisõidule.<br /><br />Panime 10 koera vanamoodsa kelgu ette. Ma ei tea, mis selle kelgu nimi eesti keeles on, aga ameeriklased ütlesid selle kohta toboggan: pikk külgedelt toestatud kelk, kuhu mina mahun hea tahtmise korral sisse magama. Kelgu põhjas oli soe põhjapõdranahk, et istujatel (läksime kolmekesi - mina, Lynne ja Troels - ühe rakendiga) soe oleks.<br /><br />Koerte käitumine pani mu suu imestusest lahti vajuma. Nii rahulikud! Juhtkoeri ei pidanud üldse ankurdama, sest nad püsisid ise paigal ja hoidsid veoköit pingul. Jah, ka nemad haukusid ja väljendasid rõõmu mineku üle, kuid mitte sellise kõrvulukustava kiljumisena, nagu Alaska omad.<br /><br />Troels ütles, et ka tema jaoks oli see üks suur üllatus, sest need norra koerad, kellega ta varem töötanud on, pidavat ka kohutaval kombel vilisema, kui kelku teele sätitakse.<br /><br />Käisime pooletunnisel sõidul mööda orupõhja, taevakuma ja kõrge mäekuru suunas. See oli super!<br /><br />Lumi on kõvasti kokku pakitud ja jäise koorikuga, mis teeb koerte liikumise lihtsamaks ning kiireks. Nad ei tuiska küll nii, nagu Alaska võidusõitjate omad, kellega ma suviti töötanud olen, kuid siiski täiesti arvestatavalt lõbusa tempoga.<br /><br />Juhtisime järgemööda: Lynne majade juurest lahkumisel, Troels kuni tagasipööramiseni, mina tagasisuunal (ja mäest üles, seega hingeldades koeri lükkamisega aidates =P) ning Lynne jälle majade vahele sisenedes.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfcrJ9yDI/AAAAAAAAAlI/20qfjBU7roE/s1600-h/IMG_0273.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5JfcrJ9yDI/AAAAAAAAAlI/20qfjBU7roE/s400/IMG_0273.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5157289469518137394" /></a><br />Ilm oli imeilus: vana kuu vasakult orupõhja valgustades ja teed näidates, taevakuma ees, virmalised ja tähed pea kohal, tuuleõhk liikumatuks vaikides. Kui mul ka järgneva kahe kuu jooksul ainult tormi ja külma tuleks näha, võiks ma öelda: olen näinud looja tööd imeilusal saarel põhjas.<br /><br />Sellesse võib armuda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-2998592608880160993?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-6096394038431708532008-01-18T21:26:00.001+02:002008-01-18T21:27:21.863+02:00Kui ma oma esimesed emotsioonid kuidagi kokku võtan, tuleb sellest üks suur kiidujoru. No ausõna, tuleb! Tunne on umbes selline, nagu esimese Alaska suve alguses: kõik on nii hea, et tekib kahtlus, et ega midagi jama pole.<br /><br />Esiteks töökaaslane Troels ja firma omanik Jens: esimesel pilgul üle mõistuse toredad inimesed! Troels on 32-aastane keskkooliõpetaja Taanist, kes iga paari aasta tagant aasta või pool vabaks võtab ning maailmas ringi rändab, sarmikas ja humoorikas mees. Jens aga on kolmekümnendates, lühikese habeme ja lihtsa jutuga svalbardlane, sõbralik ja lõbus.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9eLJ9x_I/AAAAAAAAAko/OAHXdZycOtY/s1600-h/IMG_0264.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9eLJ9x_I/AAAAAAAAAko/OAHXdZycOtY/s400/IMG_0264.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156900268171708402" /></a><br />Jens tuli meile autoga lennujaama vastu ning viis meid esimese asjana linna: korraldas tööpaberite kordaajamise mingi ametniku juures, näitas haiglat ja poodi, tegi tiiru peale tervele Longyearbyeni linnale, tutvustas kontorit ja eluhooneid, näitas ülikooli, varustas paljude nõuannetega vaba aja veetmise osas, kostitas lõunaga. Matkapoes ostis ta nii minule kui Troelsile korralikud töösaapad, et varbad ei külmetaks ja märjaks ei saaks. (Ristisin need kohe mammutsaabasteks, sest kogukad on, noh!)<br /><br />Tööplaanid on hetkel sellised, et hakkame tegutsema "6 päeva tööl, 3 päeva puhkust" graafikus ning juhul, kui on torm ja keegi koerte juures olema peab, veedab tares öö see, kelle kord on järgmisel hommikul händler olla - minul on ju ka vabad päevad. (Lähme homme hommikul koertega tutvuma, täna seal ei käinud.)<br /><br />Elamisküsimus on lahendatud natuke teisiti, kui esialgne plaan oli. Kuigi enne oli jutt, et mina hakkan elama koerte juures, 12 km kaugusel Longyearbyenist, ning Troels linnas, püüab Jens meid mõlemaid linna majutada - ütles, et kuigi mõlemal kohal on omad plussid ja miinused, kardab ta, et kaugel tares elaja väsib ruttu ära, kui veedab isegi vaba aega kutsude juures. See tähendab küll, et igal hommikul tuleb tööle sõita ja õhtul tagasi linna tulla, aga samas annab võimaluse pesta ning väljas käia. <br /><br />Iga inimese käsutuses on oma auto, minul on selleks roheline maastur hiiglasliku tungrauaga, mis on mõeldud päevadeks, kui tee on lahti lükatud ja autoga läbitav. Kui tee kinni tuiskab või paks lumekord maha tuleb, on samaks otstarbeks mootorsaanid.<br /><br />Ja seltskonnaelu tundub siin ka jaguvat. Linnas on palju noori, kes hooajaliselt tööle on tulnud, ja üliõpilasi UNIS-est, mis tähendab ka tantsuõhtuid ja õhtuseid koosistumisi seminaride, kontsertite või kino vaatamise järel. (Selle jaoks pean ma aga aktiivselt norra keele kallal töötama, inglise keelt siin, tundub, väga ei räägita - ei ole vajadust, suurem osa rahvast oskab norra keelt küll.)<br /><br />Praegu olen ma end igatahes sisse seadnud kontoriruumides, kus on suur lahtikäiv diivan ja, oh üllatust!, wc. JA kraanikauss. JA dush. Ei pesemata juustele, hurraa!<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9eLJ9yAI/AAAAAAAAAkw/XFrOyt9r0Is/s1600-h/IMG_0265.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9eLJ9yAI/AAAAAAAAAkw/XFrOyt9r0Is/s400/IMG_0265.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156900268171708418" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9ebJ9yBI/AAAAAAAAAk4/ZBErE-VnLZo/s1600-h/IMG_0266.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5D9ebJ9yBI/AAAAAAAAAk4/ZBErE-VnLZo/s400/IMG_0266.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156900272466675730" /></a><br />Nüüd lippan ma aga õhtusöögile Jensi, Troelsi ja veel paari inimesega. Jens tahab meid tuttavaks teha =).<br /><br />PS. üks asi, millega ma hetkel eriti harjunud ei ole, on muidugi polaaröö. No umbes nii, et mis mõtttttes inimesed ütlevad "Lähme sööme lõunat!", kui väljas on kuu ja tähistaevas? Samas peaks ma endale vastu pead koputama, et halloo, Mann, tule taevast alla: kui sa homme hommikul kell 8 ärkad, on õues täpselt samasugune öö. Ja päeval kell 12, kui sa kutsude juures oled, ka. Ja õhtul ka. Kogu aeg on pime!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-609639403843170853?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-57218744002317247312008-01-18T18:23:00.000+02:002008-01-18T20:28:00.827+02:00Kui ma reede varahommikul Estonian Airi check-in'i jõudsin, tuli teenindaja teade, et mul tuleb pagas Oslo lennujaamas välja võtta ja uuesti sisse "chekkida", täieliku üllatusena.<br /><br />"Mismõttes ei lähe automaatselt? Mul on kahe lennuki vahe ju ainult 50 minutit." Reisiekspert ei hoiatanud, kui piletid müüs, mina ei küsinud ka. Sest, vaata: passikontrollist läbi minna, lindi ääres pagasit oodata, kott uuesti sisse tsekkida, turvakontrollist läbi minna, õigeaegselt lennuki peale jõuda... Seda on 50 minuti kohta natuke tiba palju.<br /><br />Aga noh, kui peab, siis peab. Mis seal's ikka.<br /><br />Eriti naljakas hakkas mul siis, kui Estonian Airi lennukile pääs avati alles 15 minutit enne plaanitavat väljalendu. "Eee... Me hilineme? Mul jääb veel VÄHEM, kui 50 minutit?" <br /><br />Kortsutasin kulmu ja kirusin ennast reisikindlustuse unustamise eest. Kujutad sa ette, mul on ju siiani ALATI reisi- ja pagasikindlustus tehtud olnud ja siiamaani pole kordagi midagi juhtunud, ja just NÜÜD, kui kumbagi pole, terendavad silmapiiril lennukile hilinemine (ja nagu hiljem selgub, ka pagasi kaotamine).<br /><br />Uurisin lennukis Eesti Õhu stuardessilt, kas oleks tarvis Longyearbyeni lennuki omi ette hoiatada, et nad vajadusel boardingut kinni ei paneks (mõlemad mu lennud olid SASi omad) ja minu pealevõtmiseks valmis oleks, nagu Andre soovitas, aga näitsik arvas, et SASi omadel on see info niigi olemas, pole vaja hoiatada kedagi. Et kuidagi ikka jõuab. <br /><br />Okeitasin. "No olgu siis, kui nii ütlete..."<br /><br />Oslosse jõudsime kerge hilinemisega, maandumine toimus nagu piimapudelis, nii tihe oli pilvekate. Kiikasin kella: 45 minutit.<br /><br />Pikk-pikk kõndimine pagasikonveierite juurde... Olin üks esimesi, kes lindi ääres koti haaramiseks valmis oli ning selle saabudes kiiresti ülakorrusele sibas. "Sibas" on selle 25+ kg kotilaadungi juures muidugi natuke ülepingutatult positiivne, "higistas mulli otsaette" oleks hoopis parem. Kiikasin kella: 35 minutit.<br /><br />Lennujaama peasaal oli rahvast täis ning pukkide taga keerlesid pikad inimsabad. "No ja nüüd mida?" Marssisin otsejoones Self-check'i automaadi juurde. Masin sülgas minu piletit aina uuesti välja, ei tahtnud vastu võtta. Mingi lennujaama teenindaja vaatas mind kuivalt ja ütles: "Sul on see riba külje pealt ära võetud, sa ei saa ise check-in'i teha, pead sinna sabasse minema."<br /><br />"Sinna sabasse" tähendas vooklevat inimeste rida. 32 minutit.<br /><br />Seisin närveldades sabas. Tahtsin minna küsima, kas ma kuidagi kiiremini ei saaks, lennuk ju kohe väljumas, aga ei tihanud: see inimeste pillerkaar oli logistiliselt nii paigutatud, et mul oleks paras tükk tegu väljaspool järjekorda puki juurde jõuda. Seisin ja ootasin. 20 minutit.<br /><br />Viimaks puki juurde jõudnud, tegi teenindav meesterahvas minu piletit ja lennu väljumisaega nähes suured silmad: "Sa oled ju vales pukis!" - "Mismõttes vales pukis?!?" - "Sa oleks pidanud sinna punase ekraani juurde minema ja oma koti ära andma."<br /><br />(Brghaaaaaaaaaaahhh!)<br /><br />"Okei, selge. Aga siin ma nüüd olen. Kiiresti, mida teha? Olen hiljaks jäänud?"<br />"No proovime su koti sinna lennuki peale saata, aga ma ei garanteeri midagi. Kus su kleepekas on?"<br />"Taskus."<br />"Miks sa maha võtsid?"<br />"Arvasin, et te panete uue. Et sassi ei läheks. Ma võin ta taskust välja võtta."<br />"No anna."<br /><br />Vaatasin, kuidas ta kortsunud kleepekat tagasi koti külge sättis ja mõtlesin, mis sellest kotist, huvitav, saab. Kui kleepekas ära tuleb, ei tea keegi, kelle oma, kust tuli ja kuhu minema peab. Mul aga on kõik talveriided ja, mis kõige tähtsam!, -jalanõud koti sees.<br /><br />"Ma ei garanteeri midagi, mõistad? See (kott) ei pruugi täna kohale jõuda!"<br />"Selge-selge. Millal tuleks? Homme? Ülehomme?"<br />"Jah-jah, mõne päeva jooksul. Aga ma ei garanteeri midagi!"<br />"Selge, selge. Kuhu ma nüüd lähen? Mis väravast lennuk läheb?"<br />"Värav 15."<br />"Kus see on?"<br />"Lähed läbi turvakontrolli ja siis vasakule. Aga jookse!"<br /><br />Vaatasin turvakontrolli saba: umbes sama pikk, nagu check-in'i oma.15 minutit.<br /><br />Lippasin otsejoones mingi turvatädi juurde, kes veel enne, kui ma suu lahti teha jõudsin, käega saba lõppu viipas: "Astuge järjekorda, palun." - "Vabandage, kas kuidagi kiiremini ei saa? Lennuk väljub 15 minuti pärast!" Tädi heitis pilgu kontrollijatele: "Okei, mine siit lindi alt."<br /><br />Kiire vabandus turvakontrolli järjekorras seisjatele ("Väga vabandan, kas ma võin? Lennuk väljub 15 minuti pärast!") ja, hops-hops, sülarit/telefoni/riideid/kotti/saapaid lindile laduma. <br /><br />Turvakontroll läbitud. 12 minutit.<br /><br />"Nii, värav 15, värav 15... Ta ütles vasakule keerata..." Lidusin, silmad punnis, saapapaelad lahti, riided käeotsas, kott seljas hüplemas kuhugi ootesaali ääretusse. Päris palju tuli joosta: ma võin praegu natuke üle pingutada, aga oma 700-800 meetrit oli kindlasti. Ja kui ei olnud, siis siuke korralik keskmaajooks küll. Keel oli igatahes vestil, konditsioneeritud õhk kriipis kurku.<br /><br />"Värav 42... 36... 24... 17... Kus on 15, kus on 15? Aaaa, siin on 15! Nii, rahvas seisab... Miks rahvas seisab? Kelle boarding see on? Ahaa, Longyearbyen, väljumine 9.20. Minu oma. Piletite kontroll ikka veel käib. Jõudsin! Huuuuhhhhh..."<br /><br />Viskasin asjad pingile, kummardusin käsi põlvedele toetades allapoole ja hingeldasin kõva häälega. Peas vasardas: "Kohal!" Ma olin tõesti võhmal. Kõrval seisev meesterahvas, kes lähemal vaatlusel minu kaastöötajaks, taanlasest giid Troelsiks osutus, naeris: "Take it easy."<br /><br />Ma ei tea, kas asi oli konditsioneeritud õhus või minu suures ähmis, aga ma hingeldasin oma kurgu selle sprindiga tõõõõõõeliselt valusaks. Köhisin, et mitte öelda pruuskasin hobuse kombel, üle terve ootesaali. Rahvas vaatas, nagu ma oleks SARSi nakatunud: kõõritasid hindaval pilgul minu suunas, pööras siis selja ja arutas midagi omavahel, suud käega varjates.<br /><br />Jätkasin köhimist ka lennukis, kuigi püüdsin seda iga hinnaga tagasi hoida - rahvas tõesti kõõritas umbusklikult.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5DvibJ9x-I/AAAAAAAAAkg/aAfz7t3dU_Y/s1600-h/IMG_0262.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://1.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5DvibJ9x-I/AAAAAAAAAkg/aAfz7t3dU_Y/s400/IMG_0262.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156884948023363554" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5DviLJ9x9I/AAAAAAAAAkY/UhvzIMFM5To/s1600-h/IMG_0261.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R5DviLJ9x9I/AAAAAAAAAkY/UhvzIMFM5To/s400/IMG_0261.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156884943728396242" /></a><br />Veetsin ülejäänud lennuteekonna ajakirju lapates ja Tromso lennujaamas (vahepeatumine) inimesi jälgides. Väga paljudel olid erksavärvilised parkad käevarrele kinnitatud siltidega: mingi arktika uurimisprogramm, Teravmägede giidifirma, Antarktise geofüüsikaline uurimis-ma-ei-jõudnud-lugeda-misasi, Teravmägede logo, 80-nda laiuskraadi üliõpilased, Kanada glatsioloogiline konverents... Neid oli lõputult. Noored naised väljaveninud pükste ja matkasaabastega, vanad mehed habemete ja ruuduliste särkidega. Alaskat meenutas, natukene.<br /><br />Oma teed läinud seljakoti suhtes omandasin ma mingisuguse loterii-sarnase hasardi: "Huvitav, kas ta on sama lennuki peal, kus mina? Huvitav, kui mitte, siis millal ta tuleb? Huvitav, mis temperatuur praegu Longyearbyenis on?" (Troels kommenteeris vahele, et -15 peaks olema.) "Mu Lafuma saapad ei ole mõeldud isegi -10 jaoks... Hmm, huvitav-huvitav, millal ma siis oma asjad kätte saan? =)"<br /><br />Ja teate, mis? Seljakott oli ilusti kohal =D.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5721874400231724731?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-68530176158596317632008-01-15T21:08:00.001+02:002008-01-18T18:27:57.341+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R40Fy7J9x6I/AAAAAAAAAkA/dG-d7KCMtaU/s1600-h/IMG_0243.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://4.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R40Fy7J9x6I/AAAAAAAAAkA/dG-d7KCMtaU/s400/IMG_0243.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5155783520840173474" /></a><br />Sokkide toppimine saabaste sisse on muideks ääretult tähtis protsess. Isegi nii tähtis, et Mann esimesena sissetopitud soki välja urgitses ("Ebakvaliteetne töö, 2 kuupsentimeetrit läks raisku!") ning siis uutmoodi rullides tagasi saapa sisse lükkas.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R40FzrJ9x7I/AAAAAAAAAkI/kMJ-UbU3xdI/s1600-h/IMG_0250.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R40FzrJ9x7I/AAAAAAAAAkI/kMJ-UbU3xdI/s400/IMG_0250.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5155783533725075378" /></a><br />Külli soovitusel sai muretsetud üks Rossignoli näomask, et kohalike poodide röövimine lihtsam oleks.<br /><br /><span style="font-style:italic;">Ahjaa: rendin 300-kilose mehe, kes mu seljakotile seni peale istuks, kuni ma lukku kinni tõmban</span>.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R43O2rJ9x8I/AAAAAAAAAkQ/TWFszbUq-q0/s1600-h/IMG_0257.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;" src="http://3.bp.blogspot.com/_ghJqZ1k4D4Y/R43O2rJ9x8I/AAAAAAAAAkQ/TWFszbUq-q0/s400/IMG_0257.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5156004587101865922" /></a><br />Kui Mann uuel hommikul aru sai, et Tartusse sõitmise tarvis tuleb magamiskott ja madrats seljakotist uuesti VÄLJA VÕTTA... "See ei ole võimalik! Ma ei tahaaaaaaaaaaa neid uuesti välja võtta! Äääääääää!"<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-6853017615859631763?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-57838915393493041022007-12-29T21:25:00.000+02:002008-01-07T16:49:33.525+02:00Varustusega on nüüd murettekitavalt muretu: ma kasutan põhjana eelmiste suvede nimekirja (mis on end mõlemal korral väga-väga hästi tõestanud!) ja suhtun pakkimisse ilmselge "a ma olen seda niikuinii kaks korda juba teinud, sel korral õnnestub see iseenesest" tundega. Aga äkki ei peaks?<br /><br />DOKUMENDID<br /><br />pass, ID kaart, juhiluba<br />lennupiletid<br />pangakaardid<br />sularaha<br /><br />PAKKIMISEKS<br /><br />suur seljakott<br />väike seljakott<br />riidest kotid<br />kilekotid<br /><br />RIIDED<br /><br />pesu:<br />* lühike<br />* pikk (k.a. roosa top)<br />sokid:<br />* tavalised <br />* villased<br />* polartecid<br />püksid:<br />* pruunid taskutega<br />* Carhartt'id<br />* Marmoti vihmakad<br />* paksud suusakad<br />* liibukad<br />* šortsid<br />t-särgid<br />kampsunid:<br />* punane fliis<br />* must fliis<br />* AIE fliis<br />jope<br />sall<br />kaelasukad<br />villane müts<br />kindad:<br />* õhukesed<br />* fliisist<br />* villased käpikud<br />ujumisriided<br />taskurätikud<br /><br />JALANÕUD<br /><br />Pinnacled<br />Lafuma matkasaapad<br />plätud siseruumi<br /><br />PESUVAHENDID<br /><br />šampoon<br />deodorant<br />hambapasta<br />hambahari<br />zilett<br />peegel<br />rätik<br />päikesekreem (50+)<br />huulepulk (palju!)<br />kamm<br />küünetangid<br />pinsetid<br />tualettpaber<br /><br />RAVIMID<br /><br />kompleksvitamiinid<br />magneesium/kaltsium<br />türoksiin<br />valuvaigistid<br />antiseptik<br />sidemed<br />plaastrid<br />süsi<br />seedimise jaoks<br />nohu- ja köharohi<br />antibiootikumid<br />paratsetamool<br /><br />VARUSTUS<br /><br />magamiskott<br />magamiskoti sisefliis<br />madrats<br />sööginõud (kahvel-nuga-lusikas)<br />plekk-kruus<br />plekk-kauss<br />veefilter ja puhastustabletid<br />Nalgene veepudel<br />madratsi paranduskomplekt<br />niit ja nõel<br />kirjutamisvahendid<br />päikeseprillid<br />suusaprillid<br />tikud<br />tuletael<br />kell<br />haaknõelad<br />kompass<br />säärised<br /><br />ELEKTRISEADMED<br /><br />sülar<br />telefon<br />laadija<br />iPod<br />ID-kaardi lugeja<br />fotoaparaat<br />taskulamp<br />pealamp<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-5783891539349304102?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-854881346722022539.post-40188018525257132652004-12-17T23:28:00.000+02:002008-12-17T23:51:13.687+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlzMe0z9eI/AAAAAAAAATA/aZX00FlXKpc/s1600-h/CRW_6668.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 267px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlzMe0z9eI/AAAAAAAAATA/aZX00FlXKpc/s400/CRW_6668.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280878696338814434" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlykpJTkII/AAAAAAAAAS4/rUq_w1qb3mo/s1600-h/IMG_0775.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlykpJTkII/AAAAAAAAAS4/rUq_w1qb3mo/s400/IMG_0775.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280878011914358914" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlx_UlGn5I/AAAAAAAAASw/qdYEU2-sdXU/s1600-h/IMG_1056.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlx_UlGn5I/AAAAAAAAASw/qdYEU2-sdXU/s400/IMG_1056.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280877370738646930" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlxYtskhJI/AAAAAAAAASo/tQkNbhfy_gI/s1600-h/IMG_0565.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlxYtskhJI/AAAAAAAAASo/tQkNbhfy_gI/s400/IMG_0565.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280876707465954450" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlw2wB3NqI/AAAAAAAAASg/mX6sLjYFvIY/s1600-h/IMG_0758.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlw2wB3NqI/AAAAAAAAASg/mX6sLjYFvIY/s400/IMG_0758.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280876123976578722" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlwXkXWUKI/AAAAAAAAASY/yCyycnWvmMU/s1600-h/IMG_0575.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlwXkXWUKI/AAAAAAAAASY/yCyycnWvmMU/s400/IMG_0575.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280875588269527202" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlvq9GWmDI/AAAAAAAAASQ/04p3n47N8v0/s1600-h/IMG_0458.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUlvq9GWmDI/AAAAAAAAASQ/04p3n47N8v0/s400/IMG_0458.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5280874821815015474" border="0" /></a><br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpyhF8gkI/AAAAAAAAASI/itR2O-CBvJ4/s1600-h/001.jpg"><br /><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 266px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpyhF8gkI/AAAAAAAAASI/itR2O-CBvJ4/s400/001.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249873550213698" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpvuxn4sI/AAAAAAAAASA/AnfPH2Pm0R4/s1600-h/002.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpvuxn4sI/AAAAAAAAASA/AnfPH2Pm0R4/s400/002.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249825683464898" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOprVQxdPI/AAAAAAAAAR4/wd71BIDO6UA/s1600-h/003.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOprVQxdPI/AAAAAAAAAR4/wd71BIDO6UA/s400/003.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249750115316978" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpm3aQfeI/AAAAAAAAARw/1RYaWWIzSMk/s1600-h/004.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 300px; height: 400px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpm3aQfeI/AAAAAAAAARw/1RYaWWIzSMk/s400/004.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249673382559202" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpimBL-iI/AAAAAAAAARo/XADlye4R6v4/s1600-h/005.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpimBL-iI/AAAAAAAAARo/XADlye4R6v4/s400/005.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249599994526242" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpe84SUvI/AAAAAAAAARg/NGyl3snf-mw/s1600-h/006.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpe84SUvI/AAAAAAAAARg/NGyl3snf-mw/s400/006.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249537411732210" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpaFehRRI/AAAAAAAAARY/cS7tCkTFc-o/s1600-h/007.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpaFehRRI/AAAAAAAAARY/cS7tCkTFc-o/s400/007.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249453820232978" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpVVei_eI/AAAAAAAAARQ/992OyZ4WApQ/s1600-h/008.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpVVei_eI/AAAAAAAAARQ/992OyZ4WApQ/s400/008.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249372215967202" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpLPyJFjI/AAAAAAAAARI/bgA1eVASipk/s1600-h/009.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpLPyJFjI/AAAAAAAAARI/bgA1eVASipk/s400/009.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249198888850994" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpGKDoqHI/AAAAAAAAARA/ntHIArgx6uA/s1600-h/010.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 299px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpGKDoqHI/AAAAAAAAARA/ntHIArgx6uA/s400/010.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249111452264562" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpCOZO-GI/AAAAAAAAAQ4/x6_AiJrAN1I/s1600-h/011.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOpCOZO-GI/AAAAAAAAAQ4/x6_AiJrAN1I/s400/011.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279249043897120866" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOo8uj1reI/AAAAAAAAAQw/r917bJ01iM4/s1600-h/012.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOo8uj1reI/AAAAAAAAAQw/r917bJ01iM4/s400/012.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279248949452320226" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOoCHoj_ZI/AAAAAAAAAQo/0wL231Z8PKc/s1600-h/013.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 267px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOoCHoj_ZI/AAAAAAAAAQo/0wL231Z8PKc/s400/013.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247942570737042" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnkd4x23I/AAAAAAAAAQA/U_5cegU13Ls/s1600-h/014.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnkd4x23I/AAAAAAAAAQA/U_5cegU13Ls/s400/014.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247433148259186" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnlSXdaWI/AAAAAAAAAQY/aBqmEU0kdrc/s1600-h/017.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnlSXdaWI/AAAAAAAAAQY/aBqmEU0kdrc/s400/017.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247447235586402" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnlD16QaI/AAAAAAAAAQQ/BdFjpjzIfm4/s1600-h/016.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 267px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnlD16QaI/AAAAAAAAAQQ/BdFjpjzIfm4/s400/016.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247443336774050" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnkzb3wdI/AAAAAAAAAQI/BiZBdODaiNk/s1600-h/015.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnkzb3wdI/AAAAAAAAAQI/BiZBdODaiNk/s400/015.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247438932591058" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnmO16-1I/AAAAAAAAAQg/TU1m06gSW7Q/s1600-h/018.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 267px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/SUOnmO16-1I/AAAAAAAAAQg/TU1m06gSW7Q/s400/018.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5279247463469480786" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/854881346722022539-4018801852525713265?l=suslikute-teravmaed.blogspot.com' alt='' /></div>Mannhttp://www.blogger.com/profile/18139656732419283338noreply@blogger.com0