Mõtlesin, et võtan end nüüd korraks kokku ja kirjutan ka. Kuidagi kipitab südamel, juba tükk aega kipitab.
"Minu Alaska" lugu algas kaugelt enne seda, kui ma olin võimeline sõrme mingile hetkele peale panema ja ütlema: "Näed, siit ta algab." Ma tean, et ühel hetkel ta lihtsalt oli juba olemas, aga millal oli viimane hetk, kui teda veel ei olnud... Tont seda teab.
Esimesed märgid võisid olla ehk kusagil 2004 paiku, kui ma elasin ikka veel oma esimeses Tartu-kodus, põrandal olid kaltsuvaibad, ja lubasin Andresele, et kui ma kunagi raamatu kirjutan, siis ma pühendan selle talle.
Ja teate, tegelikult ma ütlesin vist isegi vängemalt: "Oma esimese raamatu ma pühendan ma sulle." Justkui ma oleks arvanud, et neid tuleb mitu. (Andres seda vestlust millegipärast ei mäleta, nii et tema objektiivsele seisukohale toetuda ei õnnestu.)
Oli mul üldse, millest kirjutada? Ei. Oli mul, mida öelda? Ei. Aga miks ma siis lubasin? Hea küsimus. See mõte oli lihtsalt alati olemas olnud ja kuigi mul polnud õrna aimugi, miks ja millal ma kirjutan, ma lihtsalt teadsin: "Ühel heal päeval ma kirjutan oma raamatu."
***
Kui Epp saatis mulle sel kevadel e-kirja stiilis "Mann, kuule, paneks äkki su blogilood raamatuks kokku?", siis see ei olnud päris see, kuidas ma oma pühalikku raamatuideed ette olin kujutanud.
Mul oli olnud silme ees pilt sellest, kuidas vana ja hall Mann paneb kõik oma kogemused ja meisterlikkuse raamatusse, mis lööb hinge kinni umbes samamoodi, nagu mõned raamatud minul löövad, ja see pilt ei klappinud kohe kuidagi ettepanekuga kirjutada see Nüüd Ja Praegu.
"Tere talv, millest ma kirjutaks? Mida mul öelda on? Ma olin lihtsalt kelgukoerte talitaja. Ma olen 23. Mida mina elust tean, et hakata raamatut kirjutama?" Umbes sellised need mõtted võisid olla. Ma keeldusin Epu ettepanekust, tuues vabanduseks midagi stiilis "ma ei ole veel valmis" või "asi tahab käärimist", ning sinnapaika see jäigi.
Paar kuud hiljem kirjutas Epp mulle uuesti. "Noh, Mann, äkki nüüd ikkagi võtaks kätte ja teeks? Ei pea üldse korraga tegema, võime rahulikult ühest otsast alata ja vaatame, kuhu välja jõuame..."
(Jajaa, võin ma tagantjärele elukogenult parastada, on ta jee nii, et võtad kätte ja rahulikult teed :P)
Mind puresid küll täpselt needsamad kahtlused, mis ennegi, kuid millegipärast võttis Epu vabadus "rahulikult ühest otsast alustame ja vaatame, kuhu välja jõuame" mind õnge. Nõustusin.
***
Esimesed paar nädalat olid paljulubavad: kui tundsin, et miski on sisemiselt paigas, võtsin arvuti ette, istusin maha ja panin mõtted paberile. Päris hää tundus.
Edasi läks raskemaks. Kõik "paigas" teemad said järjest välja kirjutatud ja need, mis alles jäid, ei tahtnud üldse mitte välja tulla. Ma ei tahtnud liustikuteemasid poole sõnagagi puutuda ja koertelaagri süsteemi lahtiseletamisega olin täiesti lootusetult jännis kuni hetkeni, kui Liis ühel õhtul mu köögilaua taga istet võttis ja ma talle kogu selle kaadervärgi paberile välja joonistasin. "Aaaa! Nüüd ma saan aru!"
Nojah, sinna ma üritasingi saada, et asi selgemaks läheks =P
Toimetajal tuli mu mõtteid mingite nähtamatute tangidega peast välja kiskuda ja mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Lisaks oli kuskilt ei-tea-kust tekkinud kokkulepe, et oktoobri keskpaigaks on käsikiri valmis, ning alates kuupäeva paikapanemisest oli käsikirja edenemine täielik surm.
Enne kuupäeva ma olin kirjutanud iseendale. Pärast kuupäeva ma pidin kirjutama seepärast... et ma olin lubanud. Ja see ei olnud hea mõte!
Ma ootasin oktoobrikuu keskpaika nagu mingit pühalikku ilmutust ja olin veendunud, et mõtted, mis raamatusse minema peavad, tulevad ise, kui ma annan neile aega tulla, aga tegelikult polnud mingi üllatus see, et oktoobri keskpaigaks ei olnud käsikirjal lõpetamise maiku ka mitte.
Epp tuli raamatule lisatoimetajaks. "Kuule, kirjuta siin natuke pikemalt lahti. Miks te seda niimoodi tegite? Ja siit ma ei saa eriti hästi aru. Kuidas see täpselt käis? Mida tema selle peale ütles? Mis sa siis tegid?"
Epp ja Liis, nad pommitasid mind kahekesi aina uute ja uute parandustega ning me töötasime mingis põrgulikus rütmis: mina ja Liis põhitöökoha kõrvalt õhtuti, Epp USAst. Vere maik oli suus, aga asi liikus.
Lõpuks oli asi nii kaugel, et mul oli tekkimas okserefleks iga kord, kui ma nägin oma postkastis Epu või Liisu kirja või avasin Wordis järgmist "Minu Alaska" versiooni. "Never, ever again!" teatasin ma Liisule ühes õhtuses gtalki kõnes ja ta ainult muigas: "Ma tean seda tunnet, aga oota, kuni raamat käes on. Siis vaatad asja teistsuguse pilguga ;)"
***
Kui raamat lõpuks trükiks valmis oli, meeldisid mulle selles täpselt kolm peatükki - need olid ainsad, mille puhul ma tundsin, et mul oli õnnestunud oma hing sinna sisse kirjutada. Ülejäänule olin ma... käega löönud.
Jah, tekst oli küll tore ja Epp oli asjast üsna sillas, aga mingit šedöövri-emotsiooni ma temas küll ei näinud. See kohe kindlasti ei olnud parim, millega ma hakkama oleksin saanud (kui ma oleksin tahtnud), ning ma vaatasin kogu oma raamatutesse suhtumise filosoofiat ümber.
Mingil kummalisel kombel oli see täitsa... magus, see suhtumine.
Ma hakkasin nimelt esimest korda aru saama, et tegelikult, TEGELIKULT, ei ole teps mitte kõik raamatud elutööd. Jah, mõned on (näiteks "Sõrmuste isand" on elutöö ja "Meister ja Margarita" oli elutöö, sest nad on peaaegu haigettegeva täpsuseni viimistletud lood), kuid muus osas on raamatud täpselt samasugune looming, nagu kõik muu. On halvad, on natuke vähem halvad, on keskmised, on natuke head, on väga head ja siis on mõned eriti, ERITI tugevad kirjatükid - sellised, kus laused voolavad nii sujuvalt, et mul ei teki lugejana kordagi seda eneseteadlikku "Hmm" tunnet, vaid ma lihtsalt liigungi looga kaasa. Tundidekaupa.
Ja siis tekkis mul järgmine tunne: "Minu Alaska" ei ole elutöö, ei olegi mõeldud olema elutöö, vaid on üks õppetund. Üks õppetund teekonnal, kus on väga palju samme.
Jon Krakauerit olete lugenud? Ma olen.
Kraukauer, nimelt, ei ole ka mingi Hemingway või Tolkien, ka tema tekstides on mingeid kivikuhilaid, millele ma otsa komistan ja mõtlen "No tore-tore, oli nüüd seda vaja või...", aga ometi on Kraukauer üks väga andekas kirjutaja. Isegi Krakaueril, kes ei ole Tolkien, on sellised juppe, kus ma pean hämmeldusega tõdema, et mul ei ole mitte midagi lisada. Näiteks see:
"It is easy, when you are young, to believe that what you desire is no less than what you deserve, to assume that if you want somehing badly enough it is your God-given right to have it."
Sellest mõttest kasvas edasi see, et tegelikult... tegelikult on hea, et "Minu Alaskas" on vähemalt paar sellist kohta, kus ma midagi ei muudaks, sest juba see näitab, et tegelikult läks ta asja ette.
***
Kogu selle raamatutralli juures on juhtunud üks asi, mis mind natuke piinlikkust tundma on pannud.
Nimelt on juhtunud see, et raamatuga kaasneva turunduse raames olen ma vastanud päris paljude inimeste... eeee, vabandust, ajakirjanike, küsimustele ja vaadanud pealt, kuidas raamatut ja mind natuke isegi ärateenimatult kõrgustesse tõstetakse.
Täna, kui me EPLi Mariga elutoa põrandal istusime ja asjast rääkisime, lõi see mind kuidagi eriti teravalt.
Mul on väga hea meel, et on olnud nii palju toetavaid sõnu inimestelt, kellele see raamat korda on läinud. Aitäh! Ja mul on väga hea meel, et see raamat on meeldinud. Aga samas, ärge saage valesti aru: see raamat või mina ei ole midagi erilist, üle jõu käivat.
Kui ma läksin esimesel korral Alaskale, siis mulle endale ka tundus, et vohh, nüüd ma teen midagi eriliselt vinget, ja eks ta oligi vinge. Aga! See ei olnud midagi sellist, millega keegi teine hakkama poleks saanud. "Nojaa, aga tavalise kontoriinimese jaoks tundub see peaaegu et võimatuna," ütles Mari kusagil intervjuu lõpus, kui võttis kätte minu autorieksemplari ja kaanepilti vaatas.
Aga kas ikka on?
Kui me kõndisime Chadi ja Andrew'ga Tombstone'i mäeharjal, siis seni, kuni ma vaatasin kaugelt paistvat järve ja kujutasin ette, kuidas meil tuleb veel kõva 3-4 tundi rühkida, enne kui me asjad seljast saame ja telgi püsti paneme, siis mulle tundus see ka võimatuna. "Selleks ajaks, kui me sinna jõuame, olen ma surnud!"
Ometi, ei olnud ju.
Kõndida tuli jupphaaval, "järgmise harjani". Kui järgmise harjani jõutud oli, siis tuli kõndida veel ühe harjani. Siis veel ühe. Ja veel. Paarisaja meetri kaupa. Niimoodi, paarisaja meetri kaupa, see ära tehtud saigi. Elusana.
Kui võtta see Alaska-Teravmäed-whatever tükkideks lahti, on ju samamoodi.
Leida töökuulutus, mis meeldib. Tehtav? Tehtav.
Saata neile kiri. Tehtav? Tehtav.
Leida veel mõni töökuulutus. Tehtav? Tehtav.
Helistada mõnda agentuuri, kes tegeleb USA töölubadega. Tehtav? Tehtav.
Leida pool lennupiletitele kuluvast rahast. Tehtav? Tehtav.
Leida teine pool rahast. Tehtav.
Käia USA saatkonnas vestlusel. Tehtav? Tehtav.
Sõita kohale. Tehtav.
Pakkida asjad lahti. Tehtav.
Öelda inimestele tere. Tehtav.
Minna esimesele tööpäevale.
Elada esimene tööpäev üle.
Minna teisele tööpäevale...
Ja niimoodi, päev-päeva haaval, lõpuni. Väikeste sammude haaval, lõpuni.
Ma ei taha, et keegi vaataks raamatut või mind mingi pühaliku austusega (millega mina mõndasid asju vaatan) ja mõtleks: "Vaata, mida Mann tegi. Mina küll ei suudaks." See on vale!
Ma saan aru, et lähiajal on nii minust kui raamatust tulemas päris mitu intervjuud ja omajagu meediakaja, aga see ei tähenda, et ma olen kuidagipidi erilisem - must lihtsalt räägitakse hetkel palju.
Ma olen ikkagi täpselt seesama Mann.
Kuna ma tean, et mul tuleb autorina panustada Epu kirjastuse ja raamatu turundusse, siis ma ütlen intervjuudele järjest "Jah!", kuigi vahel tahaks öelda: "No ma ei tea, mis te ikka must nii palju räägite..."
Jah, kogu see kära on mõnes mõttes tore ja minu edevus saab oi-kui-põhjalikult pai ja mul jääb iga kord süda peaaegu et seisma, kui ma kuulen, et raamat meeldis, aga... piinlik on, ikkagi. Sest ma ei taha mitte kusagilt otsast, et kellelegi tunduks, et ma olen teinud midagi, mis kellelgi teisel ei õnnestuks.
***
Mulle oli Teravmägedel tulnud üks mõte, mida edasi teha. Natuke nagu isegi hakkasin pihta, et seda saada, aga praegu tundub, et ma vist võtsin asja liiga suure hooga ette: ma olin vaadanud lõpptulemust ja kui ma seda kohe ei saanud, siis ma vajusin lörri.
Praegu ma ajan seda rida uuesti ja tundub, et asi on hakanud liikuma. Ja miks? Sest ma võtan uuesti sammhaaval. Karl innustas.
Anda sisse taotlused. Tehtav.
Mõelda välja, mis ülikoolist saab. Tehtav.
Oodata ära taotluste vastused. Tehtav.
Leida lennupiletid. Tehtav.
Osta lennupiletid. Tehtav.
Teha vajalikud vaktsiinid.
Lahendada auto-asi.
Teha volitused.
Pakkida asjad.
Istuda lennukisse.
Jõuda kohale.
Ma võtan sammhaaval, täpselt nii palju, kui ma korraga jõuan, ja asi liigub. Ja just selle sammhaaval liikumise pärast ma ütlen ikka veel, et kui ma tahan, siis ma saan Antarktikale ka - lihtsalt enne on vaja natuke muid asju teha.
Ja kõige imelikum on see, et alates hetkest, kui ma otsustasin iseenda jaoks, et ma lähen, on hakanud avanema võimalused ja ideed, kuidas seda teoks teha. Sammhaaval.
Minu Alaskast
Poollaetud püssi saaga lõpp
Mäletate veel, kuidas kunagi tükk aega tagasi püsside laadimisest/poollaadimisest pikalt jahutud sai? Siin ja siin?
Uurisin nüüd Tarmolt, kes meil sõjakoolis usinasti sõdureid koolitab, et on siis eesti keeles selline termin nagu "poollaetud" või ei ole. Ja teate mis? Tarmo ütles, et on küll =D.
Ja et ongi nii, et kui relval käivad kuulid sisse, aga laskmiseks tuleb veel mingit tsirkust teha, ongi asja nimi "poollaetud". Et, noh, ta on küll laetud, aga veel mitte täienisti.
Voh!
Lõpetussõnad
Ma olen nüüd juba kolmandat nädalat Tartus ning kui välja arvata kapuutsiga fliis, millest võiks vist veel 3 kilo koertekarvu välja surkida, on muud jäljed äraolemisest kadunud - või, noh, peaaegu kadunud.
* Mu säärtel ei ole enam paarkümmend sinikat, vaid kõigest 2-3. Väikest.
* Mu vasaku jala varvaste vahelised lõhed on peaaegu täielikult paranenud, vist ainult viimane nahakiht on koorida jäänud - enne oli neid 3-4 kindlasti, vereni välja.
* Pragunenud nahk mu sõrmeotstel hakkab tagasi kasvama, ärakülmetud küünealused (kust surnud nahk maha koorus) on ka juba täitsa tipp-topp.
* Vasaku käe selg ei ole enam nii valus, et ei saaks rattaga sõita, muljuda saanud lihast võib rahumeeles mudida, nii et silm ka ei pilgu.
* Kõhu ümber hakkab vaikselt päästerõngas kasvama, kõhulihased on laisaks jäänud.
* Riidekapis on ka viisakamat sorti riideid, mitte ainult fliisid, pikad pesud ja toekad püksid.
Ära olen harjunud - peaaegu.
Kui Katrinka küsis eile, kas ma olen mõelnud mingit "päris tööd" ka tegema hakata, mõistsin ma äkki, et... see tundub mulle päris normaalne. See pendeldamine, noh. Et see ei tundu mulle enam nii väga vahepaus muule elule, korraks välja hüppamine, vaid et ma olengi seda "päris tööna" vaatama hakanud. Päris eluna.
Ma ei ole kordagi "Kauaks ma Uus-Meremaale jään?" mõtet mõelnud, ma mõtlen ainult: "Millal ma lähen?" Pilet ühes suunas, palun. Ja kui ma isegi ei peaks minema, sest mingi muu asi tuleb vahele - kes seda elu teab =) - siis ei ole ka suurem probleem. Ükski asi ei ole vist enam väga suur probleem.
Need tagasitulekud on alati nii huvitavad, just need esimesed hetked, esimesed paar-kolm päeva, kui kogu elu mingisse teise perspektiivi asetub. Kuidas ma vaatan säravail silmil, mis mu ümber toimub, ja märkan lõhnasid. Kuidas ma flirdin kelneriga mitte mingi kaugeleulatuva tulemuse, vaid protsessi pärast. Kuidas mu keha ütleb mulle: "Ei, ma ei taha seda kummikommide pakki, see on liiga kunstlik, ma tahan sinna apelsiniriiuli juurde. Või veel parem, Mann, mine võta see porgandipakk, palun." (Läheb mööda 2-3 nädalat ja ma saan võtta kummikommid, sest mu keha on tuimaks muutunud ega lükka igasugu jura automaatselt eemale.)
Mis mulle kõige rohkem meeldib - meeldis juba Alaska2006 järel ja meeldib nüüd, pärast Teravmägesid, eriti - on see, et mis varem ahistava üksiolemisena tundus, ei ole enam nii ahistav ega nii "üksi", sest tegelikult ei ole me mitte kunagi üksi. Päris ametlikult vaba ja vallaline olemine ei ole enam märk "mittetäielik" olemisest, vaid... noh, juhtus nii =P. Kui hoogudena käivad muremõtted välja arvata, tundub kogu see ma-saan-ise-hakkama kontsept töötavat, sest ma olen iseennast usaldama õppinud.
Ma saan hakkama, ükskõik kus, ükskõik millal.
Tagantjärele mõtted
See oli nädal-kaks tagasi, kui mulle tuli Londoni pildiga postkaart. "London? Kes mul Londonis on? Nagu ei meenu, et keegi oleks... Aga noh, loeme," mõtlesin kaarti teistpidi pöörates.
Mõnikümmend sekundit hiljem vajus mul lõug peaaegu et põrandani, pidin vist ikka VÄGA lolli näoga keset tuba seisma - aga tühja sellest.
See tekst seal kaardil... No ma ei tea. Ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. See võõras kirjutas nii, nagu keegi võiks kirjutada, eeeee, no ma ei tea, Mahatma Gandhile või Jaan Künnapile või Lennart Merile - suuuuuurele inimesele igatahes. Kirjutas inspireerimisest ja väikestest sammudest.
Mulle? Ma olen lihtsalt gaddämet kelgukoerte kantseldaja =).
Ma oleks tagasi kirjutanud, käsitsi ja sulepeaga, aga ma ei teadnud, kuhu. Või kellele - postkaardil ei ole ju saatja aadressi...
Võõras, aitäh sulle! Ma hoidsin seda kirja mitu-mitu päeva salajas, enne kui Troelsile näitasin. Eesti omadele ei ole vist siiamaani ei näidanud ega rääkinud - nii, kuidas nüüd öeldagi, kohatu tundub, justkui ma läheks mingite võõraste paabulinnusulgedega vehkima, sest see tekst seal postkaardil on NIIIIIIIIII suur.
Pahviks lõi.
***
Istusin väsinu ja lõhnavana Oslo lennujaamas oodates mitme tunni pärast "randuvat" Estonian Airi lennukit. Olin magamata ja natuke tüdinud, kojujõudmisest ärevil. Triinu rongi peale saatmisest oli möödas üle tunni, Lonyearbyenist väljalennust 12 tundi, viimasest öisest unest 32 tundi.
Minu kõrvale maandus mingi kergemat sorti joobeastmes Indrek, kes hakkas suhteliselt seosetult juttu aretama, võttis vahepeal purgiõlust kosutust ja seletas edasi. Kadusin koos kõigi kodinatega WC-sse puhkepausi võtma.
Väljudes seisin äkki silmitsi noore mehega - tumedad sasised juuksed, sinakas pusa, heledad silmad - kes mulle otse silma vaatas, naeratas ja hästi kodu-tuttavlikult muheledes ütles: "Tere. Sa oled Mann, eks?"
"Tere. Kas me tunneme?"
Selgus, et tegemist oli Erikuga, kellega me umbes poolteist kuud tagasi paar e-kirja vahetasime, sest Teravmägede suusamaratonil osalev tegelane otsis Longyearbyenis peatuspaika - hotellid on tolleks nädalavahetuseks viimase narini ülereserveeritud. Ta oli nähtavasti suhteliselt regulaarselt mu blogil silma peal hoidnud ning oskas fotode najal välimust ära tunda. Vot säh sulle!
Ma ei tea, miks ta mulle NII tuttav tundus ja miks tema otse-suusamäelt-välimus nii hubane oli, aga Erikust sai minu kojusõidu tähthetki, siiani naeratama panev mälestus.
***
Esimene Eesti-päev veeres õhtusse pisikeste harjumise-apsude tähe all, suurem osa liiklusega seotuid.
Näiteks oli esimene suurem shokk see, et autost ei pidanudki üle karjuma, vaid võis täitsa tavaliselt rääkida, kõike ja kõiki kuuldes. Heh! Proovinuks te Patrolis või Hiaces häält kõrgendamata rääkida - tühjagi. Grrrrrn, grrrrn, grrrrn!
Teine probleem oli autovõtmete autosse jätmine. Süüteluku sisse. Korra jõudsin ma isegi Pirita pangahoones järjekorranumbri võtta, kui meenus, et ahjaa, õigus, Kärts seisab siiamaani, võtmed süütelukus, maja ees - Longyearbyenis ei lukusta ju keegi ei autosid ega majasid, võtmed ripuvad igal pool ees. (Vahel oli see muideks eriti tähtis: näiteks siis, kui keegi oma auto valesse teeperve parkinud oli ja suur lumevaal tee peale kuhjuma hakkas. Siis sai võõra auto rahulikult tööle panna ja ümber parkida.)
Kõrgete kortermajade vahel autost välja astudes hämmastas mind inimeste puudumine: suured majad, palju teid, palju autosid, aga, khm-khm, kus on inimesed? Majadevahe oli tühi. Kõik olid kuskil... mujal. Longyearbyeni ühe-kahe korruseliste puitmajakeste juures oli alati kuskil keegi. Naeratamas ja teretamas.
Ilmselget ohoo-muljet temperatuuri üle (näpistava külma puudumine) ei tasu vist mainidagi.
Linnalikult pidev infovool aga (inimesed, helid, liiklus, reklaamid, värvid) tõmbas mu kolmapäeval Tartusse jõudes mõne tunniga piniseva õhupalli moodi tühjaks. Õhk välja ja kõik.
Uimerdasin ringi nagu keedetud kala ja tundsin, et ei suuda tähelepanu suunata - aju püüdis justkui kõike korraga haarata ja tulemuseks oli lihtsalt see, et ma ei haaranud mitte kui midagi. Komistasin hajameelselt vastutulijatele otsa, kortsutasin poes orienteerudes kulmu, ajasin tiba seosetut juttu. Ka praegu, võlaõiguse loengut kuulates, hakkab tähelepanu aina enam ja enam hajuma, aga täna toimub see õnneks juba mõni tund hiljem, kui eile.
Blogi lõpetamisega on umbes sama lugu: no ei tule, noh. Õhtuks olen ma liiga kööga, et midagi produtseerida.
***
Mida laps esimese asjana poest ostis? Musta leiba, võid ja heeringat. Ja veel tähtsam: tegi endale juba autos, koduni jõudmata, võileiva. Mmmm!
Minek
Kell kolm öösel, Longyearbyeni lennujaam, hiiglaslik singivõileib ja tass kuuma kakaod. Väljalennuni on natuke alla 2 tunni.
Veider. Veider. Veider. Veider. Veider!
Mulle tundus, et täna ei tulegi, et need kaks kuud on lõputult pikk aeg, et aega on rohkem, kui ma ära kasutada jõuan - ja ometi on see kõik nüüd läbi. Ma istun lennujaama ootesaalis, ca 15-kilone seljakott pagasisse ära antud ja teine, väiksem, käe otsas kaasas, ning ma olen lahkumas. Korter, kus ma elasin, on pime, tuled kustutatud, tolmust puhas, nõud ära koristatud ja uue händleri Emilie asjad juba sees.
Ma istun siin lennujaama ootesaalis ja näen välja nagu täitsa tavaline lennureisija täitsa tavalises lennujaamas: mul on mugavad riided ja natuke sagris värskeltpestud juuksed. Ainult punetav ninaots reedab, et ma olen viimased kaks kuud ühes maailma põhjapoolsematest asulatest elanud, sest see punetus ei ole ei nohust ega korraks õue lippamisest, ega tõmba mõne minutiga tagasi - mu ninaots on lihtsalt külmavõetud. Pikemaajaliselt külmavõetud =).
Tunded on aga... segased.
Kui ma täna koos Troelsiga õhtusel kelgusõidul käisin, ei uskunud ma, et üldse nutma hakkangi, sest olemine oli täitsa korras ja lahkumine loogiline - mis sest ikka pillida? Sülelesin-sügasin koeri, püherdasin lumes, sõin Karolina-Emiliega sokolaadikooki, ajasin üürimaja rahvaga juttu.
Ent piisas mul vaid Land Roveri juurde jõudes viimane pilk kennelisse heita, kui tundsin, kuidas kurk paksu sügelust täis valgus. "I just, I was, I..." viipasin Troelsile selgitavalt koerte ja auto vahet ning pigistasin silmad pisaraid tagasi hoides kõvasti kokku. Aga juba oli hilja, sealt nad tulidki, tahtsin ma või ei tahtnud.
Tihkusin autos aknast välja vaadates vaikselt, omaette nutta ja kontoriruumi kaitsvate seinte vahele jõudes võtsin juba mõnusa abitu joruga. Ja tead, need ei olnud ei inimesed ega loodus, mida ma nutsin, vaid koerad. Koerad!
See on hämmastav, kuidas loomad niiiiii sügavale naha alla poevad, kui nendega päevast-päeva koos olla, kuidas nendest lahkumine meenutab päris-päris lapsepõlves kodust/vanematest eemal olemist, seda hirmuga segatud üksildust, kui ei oska veel omaette olla. Nad on ju nii usaldavad, nii truud, võtavad su hommikul ilmast ja tujust olenemata valju klähvimise ja sabaliputusega vastu, rõõmustavad igal korral, kui aedikuuksest sisse astud, olgu sul käes toidukauss või mitte, on valmis kasvõi päevadläbi pead põlvedele toetades sinu kõrval lamama - lihtsalt ole seal ja sa meeldid neile. Mul tikuvad praegugi, kui kirjutades Putsjakit või Froyat või kedagi teist ette kujutan, mingid ähmased pisarapoisid silma.
Viimane nädal on olnud meeletu: mingi kirjude emotsioonide virr-varr, taevatähtede või jumal-teab-mille seisu tõttu kaklema minevad koerad, juhita laagrisse naasvad kelgud, trepil valusaks kukutud selg, koertekakluses vigaseks löödud käsi, käik haiglasse, ülisuured retkerühmad, koera hambajäljed parema käe sõrmedel, hilisõhtused vestlused. Ei teagi, kust otsast kirjeldamist alustada ja kas üldse alustada.
Ja ega praegu ei tule kirjutamine eriti hästi välja niikuinii, sest kell on 4 hommikul ja ma pole pärast kaht kuud elutervet unegraafikut täna veel magama minna jõudnud, kuigi selja taga on pikk päev. Pea on paks, silmad teralised ja sõrmeotsad rasked.
(Postitus on lisatud tagantjärele, netiühendusse jõudes.)
